Nummõr' 256
Lehekuu 3. päiv 2012
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Parõmba võrokeelidse lugõja olli poiskõsõ
  • Uudissõ
     
  • Suidsusanna-raamat
  •  
  • Perändkultuuri opitarõ Haanimaal
  •  
  • Uurmisõ vanaimä eloluust vahtsõ meediäni
  •  
  • Andkõ teedä verevist tammõpuiõst
  • Elo
     
  • Island – hulga jääd, kivvi, tuld ja tuult
  • Märgotus
     
  • Regionaalpoliitika mõttõtsõõr
  •  
  • Räpinä om pidänü kõgõ hindä iist võitlõma, a tuu om olnu vaiva väärt
  • Juhtkiri
    Ruitlase jutt
    Vana pilt kõnõlas
    Perämäne külg
    Aholämmi
     
     
     
    Tuu tõõnõ asi
     
    Väljandu Ellen
     
    Parhilla, ku egä uulidsanuka pääl nii nuur ku tõõsõn nuurusõn naistõrahvas umma nabarõngast välgotas, om rassõ arvo saia, et mu noorõn iän nuu tekialodsõ jutu kogunistõ keeledü olli.

    Pia ainumanõ raamat, mis nuuri iholidsõlt harisi, oll’ varguisi kooliraamatidõ var’on loet «Dekameron». Tuu kuradi põrgulõ aamisõ värk.

    Nii läts’, et minogi tiidmise tuun vallan olliva iks hõrrõ.

    Mu esä tinist’ ilosahe kannõld ja laul’ segäkoorin. Ku tä vaihõl vopskin kodo tull’, sis kimmäle oll’ kõgõ muu kõrval repertuaarin kolm laulu. Edimält tull’: «Kott hakkas nurgas liikuma ja voodi poole kiikuma... » Imä käräht’ kipõstõ: «Tassa, lats kullõs!»

    Ma panni õkvalt puppõ rõivilõ, es kuulõki õigõlõ. Sis teridi külh kõrvu, a saa es ma arvu, midä sääl nii pelädä oll’, ku külätsura nall’a visas’ ja tütrikku hiidüt’.

    Sis võtt’ esä ette tuu: «Üks vanamees raius üht jämedat puud... ja see teise asjaga, mida ei saa üüü-telda.» Esä õkva mõnoga vinüt’. Imä ajasi jälki umma: tassa-tassa, lats kullõs.

    Edimält muidogi mõtli: las tä ragosi, ma mõtsan küländ nännü, mis tetäs.

    Kulssi väega kõrraligult, sis tsusas’ päähä, et tuu keelet sõna es saa muud olla, ku «tuu tõõnõ asi».

    Märgodi mis ma märgodi – käve koolin joba –, pikä aropidämise ni tudiirmisõ pääle jopastu mul tuust tõõsõst as’ast iks kolmas asi vällä märgota.

    Vet mul vidi tuuga, et imä-esä tüüti haigõmajan, riiolin saisõ mito tohtriraamatut.

    Koolioppusõ aigu sai noid keeletüid värke varguisi lukõ.

    Lõpõtusõs laul’ esä sis esierälidse himo ni puulnaaruga: «Miinu kana muneb muidugi, muidugi, taa-lll-ee pole kukke tarviski, tarviski!»

    Tuu pääle sai imä roppo muudu vihatsõs, tõõnõkõrd võeti kogoni kannõl är.

    Ma panni uma pääkese kõvva tüüle. Maal küländ nättü kana munaluumist – mis tuu kikas viil ette jääs. Suvõl säädse hindä aia nõalõ ja vahtsõ kõrraligult perrä.

    No kikas tõmmas’ kaala lühkeses ja ai pää pikäs, ni pand’ kanal takan juuskma. Egä tuu kana elo iist külh es joosõ, kikas karas’ki kanalõ turja.

    Ma eski hiitü, tahtsõ jo kanakõsõlõ appi joosta. Latsõ aro – saa es arvo, et kanal hää oll’.

    Õnnõs hüpäs’ kikas maaha, kõnd’ tähtsäle kavvõmbalõ. Kana sopuht’ sulgi ja kor’as’ kivikeisi edesi. Hää, et must kikka mõrdsukat es saa.

    Näet, mis tähendäs, ku latsõlõ eläjide armuelost olõ-i kõnõldu. A tuu munnõ värk jäigi tuukõrd segätses. Ega ma pääd pall’o es murraki – suurõ inemise innegi ull’uisi kõnõlnu.

    Ku ma iks suurõmb olli, käve kar’an. Ütskõrd tsõdsõ ütel’, et kaegu ma perrä, määne lehm ots pulli. Tetti puust ni vereväga ette, kuis värk käü.

    Ma olli virk opja, kannigi ette, et Maasik kar’an karas’.

    Tuukõrd oll’ Vardjan suur pullilaut, vana perrä üteldigi, et vaja Vardja mõisahe Maasikaga pulli mano minnä.

    Tuud maad sai kilomiitre jago. Lätsimigi, tsõdsõ iin, ma vitsaraoga takan. Maasik es tiiä, kohe minek, tull’ tedä iks sundi.

    Jõudsõmi peräle, Maasik aeti korgõ lavvust põrmandu pääle. Tsõdsõ ütel’ mullõ, et ärku ma kaegu, saatsõ mu puhmõ taadõ.

    Tsõdsõ oll’ vanatütrik, ma olli papridõ perrä liinapreili – kos ma sis tohtsõ man passi.

    Mul karas’ veidükese hing kah täüs, et lehmäajajas käve külh, a kaia tohe-i. Midä sääl jäl keeletüt om ja kuna puhm inne kinni om pidänü. Muidogi kai, tiidä värk – nigu kikkal kanaga.

    Õnnõ pull oll’ suurõmb.

    Ma veidükese pelksi, et Maasik sääl pulli all poolõs praksahtas. Perän tulli puhma takast süüldä latsõ näoga vällä.

    Ku ma suurõs kasvi ja joba üle aia näi, sis tuud ma tiidse, et umilõ latsilõ tulõ as’a selges kõnõldä, olkõ teki all vai pääl.



    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Naisisann segäsi elämist

    Taad juttu kõnõl’ mullõ inneskine klassisõsar, kes om no üle viiekümne aasta pääliinan elänü.

    Sääl Tal’nan Valdeku sanna vastan oll’ üts miis hindä mano majavalitsusõ kommisjoni vällä kutsnu. Tä kaivas’, et timä ello om väega kõvva naanu segämä uulidsa tõsõl poolõl naisi mõsuruum. Miis tahtsõ vahtsõt kortõrit.

    Kommisjon tull’gi kohalõ, et asja lähembält uuri. Ülekaeja tei eski aknõ vallalõ ja vahtsõva naisipuulsõt otsa, a es näe midägi. Kortõriperemiis sis ütel’, et taa kotussõ päält ei näeki, piät kapi otsa ronima. A tä jo nii vana miis, või ütel hääl pääväl kapi otsast alla sata ni luu-kondi är lahku...

    Tuud klassisõsar es mõista üldä, kas vanamiis sai vahtsõ kortõri vai es saa. Kortõridõga oll’ Vinne aol egäl puul rassõ.


    Riigieksämide aol

    Vahtsõl Eesti aol tull’ inne riigieksämme kokko korgõ kommisjon.

    Arotõdi, midä tetä, ku latsõ uman kavalusõn vällä küsüse ja pissihädä sildi var’on kõrvalist api tarvitasõ. A näid es tohe keeldä kah: pikk istmine jo, mõnõl või põis lahki minnä... Sis paksõ üts kooliinspektri hääd nõvvo: «Panku eksamile tullõn pampersi püksi!»
     
     
     
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin