| Pääleht |
Uudissõ |
Elo |
Märgotus |
|
|
|
| Kohes meil minnä: iks õnnõ kodo | |
Bussipilet küstäs iks hariligult Sännähe, kuki minek või olla Karaskilõ, Kaugulõ, Paebojja… Parhillatsõst jõud minemäldäki peräle: ilmunu om Sommeri Lauri «Räestu raamat».
Sommeri Lauri om Sännä kandi ao(luu) väega pikält ette võtnu: Virunuka rahvast nikagu kultuurimõisani.
Niisama om põimnu taaha uma luu – imäpuulsidõ setokõisist edevanõmbidõ 75 aasta tagudsõ tulõki Räestü-Hansulõ ja hindä peris perälejõudmisõ tahasamma.
Ega Sännä kandiga köüdet inemine või kaia, kuvõrd ärtundmist seo raamat pakk.
Alguspäätükü päälkiri «Kuhu mul minna» mõos üteliidsi nigu paigalõ sundva ku ka edesi minemä tsuskja hõikaminõ.
Tan kandin latsõn elänü inemise tiidvä häste, mis om jalgrattaga «laskuminõ» mõisahe, ku järsu mäeveere päält alla kihutadõn tulõ süäme alt õõnsas võtva lindamisõ tunnõ.
Sommeri «Räestu raamadu» üts suurõmbit andõ om tuu, et tä luu inemise perrä pildi Sännäst peri kirämiihist Adsoni Arturist ja Jaigi Juhanist (päätükü «Arthur» ja «Jaikiaana»).
Elo põhijõud om armastus. Tõtõ, Kiini Sirje joud’ jo inne Sommerit uman Underi-raamatun Adsoni Arturi mõnd armukilta terävähe vällä tuvva. «Arthurist» saamiki teedä, et olõ õs Undri Mari Adsonil ainumb.
«Räestu raamat» om sükäv, õkva ku üte (maa)kotussõ pühäraamat – luu inämbüste innembä tõsitsit mõttit.
A päätükü «Jaikiaana» algus piäs külh egaüte mõnusalõ muigama pandma. Tast saami teedä, kuis «vabatahtlik» resident, vana saksa hipi, täämbädsen (kultuuri)mõisan Taali Evet kullõl’ ja hindäle lämmit kurkõ nakas’ tegemä… A taast lugõgõ joba täpsempä esi.
Allasõ Tiia
| | |
|
|
| | | Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja | | | | | |
|
|
|