Nummõr' 256
Lehekuu 3. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Parõmba võrokeelidse lugõja olli poiskõsõ
  • Uudissõ
     
  • Suidsusanna-raamat
  •  
  • Perändkultuuri opitarõ Haanimaal
  •  
  • Uurmisõ vanaimä eloluust vahtsõ meediäni
  •  
  • Andkõ teedä verevist tammõpuiõst
  • Elo
     
  • Island – hulga jääd, kivvi, tuld ja tuult
  • Märgotus
     
  • Regionaalpoliitika mõttõtsõõr
  •  
  • Räpinä om pidänü kõgõ hindä iist võitlõma, a tuu om olnu vaiva väärt
  • Juhtkiri
    Ruitlase jutt
    Vana pilt kõnõlas
    Perämäne külg
    Aholämmi
      
     
    Islandi maastik om keväje mustvalgõ – must kalju ja valgõ lumõlapi tuisuhangi sulamisõst.  
      
    Island – hulga jääd, kivvi, tuld ja tuult
     
    Nutiga islandlasõ mõist- va kuumaviilättit väega häste hindä kasus tüüle panda ja olõ-i elo taan saarõriigin joht nii külm ja karm, ku arvada võit, löüd mahlakuu alos- tusõn nädälidse reisiga saarõlõ tsõõri pääle tennü Saarõ Evar.
     
        
     
     
    Islandi mehe Gústi sarvilidsõ, «pruntsõga» lamba söövä jaoperäst antut haina. Parlanõ kõgõ suurõmb geisri purskas kuuma vett koskil 20 miitre korgustõ. 
        
    Mahlakuu alustusõn kävemi Fastrõ Mariko ja Ojari Triinuga Islandil. Sääl võtt’ meid vasta Varstust peri Laube Kadri, kiä om mineväst sügüsest saadik üten väikun kalamiihhi külän muusigaoppaja. Reis oll’ nädäli pikkunõ, tuu aoga sõidimi saarõlõ ringi pääle ja saimi ka Kadri külän Đorshöfnin rahulikumbalt ringi kaia. Đ (väikult đ) om islandi keele eriline täht, minkalõ vastas inglüse th ja midä loetas nigu t-d keeleots hambidõ vaihõl. Eriti seff om islandlaisi meelest kirota tuud ruunitähega ž. Islandi kiil on kõgõ vähämbä kõnõlajidõ numbrõga kiil maailman (300 000), miä om tävveste vällä arõndõt ku riigikiil ja ülikoolikiil. Tuu tähendäs, et Islandil ei anta ka turistilõ ilmangi üttegi ammõtlikku papõrd, miä olõssi õnnõ inglüse keelen. Vahel om nii, et esiki turistõlõ mõtõld sildi omma õnnõ islandi keelen. Islandi keele väke mi tahimigi tunda saia ja muiduki nätä tuud ainulist maad ja timä inemiisi.

    Maakuur eläs

    Et Islandi erilisusõst arvu sai, piät kõrras kaema, kuis maamuna pind eläs. Kuuma vedelä vahjevüü pääl om kivist kuur ja nuu koorõjupi ehk mandri ujusõ kümnide aastamiljonidõ joosul ringi. Paksõmbidõ koorõjuppõ vaihõl om nigu nahk ookeanipõh’a maakuur. Maa mõõtõga kõrvuisi om tuu tõtõst nigu kanamuna nahk – kotussidõ õnnõ paar kilomiitret paks. Õhukõnõ maakuur kasus ookeanõ keskpaigast manu ja pressüs mandridõ veeren jälleki mandri maakoorõ ala, miä om paarkümmend kilomiitret paks. Timä külgsurvõ liigutas mandriid kah. Maakoorõ manukasumine kesk ookeanõ om nigu haava liigliha kasuminõ – magma press vällä, muutus kivis, press jälleki kõrvalt vällä.

    Island om ainukõnõ kotus, kon magmat tulõ aastamiljonidõ joosul nii hulga, et ookeani tüüpi maakoorõ manukasumisõ pind olõ õi 1,5-3 km süvvüsen vii all, a keskmädselt puul ja rohkõmb kilomiitret vii pääl. Saarõ otsa omma vanõmbast kivi, a keskpaigan om kõik, miä nätä, ildaaaigu vahjevüüst vällä ajanu. Ildaaigu om muiduki suhtõlinõ, mõnõst miljonist mõnõsaa aastani, kuigi lövvüs ka noorõmbit tulõmäe laavavälju.

    Ku mi sõidi saarõ lõunaviirt piten, kon mäe jäivä kavvõmpa ja hüdsimust ni hainalda maa muutu mere veeren tasatsõs, nakas’ nätä olõma kõrraperätsit unikit, miä olõs nigu jossiga kokku tõugadu. Kahtlasõs tekk as’a tuu, et unikit oll’ satu ja satu, niikavva ku silmäpiirini. Tull’ vällä, et tuu oll’ vana laavaväli, miä oll’ üle puistat 2010 pursanu ja Euruupan lindamisõ saisma pandnu Eyafjallajökulli ’saarõmäe liustik’ musta tuhaga. Ku saimi vähä edesi, kattõ värski tuhk är ja näimi sammaldunut laavavällä, kon päälmine kiht oll’ nigu vatulinõ käbrü ja tuu seest küündüvä vällä väikese vulkaani muudu mäekundi. Targast raamatust sai loetus, et nuu omma pseudokraatri. Ku kuum laava juusk järve, merelaguuni vai suu pääle, auras suur vesi järvest muiduki är, a hämm maa (muda) jääs inne laava ala, ku tä tävveste kuiuda jõud. Hõõguja laava kuumutas tuud, niikavva ku gaasi kogunõsõ ja läbi hõõguva vedelä kivi kihi vällä löövä. Plups! – Jälleki üts kümme miitret korgõ unik olõman! Tuu laavaväli oll’ tegünü 1783. aastal, ku Laki tulõmäe kõrvalt läts maakuur pikält lahki ja katsa kuu joosul juussõ vällä 30 miljardit tonni laavat. Hiidpurskusõ ja tuuga alati üten käüvä tuhasao perrä tulnu ikaldusõn sai otsa viiendik Islandil elänü inemisist ehk 9000 hinge.

    Laavavälä pind om nigu pööräne kivivõrõndik. Madalamba orupõh’a omma turvast täüs kasunu ja säält tetäs haina. Mäe omma tettü häste kõvast ja kihilidsest basaltkaljust, egä kiht tähendäs aastamiljonidõ vannust laavavuulu. Mäki alaveere omma kivipurukaldõ majasuuruidsi basaltkalju tükkega. Mõnikõrd kasus sääl joba hain. Sääne om Lõuna-Islandi põllumajandusmaastik. Mi sõidu aigu viil lambit välla lastu es olõ, a suvõl omma kõik kotussõ näid täüs. Esiki mõnõ samblõdsõmba laavakänkridõ võrõndiku ümbre võisõ nätä lambaaidu ja teie pääl oli ravvast varbsilla lambidõ aiast vällä päsemise vasta.

    Põh’a puul om lämmämb

    Island om küll Eestist ligi viis kõrda suurõmb, a suurõmb jagu taast omma elulda mäe, laava- ja tuhavällä, jääliustigu. Mõtsa sääl mi mõistõn ei olõki, mõtsas nimetedäs inemisekõrgust kõovõssu. Samal aol ei olõ sääl kunagi ülearvu külm, katõkümnekraadist ja kõvõmbat külmä tulõ ette õnnõ liustigu pääl. Ku puhk lõunatuul, satas lõunan vihma vai lummõ, a põh’an om hää lämmi päivlik ilm. Ku puhk põh’atuul, om Põh’a-Islandil peris sitt ilm vihma vai tuisuga. Lõunan või küll paistu päiv, a om külm ja vili iks ei kasu. Tuust saiva arvu joba viikingi 1100 tagasi, ku nä kõgõ inne jagiva elukotussis põh’apoolidsõ ranna, alles ildamb ja hõrrõlt naati elämä ümbre terve saarõ.

    Kuigi islandlasõ omma lutõrlasõ ja veidükese uskva ka trollõ ni mäealutsit, või üteldä, et seoilmaaigsõ inemise jummal om ilmajaam. Ku telekast tulõ ilmateedüstüs, om terve pere vakka ja kullõs, midä lubatas. Käügi ja tüü säetäs ilma perrä, tuisuga lihtsalõ ei mintä autuga sõitma, selle et valgõn möllün ei näe hindä ette kattõ miitretki. Halva ilma pelgüsen ollimi miiki võtnu rendiautus tsiibi. Tegeligult oll’ ringtii ümbre saarõ väega hää, miä tuust, et kitsas. Islandlasõ ei pressi pääle liiklusmärgi õigust ja vaivalt et noid märke tuisanust pääst lukõ näessigi. Inämbüs sildu häste lakju jõki pääl olli üterialidsõ. Kiä jõud inne silla pääle, tuul omgi õigus. Pikembä silla pääl, kon tõist otsa ei näe, omma vastatulõja müüdelaskmisõs tsopi. Ku kõikaig om tii pääl säändsit ettekaemisõ kotussit, sõs püsüs juht härksä ja ei tii ulluisi. Rasõhit liiklusõnnõtuisi juhtus Islandil kõrd mitma aasta joosul.

    Jääliustik lähküst kaiõn

    Laavavällü vaihõlt jõudsõmi musta liivaga tasandiku pääle, kost joosi läbi saa haruga liustigujõe. Ollimi jõudnu suurõ Vatnajökulli ’järviga liustik’ ala. Ma otsõ silmiga valgõt jääd, a tuud es olõki. Sulaja liustiguots oll’ must sinnä aastasatu joosul sadanu tuhakihtest. Ütel liustiguharul sai ka peris lähkül käütüs. Tull’ vällä, et tuhaga määrmäldä jää oll’ hellesinine. Sinine jää tegünes niimuudu, et lumi satas, õhk jääs vahele. Ku lumõkiht om aastidõ joosul joba 50 m, nakkas kõvas pressit lumi suurõ survõ all jääs minemä. Saa miitre süvvüsen liustigu seen om joba kimmäle jää. Hapnik, miä oll’ inne lumõ vaihõl, om nüüd jää sisen ja and sinist värmi. Vatnajökull om liustik, miä om kotussidõ üte kilomiitre paksunõ. Meeledü survõ all pidä muidu kristallilinõ jää hinnäst üllen nigu bituumõn – valgus tasakõistõ sinnäpoolõ, kost mäehambidõ vaihõlt allapoolõ päses. Välläpoolõ valgudõn lätt liustigukeele vuul kipõmbas ja jää sisse tulõva lahkõ. Alan, sulamisõ kotta pääl sais liustik kuun murdunuist jääplokkõst, miä omma tuhast ja mäki päält maaha hõõrutust matõrjalist muadsõ. A ku sääne jääplokk liustigujärven puhtas mõskus, tulõ tuhat aastat vana hellesinine jää jälleki vällä. Ku saisat sulaja liustigu kõrval, minka ega jääplokk on maja suurunõ ja minka ütsiku naksahusõ kõlassõ kaljudõ vaihõl nigu kahuri kõmmin, sõs tunnõt väega häste, ku väikene inemine tegelikult om.
    Suurõmbat jaku Islandi veermaiõ mäkist ommaki kulutanu mitma jääao liustikõ keele. Tuuperäst omma oru laja põh’aga, a mäeküle tävveste pistvä kalju. Peris paksu jäälkilbi all pursanu tulõmäe omma päält tasadsõ nigu lõigadu, näile om viimädse kuju andnu vessi liikminõ liustigu sisse sulanun mulgun.

    Kuumaviilätte kütvä liinu ja turismi

    Islandi kuumaviilättidega tei mi tutvust mitman kotussõn. Kotus kon om Geysir (’purskaja’ islandi keelen), kõiki maailma geisride ristiesä, oll vast kõgõ turistlikumb kotus ülepää, kon mi käve. Egäl puul olli ette veetü kabla ja hoiatussildi. Oll’ ka põhjust, selle et turist om viil ullimb ku lammas, roni nõnnapiten ligi ja või kiivä viiga kõrvõta saia. Geysir esi, miä kunagi pursas 80 miitret, om vanas jäänü ja purskas üts kõrd mitma aasta joosul. Rahvalõ kaemisõs om Strokkur ’loksutaja’, miä purskas umbõs viie minuti takast, hariligult umbõs 20 miitre korgustõ. Inne purskamist liigus vesi timä pesän üles-alla, nigu nimigi ütles. Tuu pand päältkaeja ihost ja hingest üten elämä: „tulõ, tulõ, tulõ!… es tulõki viil…“

    Hoobis as’alikumb kotus oll’ üts aiand Hs’saviki lähkün Põh’a-Islandil, midä näüdäs meile sääl tüül olnu eestläne Sinimäe Allan. Ka sääl oll’ purskaja kuumaviiläte, paari miitredse purtsahusõga. A tuu talu peremiis oll’joba sada aastat tagasi tüühü pandnu kasvumaja. Nüüd oll’ kasvumajju nii pall’o, et õkva parladsõl aol Islandil suurõmbat aiandit ei olõki, kukki ütte suurõmbat ehitedäs. Kasvatõdas häste pall’o tomatit, lisas kurki, paprikat, maidsuhainu. Hall’astusõ lille peremiis seo aastak ei ollõv tennü, ei tasu är importlillega võistõlda. A ummi tomatiid söövä islandlasõ õnnõ, nigu eestläsegi süüssi, ku saia olõs. Kasvumaja olli meeledü hään kõrran ja kasvu häste hellätü. Päämidselt kasussõ tomati kivivilla seen. Kliente soovil pruugitas suvidsõl aol ka mulda. Kui inemisel mullausk om, sõs pidi ka maik parõmb olõma, muidu ei saabõv midägi arvu, oll’Allani arvaminõ. Kuum vesi tulõ no 800 miitre sügävüsest maa seest. Sääl om vesi 120 kraati. Vannitarõ viikraaniga piät ette kaema, ütel mi võõrustaja. Lisas kütt tuu talu, mille peremiis kunagi kuumaviisoonõ pääle maad sai, uma viiga är terve Hs’saviki liina. Põhimõttõlidsõlt ei olõski mõtõt tomatidõ köütmisega tegeldä. A iks tegeldäs, pererahvas esi kamandas kõkkõ tuutmist.

    Mäe pääl küdsetäs leibä

    Kõgõ «maavälitsemb» kotus Islandil, midä mi näi, oll’ Mżvatni järve kant. Sääl purskasõ tulõmäe täämbädse pääväni, kõrd kümne aasta joosul vähämbält. Maapind om must ja suurõmba hainalda, paiguldõ tulikuum. Paigalidsõ eläniku käävä üte kuuma mäe pääl leibä küdsämän – näimi plekitükke, mink all omma plekist (näütüses mõsumassina trumlist) leeväahu. Kümne tunniga pidi leevä küdsetüs saama. Matkajit karistõdas kõvastõ raa päält kõrvalõ astmast. Mõnikõrd, eriti verevät tuuni mua pääl, võiva saapa jalan väega kipõstõ sulama naada. Ku Hs’saviki puult Mżvatni tulla, paistus üle järve suur kraatri, õkva ku pilt Kuu päält. Tuu om Hverfell, tulõmägi , minka päälmäne jago om koskil 5000 aastat tagasi pauguga lakja linnanu.

    Mżvatnin kävemi väliujulan, miä om tett kuumaviilättide pääle. Suur tsopilinõ lump om kiviperviga ja vulkaanilidsõ puru põh’aga, maa seest vällä tulnu vesi om hellesinine ja tembit koskil 41 kraadi pääle. Küländki külmä ilmaga om sääl sääne tunnõ, nigu häste mõnusan põrgun: lämmi vesi tossas, nõnna lüü keedumuna hais, läbi tossu paistusõ musta kiviräbädse mäekaldõ, miä omma rohkõmb määndsegi kaivandusõ ku luuduslidsi mäki muudu.

    Kuumaviilumbin oll’ miika üten nii tõisi turiste ku ka paigapäälitsit inemisi. Sama kotussõ pääl oll’ inne spaa tegemist olnu Mżvatni rahva egäveste lämmi sann.

    Islandi vanaaolinõ kiil

    Reykjavikin oll’ mi võõrustajas Saukasõ Lemme-Linda, kiä eläs peris liina keskpaigan. Tä om eestläne, kiä om elänü sääl joba hulga aastit ja oppas Islandi ülikoolin võõramaalaisilõ islandi kiilt. Islandi kiil paistus rassõ noilõ võõramaalaisilõ, kinka uman keelen olõ-i kuigi pall’o grammatikat. Islandi keelen om grammatikat rohkõmb ku ütengi tõsõn germaani keelen, a mi rahva hulgast peri inemisele istus häste, et tähendüst ei määrä nii pall’o sõnajärg ja ütlemise viis, ku sõnnu tunnussõ ja lõpu. Egäl keele jõnksahusõl om uma ülesannõ, nigu võro keelengi. Ku viikingi 1100. aastat tagasi saarõ pääle tulli, kõnõli nä muinaspõh’a kiilt, minkast omma vällä kasunu norra, roodsi ja taani keele. Mandri pääl kiil muutu, a Islandi kiil jäi piaaigu säändses samas, nigu tä muistõhavva oll’. Islandi kirändüs om pia sama vana ku saarõ asustus ja tuu perrä ülepää tundaski muistitsidõ germaanlaisi jumalit ja ilmapilti.

    Lemmega kuun kävemi Islandi parlamendi Alžingi vanan kokkukäümise kotussõn, minka nimi om Žingvellir. Sääl tull’ meil juttu tuust, kuis Alžingi umbõs aastal 1000 ristiusu vastavõtmist arut. Perekundõ päämehe otsusti, et vahtsõnõ usk tulõ iks vasta võtta, a kõik võiva kotun vannu kombit edesi pitä, nii et tuust suurt kärrä lakja ei lää. Vannu kombidõ hulka käve karmi kliimaga maal ka näütüses tuu, et nuu sündünü latsõ, kelle üllenpidämises perren võimalust es nätä, viidi kõrraga är mõtsa.

    Kuigi ristiusk võeti vasta, Island esisaisvas es jää. 13. aastasaal sai tan võimu Norra kuninga ja näide paigapäälidse käealudsõ. Ildamba läts Island üten Norraga Taani riigi ala. Taanlaisi aigu kasvi esitiidvüs uma riigi mõttõni. Üts põhjus oll’, et viil 19. aastasaal oll’ jõvvun käsk osta kõik kauba läbi Taani, tuu asõmal et noid õkva Inglüsmaalt vai Ameerigast tuvva. Käsü hoitmisõs pidivä Taani laiva saart blokaadin. Islandi edimäne uma lippki oll’ õkva ku Taani lipu vastand: valgõ rist sinidse põh’a pääl. Pall’alt rahumeelidse lahkukasumisõ nimel panti lipulõ Taani verevät manu. Parhilladsõ lipu pruukmisõs Islandi laivu pääl anni Taani võimu loa, ku saar es olõki viil esisaisva. Faktilinõ esisaisvus tull 1918. aastagal, peris vabariik kuulutõdi vällä 1944. Arvada või jo, et Islandi Vabariigi kõgõ tähtsämbä rahvuspühä peetäs vaban õhun Žingvalla orun. Tuu om umbõs nigu Talina lauluvälläk, ainukõnõ vaih, et kõik sääl näge muul aol vällä samasugunõ ku tuhat aastat tagasi. Olõ-i majju, olõ-i hotelle, õnnõ oja, kaljusaina, turbadsõ niidü ja üts valgõ kerik oru põh’an.

    Võimsa kalatüüstüs

    Tõsõn saarõ otsan Đorshöfnin eletäs näoga mere poolõ. Külän om kalatüüstüs, miä om päämine tüüandja. Külä koolin käü 47 last, sääl omma kõik, keskkooli lõpuni vällä. Suurõmpahe kuuli kävvü ei olõs võimalik, sõs tulõs joba kõgõl perrel är Reykjavikki minnä. A kõik ei taha minnä. Tuu peräst, et inemisil olõs paiga pääl vääriline elu, tundki kõgõ suurõmbat murõt kalatüüstüs, kiä tugõ kuuli ja kultuuriellu peris suurõ rahaga. Kiä koolilatsist vähägi taht, saa kävvü huvikoolin, muusigakooli oppajas mi sõbõr Laube Kadri sääl omgi. 400 inemisega külän om uma kerik, puut, baar, side, kultuurimaja, kooli spordisaal ja ujula. Verevä risti massina saisva garaa˛in, ku tulõ välläkutsõ, kargasõ velskri umast kotost üle küläuulitsa autu, roomikautu vai saani pukki ja käävä är. Rassõmba haigõ perrä kutsutas hariligult helikoptõr.

    Pääliina elost sai viländ

    Đorshöfnin ollõn kävemi külän talumiis Gśstil. Gśsti om nuur miis, kinkal sai Reykjaviki elust viländ. Esä oll’ täl suurõmbat sorti hobõsõparisnik ja veli tegeles nüüdki tuuga, et müü islandi hobõsit vällämaalõ. Gśsti talu sais peris ookeani veeren, pikä maanõna pääl, minka nimi omgi Langanes ’pikk nõna’. Tä pidä sääl lambit ja hobõsit, korjas rannast ajupuud ja kirotas telmise pääle laulusõnnu. Külä pääl om täl kõva joodiku kuulsus ja määnegi pai poiss tä vällä es paistuki, a kombidõga. „August,“ tutvust tä hinnäst egäütele kätt andõn ja silmä sisse kaiõn. Vällämärkmist oll’ timä talun nätä ütsjagu. Lambit oll’ laudan koskil 800. Tiine lamba olli ultraheliga är skaneeritü. Kolmõ, kattõ ja ütte vuuna kandva lamba olli jagatu eri sulgõ sisse. Egä park sai haina jaoperäst, nii pall’o ku voonakõisi pääle võisõ kullu. Hainategemine om kallis, vahtsõ massina masva pall’u ja hainategemise teenus ostõtas sisse. Suvõl roitva lamba niisama ringi, kar’a läävä segi. Mi es saaki arvu, kuis egä peremiis uma lamba är tund, selle et kõrvamärke ei pruugita. Gśsti lamba olli külh pöetü väega esimuudu, persepuul oll’ pügämäldä. Küssemi, et mille nii. „Jupka,“ vastas Gśsti lühkühe: „Nii om seksikamb!“ Vastust pügämise moodu kottalõ mi es saaki, egäüts võisõ esi arvada.

    Islandi ummamuudu hopõn’

    Islandi hopõn’ om kuulsa uma juuskmise viie poolõst. Tuud kutsutaski maailman islandikeelidse sõnaga tölt. Gśsti hobõsidõ man näi mi häste är, kuis tuu käü. Hobõsõ lasti ringi pääl käümä. Tassakõistõ läts samm järjest kipõmbas. Määndsegi kotta pääl nakanu hariklik hopõn’ traavi juuskma. Tuu tähendäs, et jala käävä diagonaalin üten taktin ja vahepääl om kere õhun, nigu inemiselgi joosu pääl. Ratsanikulõ tähendäs tuu sarjamist. A Gśsti hobõsõ käve mu harinõmalda silmä perrä iks sammu, kuigi lõpus nii kipõstõ, et jalgu es olõ piaaigu nätäki. Egä jalg putus maad esi aol, sammu käümise taktin ja hobõsõ sälg ei käü üles-alla. Islandi hobõsidõ kuulsa samm om kujunu seo maa tingimuisin – kõikaig om tulnu kävvü müüde kivve ja ja laavakänkrit, om tulnu jalalõ kimmäst tukõ otsi ja samal aol kipõstõ edesi saia. Gśsti tegeles muu hulgan hobõsidõ oppamisõga. Tä kõnõl väiku nöksämisega ütest haruldasõst, karvavaihtusõga värvi vaihtavast hobõsõst. Timä iist olõs vast kõgõ rohkõmb mastu, ku tedä müvvä, a timä samm es olõ illus. A erilidselt kittä sai üts nuur raudjas, kinka jalgu nõstminõ oll’ kah joba vanõmbilt peritült korgõ ja illus.

    Puud tuu meri

    Langanesi rand om sääne, kohe meri tuu kõgõ ajupuud – laivu päält ja muialt randust. Innembi lõigati tan kandin kõik ajupuu saekaadriga ehitüsmatõrjalis. No omma islandlasõ rikka ja ostva muist maist laivuga tuudut lauda ja prussi. Gśsti tege uma rannast korjatust puust hakõt, midä tä viil kuivas ja müü sõs hobõsõpidäjile alapanussõs. Hakkõ tuutmisõs om tä pidänü tegemä uma elektrijaama, selle et kuigi kodueelektri om häste otav, ei või tuud pruuki ettevõtlusõs. Tallu tulõ pääleki õnnõ üts faas. Uma oja pääle tettüst eelektrijaamast saa tä kätte tüüstüsvoolu 40 kW, midä om inämb ku küll. Nigu islandlasõ õks, om tä harinu kütmä eelektriga ka hakkõ kuivust. Tuu pääle, et merest tulnu puuga katõld küttä, olõ es tä joht viil tulnu. Aolugu om opanu islandlaisi: puu om nii kallis, et tuud kütmises ei pruugita. Küll oll’ Gśstil mere veeren palgijuppõ kuivamisõs uma nipp: liiva pääle uhtunu puu hiidetäs keväje tagasi kalda poolõ suuri kivve pääle, kon tuul käü alt läbi ja maa hämm ei päse manu.

    Miildejäävit tüüpe

    Islandi karm luudus omgi opanu inemise säändses, et proovitas asju häste väikese jovvukuluga tetä. Tuisuilmaga sõitma ei mindä, olkõ vai mis tähtsä kokkosaaminõ vai ülesastminõ kavan. Laube Kadri kõnõl, et koolin olõ-i kõgõ tähtsämb programmi äroppaminõ, a veeremaa pääl toimõ saava inemise kasvatamine. Tetäs teemapäivi, ilusa ilmaga käüdäs matkaman. Ku tunni jääseki är, mis tuust. Kadri sünnüpäävä küläliisi hulgan jäigi esitiidlikke inemisi peris mitmit silmä. Kadri sõbranna Anna om sündünü tavalidsõst hulga lühembide kässiga, kummalgi käel õnnõ kats sõrmõ. Ummõtõ om tä hindä puudusõst kõgõ üle olnu, hääs ujujas ja muidu sportlasõs saanu, parhilla küläkooli kihälise kasvatusõ oppaja. Pidul lõbust tä rahvast tuuga, et segäsi kokteile ja kandsõ kokteiliklaasõ lakja, iks üts klaas kõrraga katõ väiku käe vaihõl. Tõnõ sõbõr Almar, kiä om Đorshöfnin Kadri iistvõttõl tegünü bändi kidramiis, paistu silmä kõva arotamisõ himuga. Edimäne teema, midä tä pidol lahkama nakas, oll’ päivä toimunu nuuri keriklik leeritämine. „Mis om leerin käümise tähendüs 14-aastadsõlõ?“ nõst’ Almar üles retoorilidsõ küsümise. Ja vastas esi: „Ei muud, ku saa vanõmbilt ja suguvõsalt hulga andit: rollõri, mängukonsooli, asju 1000 õuro iist, 2000-3000 õuro iist.“ Kõik omma küll esiki pangalõ võlgu, a ega sõs kallid leerikinke tegemäldä ei jätetä. Sünnüpäävä edeneden kõrrald Almar meile pästeammõdi tahvli iin islandi keele tunni, kost jäi miilde, et islandlannalõ ei massa kunagi huupi ja eesti keelen üteldä „viltu rida“. Tiidligult ja vällävaatõga – tõnõ asi.

    Kalarua ja vesihiire

    Kooli direktor kutsmisnimega Adda (Arnfriđur) ja timä miis Oddur, kiä käü tüün laivu eelektrivärke säädmän, paki eestläisile üümajja. Ütidses uhkõs lõunasöögis pakuti meile kuut kalaruuga nelläst kalast. Pääkokk oll’ olnu kalamiis Ođđur. Timä mõistsõ ka kõgõ rohkõmb pajata, mis kala om mis ja kunas tuud merest saa. Meid pandsõ imehtämä, et lõhe marja süvväs tan keedetült. A oll’gi väega hää, mullõ, kiä ma muidu suurõmb kalamar’a sõbõr ei olõ. Kalasõbõr külh ja Islandi kodunõ kalategemise viis oll’gi mu meelest imehää.

    Mi küllä tulõki nädälil oll’ lainõ Đorshöfni randa ajanu tuhandidõ kaupa haruldast luudusnättüst: vesihiire ehk vatnamżs. Nuu olõ-i mereeläjä, a määndsegi pruuni hainavarrõ, midä liustigujõgi rull kokko hanimuna suuruidsis vildi muudu mütsäkis. Jõõst satusõ nä merde ja ku trehväs, sõs tuu vuul ja lainõ näid ka randa. Tuud juhtus sääl külän mitte egä aastak, innembi kõrd kümne aasta joosul. Meil muiduki oll’ väega hää miil, et trehvümi manu õkva sõs, kui vällänpuul turismihuuaigu ja suuri turismiteid juhtu midägi, miä ka kõik paigapäälidse inemise uma maa luudusõst kõnõlama pand’.
     
     
     
     
     
    „Turisti uutva, kuna geisri purskama nakkas“ Laube Kadri Islandi sõpruga pääle umma sünnüpääväpito. Kesken Oddur ja Adda. Ojari Triinu, Saarõ Evar ja Laube Kadri uurva, kas tegemist om Islandi samblikuga. 
     
     
     
    Islandi samblik om lövvet (pildi pääl hääl puul). Islandi esimuudu hopõn Valgõ funkmaja ja kuumaviibassein kesk lakõt kivivällä. Tan elli kiränik Halldór Laxness (1902-1998). 
          
     
     
    Kokteilitomati Islandi kasvumajan. Seo lahe Euraasia ja Ameeriga laama vaihõl lätt parhilla laembas kõgõ kipõmban tempon – 1 cm aastan. 
        
        
        
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin