Nummõr' 255
Mahlakuu 17. päiv 2012
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Tetä valla kihlkunnapiire perrä – umavalitsusjuhi kaaldva
  • Uudissõ
     
  • Vana suidsusann kõrda!
  •  
  • Folgipido Moosten
  •  
  • Adamsoni murdõluulõvõistlus
  • Elo
     
  • Hiussõlõikaja-hingehoitja
  • Märgotus
     
  • Avitagõ Võromaa söögiraamatut tetä!
  •  
  • USA suursaadik Võromaal
  • Juhtkiri
    Ruitlase jutt
    Vana pilt kõnõlas
    Perämäne külg
    Kiri
    Piimäpukk
    Kagahii!
      
     
      
    Soomõ turistõga Gruusia NSVn
     
    Plumanni Kaja-Riina
     
    Tuu oll’ 1982. aastal, ku Leningradi telliti Eestist paar giidi. Näil es olõ nii pall’o soomõ kiilt mõistjit tõlkõ ja säält pidänü rühmäga edesi Thbiliisi lindama. Saadõti sis minno Piitre liina.

    A paiga pääl tull’ vällä, et viis kotust jäi linnumassina pääl puudu. Minno jäteti käsu kõrran linnugi päält maaha ja kats Soomõ sõsarat ummi miihiga, kellel oll’ must vast hallõ, jäivä mullõ seltsis. Sai Pulkovskaja hotelli: prii süük-juuk ja seltsis kats paari savolaisi, kelle kiil om soomõ keelest tõistõ nigu võro kiil eesti keelest.

    Järgmäne päiv es olõ lindamisõ ilma. Ku kolmanda päävä üüse Gruusia pääliina kotsilõ jõudsõmi, üteldi, et hummogu peräst süüki om liinatuur kotusõpäälidse giidiga, kes kõnõlõs vinne kiilt, midä ma piä tõlkma. Tuu ülejäänü rühm, pia nelikümmend inemist, olli uma jala jo katõ pääväga ville täüs kõndnu ja minno oodõtigi ku messiat. Üttegi keelemõistjat katõ päävä pääle paiga pääl es olõ. Nuu suumlasõ olli Soonõjõõlt maas’kamaa esändä, kes pääle hääd mar’a-aastat lubasiva hindäle preemiäs reisi viinamar’amaalõ.

    Hummogu kell 11 es olõ giid viil tulnu. Ma küsse bussijuhi käest, kas timä liina tund. Tä ütel’, et om Bassanauurist ja hummõn omgi meil sääl tuur, a Thbiliisit tä ei tunnõ.

    Ma võtsõ sis hotelli ussõhoitja ja lassõmi hinnäst muusõumi vitä. Tii pääl kõnõli midägi nõvvukogodõ haridusõst, tervüse hoitmisõst ja vahel küsse ussõhoitja käest, mis maja tuu vai tõõnõ om.

    Muusõumin oll’ külh uma giid, a tuu es mõista vinne kiilt. Kassapidäjä mõistsõ vinne keelen õnnõ piledirahha küssü ja näüdädä, kon kemmerg om.

    Ma sis küsse, et vast om täl kooliaost mõni Puškini luulõtuski pään. Meil näet Suu koolin Klõmba opas’ külh tuud kiilt luulõ kaudu. Pääasi, et suu liigus ja määnestki juttu tulõ. Kassatädi nakas’ki lugõma: «Odnaþdõ v studjonnuju zimniju poru ja iz lesu võšel, bõl silnõi moroz...»

    Tuust oll’ hää, et sääl klaaskappõn oll’ jutt ka vinne keelen kirotõt ja asi sai iks soomõ kiilde pantus. Perän tull’ kül üts soomõ tädi ja küsse mu käest, mille ma tuud Puškini luulõtust, mis kassapidäjä kuus kõrda ette lugi, soomõ kiilde es tõlgi.

    Söögilavvan sattõ üts miis kokko. Kutsõmi kiirabi. Ma pidi üten minemä, et tõlki. Hotellin sai nuhupiiretüsega miis mõistusõ mano tuudus, a haigõmajan nakas’ üts ülekullõminõ pääle.

    Kõgõpäält pidi kirjapandmiskotussõn täütmä küsümislehe, mis oll’ kah gruusia keelen. A kängäga ärhõõrut vill oll’ katski lännü ja Jari – nii oll’ tuu noorõ mehe nimi – oll’ saanu ohtligu sepsise. Pidi ruttu midägi tegemä, selle et verrev jämme juun oll’ jalgapiten jo peris korgõlõ kisknu.

    Meid saadõti edesi tõistõ tarrõ, kon nakas’ jäl uurminõ: risti- ja esänimi, sünnüaig ja -kotus, esä-ja imänimi, läbipõedu tõvõ ja egäsugumadsõ muu as’a. Ma kai, et tuu verrev juun Jari jala pääl lätt iks ülespoolõ, ja ütli, et no avitas, ma taha kipõlt päätohtriga kõnõlda – ei taha Soomõ kodanigu kihvtitüst hindä pääle võtta.

    Läts’ veeränd tunni müüdä ja sis tull’ üts miis, kes ütel’, et tä om profesri ja täl om väega põnnõv, et haigõmajan om Soomõ patsient. Tä es kaeki Jari jalga, nakas’ midägi Kekkonenist kõnõlõma ja lõppu es tulõ ja es tulõki. Ma sis ütli, et tekke kasvai puhastõdu vii süst vai ummõhtõgi midägi, inemine nakkas jälki är sadama. Ku oll’ jo kats tunni müüdä lännü, sai Jari lõpus süsti ja jäi haigõmajja.

    Järgmäne päiv sõitsõmi rühmäga Ristikuristikku. Ma muido pelgä korgust, a tuun Vinne LAZ-bussin oll’ giidituul ekäpiten käändmisega ja ma mõtli hinnäst kotkas, kes ei pelgä midägi. Mugu keeruti hinnäst sääl pingi pääl ja mõtli, et piäs tuu Jari iks ello jäämä.

    Jari jäi ello ja sõitsõ ka rühmäga kodo, a ma sai vahtsõ rühmä. Noidõga oll’ üten ka Soomõ Finsovi nuur linalakk ammõdisõsar Eila, kiä tuu nuka asju rohkõmb tiidse ja kinkal oll’ ka pall’o tutvit iin.

    Tä oll’ uma rühmä mammidõlõ seletänü, et kül Gruusian omma lahkõ inemise: kõik om ilma rahalda, hirmsalõ tetäs vällä ja kutsutas tandsma. Tädi olliki sis mitu õdagut uutnu vällätegemist ja tandsukutsõt. Ku tuud iks es tulõ, tulliva mullõ kaibama, et Eila om näile nii lubanu.

    Lätsi ma sis asja uurma. Nigu ma õdagu restoraanin näide lavva mano astsõ, tull’ sinnä ettekandja ja näüdäs’, et näet, säält saadõti teile kats putlit šampust ja livvatäüs viinamarju.

    Ma es olõ kül linalakk, a olli 30 aastat noorõmb ku nüüt. A nuu muti olli nii vana nigu ma parhilla. No kes säändsile inämb šampust saat?! Unista muiduki võit.

     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Kuis abielomiis är peteti

    Seokõrd kõnõlõ, kuis üts Võro nuur abielonaanõ umalõ mehele aprilli tekk’.

    Mahlakuu edimädsel pääväl tull’ tä hummogu tassakõistõ sängüst vällä. Miis viil magasi.


    Noorik pand’ mehe mobiiltelefonin uma numbri ala kirja: ANU SAAGIM.

    Mobiil oll’ magamistarõn sängü kõrval. Sis läts’ noorik vüürüste ja kõlist’ uma telefoni päält mehele.

    Tä saisõ ussõ lähkün, nii et tuu, mis tarõn sündü, oll’ kõik selgele nätä.

    Miis haard’ unitsõst pääst telefoni ja jäi tuud maru ulli näoga silmämä. Nõst’ iks silmi mano ja sis jäl kavvõmbalõ, jäl vahtsõst silmi mano ja kavvõmbalõ...

    Noorik es piä inämb vasta ja naas’ suurõ helüga naardma. Miis kõnõt vasta võtma es nakka, a magusahe oll’ pettä iks saanu.



    Elotark lats

    Taa om küländ ammunõ lugu, päätegeläne ammu suur inemine. A tuukõrd oll’ tä väiku, katõaastanõ lats’kõnõ.

    Üten imä ja vanõmba sõsaraga olli nä külän käünü.

    Kes tuud tiid, kuimuudu, a kodotii pääl tull’ tsill’okõsõl tütrigul õnnõtus püksi. Sibasi ummi lühkeisi jalguga sõnna lausmada kodo poolõ.

    Koton naas’ imä oppama, et õigõl aol piät lats iks poti pääle küsümä. Et kas om hää sääne kakapüks olla?

    Lats’kõnõ kullõl’ pikä epistli är, tekk’ targa näo, hiit’ käega ja ütel’ pahanulõ: «Ah, sääne om elo!»


     
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin