Nummõr' 256
Lehekuu 3. päiv 2012
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Parõmba võrokeelidse lugõja olli poiskõsõ
  • Uudissõ
     
  • Suidsusanna-raamat
  •  
  • Perändkultuuri opitarõ Haanimaal
  •  
  • Uurmisõ vanaimä eloluust vahtsõ meediäni
  •  
  • Andkõ teedä verevist tammõpuiõst
  • Elo
     
  • Island – hulga jääd, kivvi, tuld ja tuult
  • Märgotus
     
  • Regionaalpoliitika mõttõtsõõr
  •  
  • Räpinä om pidänü kõgõ hindä iist võitlõma, a tuu om olnu vaiva väärt
  • Juhtkiri
    Ruitlase jutt
    Vana pilt kõnõlas
    Perämäne külg
    Aholämmi
      
     
      
    Ruitlasõ Olavi, jahimiis 
      
      
    Mutijaht läts’ vallalõ
     
    Maaleht kirotas, et mutijaht läts’ tävve huuga käümä. Muttõ pahandusõ panni hobiaidnik Luudusõ Anttit mutiteemälist võrgulehte tegemä ni näide aiast ärajamist tõsitsõlõ võtma.

    «Mutt om peris perädü elläi,» tiid esiopnu as’atundja. Tülütsese ja tapva ütstõist. Ainumanõ hää, midä miis muttõ kotsilõ löüdse, om seo, et ku näide tettüid unikit turbaga sekä, saa hääd puhast lillikastimulda.Mutijaht alas’ Luudusõ aian tsipa rohkõmb ku nädäli iist. Edimädse kolm mullatsungjat ollõv joba kätte saadu.

    Luudusõhuvi luudusõhuvis, a ma olõ kõik aig noorõmbit jahtnu. Mis sa tuu krimpsun mutiga õks tiit. Lillikastimuld? Tuu peräst mutti pitä? Mul ei olõ nii pall’o aigugi, et timä takan passi, kooni unik tulõ. Tulõ võtta noorõmb ja sillemb ja määndse man om pääle unikidõ viil ütte-tõist kasulist. Perse ja tissi näütüses.

    Muttõ jaos omma lõksi, tapõtas kihvtiga, lastas mulku vett ja auto hiitgaasi. Saman om muttõ vasta õnnõ kats kimmäst abimiist – hääpoolinõ valitsus ja aig. No ku sotsdemmi omma jälki muudu tulnu, ja om arvada, et nä järgmäne kõrd valitsusõ tegevä, om pelädä, et tervet murokamarat inemise silm inämb ei näe. Sinnä, kohe saa, pandas kasvomaja. Ku muialt maad ei löütä, kaivõtas esiki asvalt üles ja pandas pujengipuhma ja tikri asõmõlõ. No om jah jälle.

    Olõs nä sõs sääl mulla seen püherden rahul, es olnu hädä viil kõgõ hullõmb. A muttõl om tuu ilmast tulnu üleminegiigä, sõs omma nä närvin ja virilä. Ku üleminegiigä lõpõs ja mutt joba mutt om, sõs nakkas peris trall pääle: sälg valtas, jalg kisk krampi, süä pitsitäs ja perse süüdäs.

    Näpo niisama.

    Sõs om ilm süüdü, et mutt om mutt. Saasi nä umavaihõlgi läbi, a ei saa. Õks pand’ Hilda uma väetüsemullaunigu kesk sitmist, Maie mõroritka omma tervele liinajaolõ juurõ ala ajanu ja Ruitlanõ om ull’, selle et kats viimäst juttu ja seo jutt kah ei olõ nal’akas. Muti nal’asuun lätt sõs vallalõ, ku tuu Hilda uman väetüsemullaunikun jala är murd vai Maiel pään veresuun lahkõs.

    Maal on magnõtväli ja tuu tõmbas inemiisi hindä poolõ. Mulla sisse. Midä vanõmbas ja väetimbäs jäät, tuud rohkõmb kisk. Kooni võttki är.

    Tuu, ku sa uma edimädse pelargooniumi vai astrõpuhma kasuma panõt ja näppõpiten mulda läät, tähendäs, et mutistuminõ om pääle naanu ja õigõ pia olõt sa üts «perädü elläi»!

    Mutimulku mutt lätt, edimält näppõpiten, sõs kooni künnärpääni, kooni muld tä lõpus niild.


     
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin