| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
|
|
|
| Muusigakuulõ rahvapille opilaisi üle-eestilidse võikimängmise võitja: | | | 2009. Piho Ann Maria (kannõl)
2010. Piho Ann Maria (kannõl)
2011. Ojasaarõ Toomas (lõõts)
2012. Rahmani Hebo (kannõl)
|
| | | Lepassoni Kadri kandlõga, minka omma timä opilasõ võitnu kolm võikimängmist | | | | |
| Lepassoni Kadri: pillilatsil om kimmäs tsiht silmi iin | | |
Villändin perimüsmuusiga aidan mänge Eesti muusigakuulõ rahvapille opilasõ joba neländät aastat võiki ja joba neländät kõrda tull’ võistlusõ pääpreemiä vanalõ Võromaalõ.
Kolm kõrda om saanu uma opilasõ võidu üle hääd miilt tunda Võro muusigakooli kandlõoppaja Lepassoni Kadri (29), kiä mõist latsi takast tsuski ja löüdä näile mängmises hää pilliluu.
Mis tunnõ om, et su pilliopilaisil om perämäidsil aastil nii häste lännü?
Mul om olnu väega hää miil, et olõ saanu näid latsi opada, näüdädä näile tiid: kae, sääl om uss, ussõ takan omma sändse as’a, ku vähägi viisit, saat sinnä edesi minnä.
No tuud mõtlõ külh, et kuis tuu nii om, et vanalt Võromaalt nii hää latsõ tulõva! (naard). Meil piät tan iks rammutsõmb maa olõma! Ojasaarõ Toomas om no joba lõõdsaoppaja kah. Ku Piho Ann Maria kats kõrda võitsõ, sis oll’ tunnõ, et kolmandat kõrda ei olõ mõtõt saatust narma minnä. Hebo võidu peräst oll’ ka väega hää miil.
Midä võikimängmise võit noorõlõ mängjäle tähendäs?
Latsõ ütlese, et om äge, näile väega miildüs. Ku ma näe näid päält tuud koolin ja järgmädsel aastal, sis om nätä, et näile iks tulõ tsiht silmi ette. Nägevä tõisi häid mängjit ja tahtva olla näide muudu. Ku Ann Maria võidu aigu tagasi sõidimi, sis mitmõ ütli, et tahassi mängi nii häste nigu Ann Maria. Nüüt sammamuudu: latsõ omma väega tugõja, altkulmu kaemist ei olõ, nä saava huugu mano: ma suta kah tuud, ku hinnäst kätte võta ja kullõ või-olla oppaja nõvvo rohkõmb.
Midä tiit tuujaos, et olla hää pillioppaja?
Ma esi olõ tüüga opnu, olõ-i vällä koolitõt kandlõoppaja. Ku olõt kõik aig tuu opmisõ seen ja märgit, kuis saia esi parõmbas, sis annat tuud edesi latsilõ.
Olõ tähele pandnu tuud, et latsõ omma võimõlidsõ pall’o inämbäs, ku vanõmba inemise mõtlõsõ. Latsilõ või pall’o keerolidsõmbit ülesandit anda, õnnõ tuud ei või üteldä, et nuu omma keerolidsõ. Lats tege är ja omgi hää.
Mullõ miildüs hindäle huvitavit lukõ otsi. Ei jõvva kõik aig ütte ja tuudsamma mängi. Ao joosul muidoki kujonõs vällä kogo, kon omma oppamisõs hää luu, alostamisõ mõttõn. Et teemi Soonõ Kati ja Piho Ann Mariaga ansamblit, sis tuu jaos otsi kirändüsmuusõumist lukõ ja anna õkvalt latsilõ kah.
Lukõ om küländ?
Varasalv om väega suur. Perämäne kõrd otsõmi muusõumist vana Võromaa lukõ ja mu erähuvi oll’ polkasiid-masurkasiid otsi.
Hebo mängse võikimängmisel kah ütte polkat-masurkat. Löüdse näid muusõumist peris hää hulga.
Kas perimüsmuusiga huviliidsi latsi jakkus?
Iks jakkus. Viimätsil aastil om kandlõopilaisi paarikaupa mano tulnu, lõõdsaopilaisi iks kah. Eelä (7.05. – UL) oll’ Võro 1. põhikoolin muusigakooli tutvastegemise kontsõrt. Kava keskel tull’ mängmä Ojari Richard lõõtsaga, latsõ naksi esihindäst üten plaksutama ja tä sai kõgõ kõvõmba aplausi.
Rahvapillihuvilidsõ omma ka vanõmba inemise?
Olõ-i ilda ka suurõst pääst kannõld mängmä naada, eski lõõtsa om naatu jo opma. Ku om koordinatsioon hää, sis lõõdsamäng ei olõ üle jõu.
Tuu om kah hää, et Tartese Heino ja tõsõ pruumva lõõdsameisterdämist. Olõssi külh patulugu, ku Võromaal kaossi lõõdsamäng tuuperäst är, et ei olõ pille inämb!
Mändse vana Võromaa pilliluu sullõ inämb miildüse?
Ku üteldä vana Võromaa pilliluu, sis edimält nakkasõ kõrvun kõlama iks lõõdsaluu. Tuu om kõgõ ehtsämbält jõudnu mi mano, lõõdsamehe omma tuud kommõt küländ kimmäle kandnu.
Kõva kandlõmängjä omma vanas jäänü ja noorõ ei tiiäki, et tan om kimmäs kandlõtraditsiuun kah. Opatas ka päämidselt väikeist kannõld mängmä, tuuperäst, et olõ-i suurõ kandlõ oppajit olnu.
Urvastõ kandin omma olnu ka kõva viiulimängjä. No ei paistu viiulimängjä nii väega silmä ja ku mängitäski viiulit, sis mitte väega pall’o vana Võromaa muusikat.
Lõõdsamängjä ütlese, et tuuga saat peris är ellä. Kas kandlõmänguga kah saa?
Lõõdsamiis võtt uma pilli ja pidä terve pulma maaha. Ku mehe kannõld mängissi, võissi kannõl kah pido- ja kõrdsipill olla.
Vana Võromaa kandlõmängjä olli kõik mehe. A mehe omma kandlõ maaha jätnü. Kas tuuperäst, et naasõ omma võtnu mängmise hindä ammõtis? Ku kaema naada, sis mehe omma pall’o ammõdi maaha jätnü, ku naasõ omma mano tulnu: oppajaammõt, päält kandlõ mängvä ka toropilli pääas’aligult naasõ. Lõõtsa mängvä naasõ joba kah, a tuud märki külh viil ei olõ, et mehe lõõdsamängu maaha jätässi!
Kas plaanit Võromaalõ pidämä jäiä?
Ei taha külh kohegi är minnä. Ma olõ peri kah vanalt Võromaalt – Põlvast. Olõ kuus aastat Võro muusigakoolin kandlõoppaja olnu. No plaani veidükese veidemb opada: vaihõpääl om vaia muud õhku hingädä, et perän värski hingämisega tagasi tulla.
Miä Võromaal miildüs?
Mullõ miildüs suidsusann. Meil oll’ vanaesä koton Tännässilmä külän tettü muudsamb korsnaga sann, a vanan suidsusannan vanaesä tekk’ lihha. Ku sann oll’ pallo vana, sis vanaesä lahk’ vana suidsusanna maaha ja ehit’ vahtsõ õnnõ lihasuidsutamisõs. Tekk’ muudsa: betoonist vundamendi ja puukarkassiga.
Nuurperemiis tekk’ tuu no kõrda, et saava iks inemise kah kävvü.
Küsse Harju Ülle
| | | | |
|
|
| | | | | | Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja | | | | | | |
|
|
|
