| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
|
|
|
| | | Vargus kasatski aigu | | | | Haavistu Elise | | | | | | Oll’ 1944. aasta, ku lätsimi sõsar Maimega Võro keskkuuli. Korteri saimi liina Jüri uulits 23. Sääl eläsi inneskine lihonik Nadel uma perrega. Tä oll’ mi imäga hää tutva, imä käve näide perrel abis mõssu mõskman.
Ku sõda jõudsõ Võro liina, otsust’ Nadeli pere laivaga üle mere pakku minnä, nigu teivä pall’o eestläse. Pereesä esi arvas’, et jääs uma kõgõ noorõmba tütrega Võrolõ koto hoitma. Sis om tõisil hää tagasi tulla, ku sõda om läbi saanu.
A näide plaani es lää täüde. Sõapagõjidõ laiva, mis ildas jäivä, jäivä pommirahe ala ja veivä nä merepõhja. Ma ei tiiä, kuna Nadeli-provva uma perrega laiva pääle sai, a arvada oll’, et ka näide laiv läts’ merepõhja – es tulõ inämb üttegi teedüst kodo.
Sis juhtu suur õnnõtus tuu esä mano jäänü tütrega: tä sai Võro liina pommitamisõ aigu pommikildaga päähä suurõ haava, mille kätte kuuligi. Esä vaenõ pidi tälle esi lavvost kirsto kokko lüüma ja tä Võro surnuaida puhkama viimä.
Tuudaigu, ku meil kuul alas’, oll’ tuu Nadelidõ kortin egäl juhul tühi, õnnõ Nadeli-papa kõnõl’ meile väriseva helü ja ikutsidõ silmiga umma suurt murõt, mis pand’ meid kah ikma.
Kortin oll’ suur, kolmõ tarõga, ja meid mahtu sinnä neli koolilast: mi sõsaraga, Hirve Marie ja üts koolilats, kelle nimme olõ-i inämb meelen.
Kõgõ tagomadsõn väikun tarõn elli viil kuulmeistri Jacobson, kellel oll’ haigõ jalg. Nadel esi oll’ edimädsen väikun tarõn. Tä pidi hindäle üürilise võtma, selle et oll’ jo vaia hindäle koskilt elämiserahha saia.
Ütel õdagul, ku mi, koolilatsõ, köögin tsäivett kiitsemi, juhtu sääne lugu, et kiäki koput’ köögiussõ pääle. Ku lätsimi ust vallalõ tegemä, oll’ sääl kats vinne poissi, ütel ka karmoška kangli all. Nä tahtsõva sisse tulla, et meile karmoškat mängi ja kasatski-tandsu kah opada.
Toda kasatskit es olõ mi varramba nännü ja tuu meid huvit’.
Lasksõmi poisi küüki. Mi küük oll’ peris suur ja nä saiva uma mängu ja tandsu käümä panda.
Pruuvsõmi ka kasatskit takan tetä – tuu nõudsõ mi käest kükäkil olõmist ja kõvva jalguga vasta põrmandut pesmist.
Vinne poisi mugu naardsõva meid, vilistivä ja plaksutiva muusiga taktin. Tuu ai meid kah pöörätses. Ma väsüsi lõpus är ja tahtsõ välläkäüki minnä. A ku ma tei köögiussõ vallalõ, hüpsi sahvrist vällä kats suurõ kotiga vinne poissi. Ma hiitüsi nii är, et püürdse õkva tagasi, ja joosi kortinaperemehe tarrõ. Tä pikut’ sängü pääl ja küsse, kas meil sai pido läbi. Arvas’, et meist kellelgi om sünnüpäiv.
Haarsõ peremehel käest ja kutsi tedä ruttu hindäga üten, ütli, et mi sahvrist tull’ vällä kats vinne poissi, suur kott käen.
Nuu poisi, kes köögin kasatskit tandsõva ja karmoškat mängsevä, olli joba kaonu, õnnõ kolm koolilast saisiva hiitünü näoga köögin. Peremiis kai ja ütel’, et tan oll’ vargapoissõ mäng.
Kävemi sis sahvrin kaeman, mis säält om võetu. Tull’ vällä, et nä es olõ säält pall’o midägi saanu: peremehe suur rasvapurk oll’ kaonu ja mi koolilatsi täüs piimämannõrg ja päts leibä kah. Meil, koolilatsil, oll’ muu söögikraam eräle puukastõn, midä vargapoissõl es olõ aigu kaia.
No oppus oll’ käen, et õdagu piät välävüürüse ussõ lukku pandma ja võõrit inemiisi ei tohe sisse laskõ.
Kunagi ildamba sai peremiis hindäle kõrvaltmajast hää pernaasõ kah. Tõõsõ koolilatsõ lätsivä sis Kreutzwaldi uulitsalõ kooli ütiselämiste. Ma jäi sinnä edesi ja alosti säält ka sidekontorin tüülkäümist. Edesi lätsi tüüle Põlva sidekontorihe vanõmbraamadupidäjäs. Nüüt om mul Põlvan eletü 61 aastat.
A Võrol Jüri 23 müüdä saadõt nuurusaig ei olõ viil meelest lännü. Tuu maja hoovipuulsõ osa kottalõ om ehitet Võro polikliinik. Käve sääl silmäarsti man ja näi, et alalõ oll’ Jüri 23 maja sissekäümise kalitor. Saisõ sääl hulk aigu ni tulõti miilde, mis sääl elämisen kõik juhtusi.
| | Tossu Tilda pajatusõ | | | Kepniku man
Taa pajatusõ kõnõl’ sugulanõ, nuur pensionäär Rein. Tehnikumin oll’ tä tubli spordipoiss, hüpäs’ suusõga mäest alla. Sis naati nõudma, et spordiütisüse piledi pääl piät umanigu pilt olõma.
Pilti oll’ Otõmpää hüppevõistlusõlõ kipõlt vaia, tuuperäst läts’ Rein tunnõdu kipõpildistäjä Kepniku mano.
Tõõnõ päiv, ku nuursportlanõ läts’ pildi perrä, käsk’ provva Iida timäl pildi esi suurõst pildikuh’ast vällä otsi.
Peräkõrd valõ Rein üte näo, mis tundu timä uma ollõv.
Spordikooli direktri Neeme Harri uursõ udsust ülesvõtõt ja ütel’, et pildi pääl om viiekümneaastanõ vanamiis.
«Ma käve Kepniku man,» ütel’ Rein vabandusõs. «Ku Kepniku man, sis om arvo saia,» mühäs’ Harri ja kliipse pildi piledi pääle.
Sitigamuus
Naisipääväs tull’ Võromaalõ pruudilõ küllä kavvõmbast peri nuur miis. Võromaast ja võro keelest es tiiä timä midägi.
Väümehekandidaat võeti perren rõõmuga vasta. Tütre imä küdsi suurõ kausi kuukõ. Esä saadõti sahvrihe moosi perrä.
«Võta sitigamuusi!» and’ vanaimä nõvvo. Äiapapa näkk’ silmänukast tulõvadsõ väümiispoja hiitünüt näko ja suuri silmi.
Ku pere üten külälisega lavva ümbre istõ, sai nuur miis uma hariligu näo jäl tagasi.
Mustsõstar, võrokõisilõ sitik, om tõtõstõ hää moosimari.
| | | | | | |
|
|
| | | | | | Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja | | | | | | |
|
|
|
