Nummõr' 253
Urbõkuu 20. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Imäkeelenätäl lõppi kontsõrdiga
  • Uudissõ
     
  • Imäkeele hoitja saiva kittä
  •  
  • Võrokõisi keelepesä – Eesti rahva meelest kõgõ parõmb keeletego
  •  
  • Kevväi tulõ vahtrõ ja kõo tikkamisõga
  • Elo
     
  • Sannatäüs kaktuisi
  •  
  • Lutsari Andresse tarkusõga ülikooli härgütüs
  •  
  • Udmurt kitt Võromaad
  • Märgotus
     
  • Punsoni Madis: isiksus võit olla kotoh, mitte autoroolih!
  •  
  • Kapstmaarjapäävä suuv: suuri kapstapäid ja ilosit naisi!
  • Juhtkiri
    Ruitlase jutt
    Vana pilt kõnõlas
    Perämäne külg
    Innembi
     
    Kapstmaarjapäävä suuv: suuri kapstapäid ja ilosit naisi!
     
    Vanarahva tarkuisi tulõ rehkendä iks vana kalendri perrä
     
      
     
    Kalla Urmas, rahva perändüse uurja 
      
    Kapstmaarjapäiv om kurg kuh’apesän, haug ojasuun. Esä om nii kuulu ja nii tä ütles toda tarkust mullõ edesi.

    Tuu ütelüs tulõtas mitond asja miilde. Kasvai toda, et vanast siin maal valgit toonikurgi es elä es. Rahvas tiise õnnõ suukurgõ. Suukurg iks nal’ald inne mahlakuud ei tulõ.

    A kapstmaarjapäiv om 25. urbõkuud. Tähendäs, et taa tarkus piät olõma vana kalendri perrä (vahtsõ kallendri perrä 7.04.).

    Kuh’apesä om tuu kotus, kost haanakuhi om är veetü. Ku keväja muial viil lumi püssü, sõs kuh’apesä oll iks joba pal’as ja kurg võõse sinnä pääle tulla. Ja havvõ järven omava tol-aigo hindä valmis säädnü, et tulõva pia kudõma. Niimuudo noid asjo sääl Peipsi puul rehkendedi.

    Kapstmaarjapäiv küdsetäs meil koton alati «kapstalehti». Nuu omava suurõ vadsa vai pliini, üle terve panni. Ku sa noid tiit, sõs suvõl kasussõ kapstil laja lehe. Terven Lõuna-Eestin om tuu teedä. Päiv esi jo kah tervel Võromaal kapstmaarjapääväst nimetet, ja setokõisil niisama.

    Põh’a-eesti keelen om tä hoobis paastumaarjapäev.

    Tä om õkva ütessä kuud inne talsipühhi. Krõstus pidi jo emä kõtun olõma niisama pikäld nigu egä õigõ inemine, ja nimelt talsamal pääväl ollõv Maarjalõ teedä antu, et tä saasõ emäst.

    Niivainii, taa päiv om jah rohkõmb naisi pühä. Üts üle Eesti tutva muud om, et naisterahva joova maarjapunna. Tuu om vereväst tettü viin ja tuu pidi tegemä ka põsõ punatsõst. Nigu vanaaonõ ilotohtõrdus! Mu vanaimä selet’, et poosi veivä tütrikäle maarjapunna; sõs saiva munapühhi aigo nääde käest munnõ. A emä mälehtäs punajuumist viil kolhoosiaost, ku olliva nuu «peedikast» kutsutu veini…

    Võissi jo nüüt kah toda kommõt alalõ hoita, õnnõ ei piä tuu jaost kangõmbat kraami pruukma.

    Seto hoobis seivä kapstmaarjapäävä aigo kurõmarjo. Nuu pidivä samamuudo n’aovärvile mõoma. Mi sõs võõme kats kommõt kokko panda: teeme kurõmar’ost mahlajuuki ja tuu om tervüsele kinmähe hää!

    Raamatist sai viil mano kaetus särtsit asjo, midä rahvas või-olla inämb ei mälehtä. Paistus, et keväjäst käänüpäivä ei olõ rahva siän tähtsäst peetü. Kõgõ tähtsämb päiv sääl kalendrikeväjä alostusõ ümbre om om olnu nimelt taa kapstmaarjapäiv.

    Võromaal om usutu, et sis ei tohi nõglatüüd tetä, muudo vagla söövä suvõl kapsta är. Tollõn hirmun es tohi ka pääd sugida.

    Keriti suuri langakerri, et saassi suurõ kapstapää. Ja naasil olli valgõ tano pään, nigu valgõ kapstapää.

    Lõuna-Tartomaal ja Õdagu-Võromaal tetti säräst nall’a, et naase vaehtiva kõrdsi man ütsüte pään tanna. Vai sõs lätsivä kõrdsin varguisi mõnõ mehe mano ja tõmbsiva tälle tano pähä. Tuu miis pidi sõs nääle punna ostma. Sedäsorti viguri, nigu setosil omava paabapraasniku aigo.

    Ja peräkõrd nimetäsi viil üte kombõ, miä om teedä Peipsi veerest nii setosil ja võrokõisil ku veneläisil ja Iisaku rahval. Meil om kapstmaarjapäiv süüdü kuiva haugõ, toda kõgõ viimäst, miä viil om mineväst aastast alalõ jäänü. Tuu nigu pidänü vahtsõlõ kalasaagile ruumi tegemä.


    Ja om ka aig – haug jo pia ojasuun!

     
     
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin