Nummõr' 252
Urbõkuu 6. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Rahvaloendusõl pantas võro keele mõistmist hää meelega kirja
  • Uudissõ
     
  • Sulailmaga maka Alaveski eläjäpargi kahr pää koobast välän
  •  
  • Oravil tulõ küläpillimiihi päiv
  •  
  • Rõugõn omma klavõripäävä
  •  
  • Imäkeelepäävä koorikontsõrt Võrol
  •  
  • Võro-seto näütemängopäiv Puigal
  •  
  • Luulõ lugõmisõ võistlus Sännän
  • Elo
     
  • Är minku kalalõ, ku kodotüü om tegemäldä!
  •  
  • Roomiksannaga kuulsas
  • Märgotus
     
  • Talomehe, panõmi sälä kokko!
  • Juhtkiri
    Ruitlase jutt
    Vana pilt kõnõlas
    Perämäne külg
    Aholämmi
     
     
    Sõnomituuja tõsõst ilmast
     
    Piaaigu uskmalda luu vanalt Võromaalt, midä kirotaja omma ummõhtõ esi päält nännü
     
    Havvatagunõ vastavõtt
     
     
    Seo lugu juhtu 2010. aasta septembrikuul. Ma lätsi as’aosalidsõlõ Mairelõ tiijuhis ja näi tuud asja uma silmäga.

    Maire tahtsõ nätä kotust, kon tä esä oll’ uppunu 1973. aastal, sis, ku timä oll’ kolmõaastanõ.

    Tä es tiiä umast esäst midägi, selle et elutii oll’ tä vanõmba lakja veenü ja üles kasvi tä imä man. Nüüt oll’ täl huvi ka uma esä saatusõ vasta. Tä sai teedä, et esä uppu Krabil Paganamaal Liivajärve. Nii mi sis sinnä sõitsõmi.

    Et tuud esä uppumispaika kuigimuudu är märki, oll’ täl üten võetu kergest plastkarbist tettü laivakõnõ, kohe tä pandsõ sisse lilli ja kündle.

    Kiä om Paganamaal käünü, tuu tiid, et Liivajärv om all’ peris sügävän orun. Ma ummi haigidõ jalguga es julgugi sinnä alla ronima naada. Jäi mäe pääle, kost oll’ kõik häste nätä.


    Ilm oll’ vaiknõ, es olõ tuulõhõngugi. Vesi järve pääl oll’ sille nigu klaas. Järve veeren oll’ üts sillakõnõ vai purrõ, kost sis Maire sai tuu laivakõsõ vette laskõ.

    Imelik oll’ tuu, et nii ku tä kündle palama pandsõ ja tuu karbi vette sai laskõ, nõssi kerge tuulõhuug veere puult järve poolõ. Tull’ ka kerge viivirvõndus, mis vei tuu laivakõsõ järve pääle. Sis jäi kõik vahtsõst vaiki.

    Ku laivakõnõ järve pääle jõudsõ, nägi Maire, et üts suur tsirk tsiirutas järve kottal. Ma tuud tsirku es näe, mõts oll’ iin. Tä es ollõv sukugi kulli egä ka toonõkurõ muudu, Maire jutu järgi siibu es liiguda, planiirse niisama nigu linnuk.

    Maire tahtsõ tsirgust pilti tetä, a läbi aparaadi es olõ midägi nätä. Nii ku aparaadist müüdä kai, oll’ tsirk olõman. Tegi sis huupi klõpsu, a pildi pääle es jää midägi.

    Jah, umbõs sääntsit asju om juhtunu ka tõisiga, nii et nakka vai uskma, et surnu saava kah havvatagutsõst elust märke anda. Või-olla ka, et Maire esä andsõ mõista: timä näge kõikõ ja om umalõ tütrele tenulik.


    Pähnä Raimond



    Tulõkeräkese tarõn

    1980. vai 1981. aastal kävi müüdä Eestit nipõrnaaditaman: teie arhiivitüüd pääle Võru ka Põlvan ja Rakveren. Mul oll’ ka paarimiis Riho. Ollimi kotust är nii nätäl-paar ja tõnõ jagu jäl kotun.

    Üte õdagu näi, et tõõsõst tarõst tulõva aigupiten mu tarõ poolõ kats tulõkerrä. Ku mu sängü kotsilõ jõudsõva, jäivä saisma. Kõnõli tuud luku ka Riholõ, kiä es usu mu juttu, a tull’ huvi peräst mu poolõ magama. Uutsõmi sõs õdagu noid tulli ja pia nä ilmuvagi. Es taha Riho näid rohkõmb vahti ja kaksõ kodu poolõ.

    Edimält mõtli, et või-olla kuu paistus kuigi aknõrõividõ vahelt, a es paistu. Kõik tuu asi kestse umbõs kuu aigu. Kõnõli toda ka ütele arhiivitädile, kiä mõist naid asjo selletä. Tuu sõs arvas’, et valgusõkerä tähendäse toda, et inne kutsutas esä ja perän imä är taivariiki – ja nii ka juhtu.

    Eks mu vanõmbidõ kaitsõingli andsõva mulle märki.


    Mõttusõ Kalev


    Esä tiidse umma surma ette…

    Mul esä oll’ inämbüs aigu ollu mõtsamiis. Üteldäs, et ku puu maaha võtat, sõs või trehvädä, et koolõt vähkä. A mõtsamehe omma uma elo joosul pall’o elävit ja tervit puid maaha võtnu. Nii ka mu esä.

    Täl lõigati maovähkä keväjä. Suvõl, ku mustk’a ja maask’a olliva valmi, jätse tä meid maaha.

    Õdagu kävemi imäga tedä kaeman ja tä tahtsõ mustigukisselit maaskidega. Korssi tälle sõs mar’a ja imä kiitse kisseli.

    Ajasi esäga juttu ja tä ütel’ mullõ nii: «…poig, mu hing om juba kavvõlõ tähti poolõ tiil. Täl om viil kavva minnä, selle et mu elo oll’ pikk ja keeruline, a hummogus um tä tiil. Tulõ hummogu varra minno kaema, ma ei taha, et kärbläse mullõ näo pääle situsõ.»

    Nigu ma hummogu heräsi, panni joosuga esä poolõ. Nigu mõtsast vällä sai, nii kai, et maja oll’ nigu pääsläsepesä. Näid oll’ vast tuhandit. Nä tänidi ja lindli nigu pöörädse. Sai arvu, et esä um koolnu.

    Nii oll’gi. Tarrõ, kos esä magasi, lätsi ma joba rahuligu süämega, selle et tiidse, et tä hing om taivan.

    Edesidse toimõndusõ sai ma tetä rahuligu süämega.


    Mõttusõ Kalev


    Suur hüdsimust karvanõ elläi

    Ütel ilosal süküskuu pääval lätsi jalgrattatii pääle rullitama.

    Ku Vilustõhe jõudsõ, näi äkki, kuis tsirguparv üte puhma ümbre linnõl’ ja tsägist’. Naksi kavvõmbalt puhma silmäh pidämä.

    Äkki pidi hinnäst õkva näpistämä, et ega ma ummõhtõgi und ei näe: üts suur hüdsimust karvanõ elläi nakas’ säält aigupiteh mõtsa poolõ liikma.

    Tä oll’ umbõs inemisesuuru ja edesi läts’ neläkäpilde. Ma nii hiitü! Anni rullõlõ tuld, kuis viil jõudsõ, et kodo paeda.

    Joosi õkva sõbranna poolõ ja kõnõli, midä näi. Võtsõmi julgusõ kokko ni lätsimi kolmõkõistõ – ma ja sõbranna uma imäga – sinnä kotsilõ asja uurma.

    Ja mis mi näimi? Puhma all oll’ üts koolnu tsirk ja muud midägi! Arvssimi, et vast oll’ mõni pini tsirgu kätte saanu. Sõbranna imä tiidse, et terveh küläh ei olõ kinkalgi suurt hüdsimusta pinni. Päälegi olõs pini tuu tsirgu är söönü vai sis vähämbält tedä kaknu. Tuu tsirgukõnõ oll’ puhma all terve ja putmalda.

    Kiäki meist es mõista, miä arvada, ja lätsimi segätside mõttidõga är kodo. Ummamuudu põnnõv, segäne ja ärseletämäldä tunnõ oll’ meil külh.

    Tuust aost pääle um tuu kotus naanu minno vaivama.

    Olõ tõisilõgi kõnõlnu, mis sääl näi. Arvamiisi um sainast saina. «Hirmul umma suurõ silmä,» ütel’ mõni. «Säändsit asju kõik inemise uma eloh ei näeki – sul umma erivõimõ,» oll’ tädi arvaminõ. No kiäki ütel’, et tuu elläi tahtsõ mullõ midägi üldä. A midä?


    Palmi Agnes Vilustõ põhikooli 9. klassist


    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Koolikatsminõ Vinne aol

    Ilda-aigu oll’ raadion ja telen pall’o juttu, et Tal’nan inglüse kolledži edimäste klassi oll’ üte kotussõ pääle katõssatõist tahtjat. Oi tuud silmävett, mis pääle koolikatsmist sis valla pässi!

    Ikja olõ-s latsõ, a iks näide mammakõsõ.

    Tuu asi vei mõttõ aigu, kuis kolmkümmend aastat tagasi tetti Võron katsmist Kreutzwaldi kooli inglüse keele (edimäste) klassi.

    Noid vanõmbit, kes uma latsõ ettenättül pääväl koolimajja tõi, oll’ pall’o. Mõni lats oll’ häste ette opat. Üts teräne poiskõnõ tundsõ kogoni riigilippõ. Näüdäs’ julgõlõ: taa om Ameeriga, taa Suurbritannia, taa Jaapani lipp... Sis näüdäti latsõlõ pikkä rita nõvvokogo liiduvabariike lippõ. Lats jäi mõtlõma, a lüü-s verest vällä. Ütel’, et naa omma kõik üttemuudu verevä...

    Tõnõ poiskõnõ otsust’ tsipa umma tarkust näüdädä ja ütel’, et meil võeti vasta kanalisatsioon.

    Oppaja noogudi hääskitten: lats ütel’ pikä ja rassõ sõna kumastumalda vällä. Esä ja imä koton tundsõ huvvi, määnest kanalisatsiooni poiskõnõ mõtõl’. Pikä seletämise pääle tull’ vällä, et jutt oll’ 1977. aastal vasta võetust konstitutsioonist.

    Mõlõmba poiskõsõ omma ammu täüsmehe ja näil lätt elon häste.


    Kuis imä immise sälän sõitsõ

    Seo juhtu Rõugõn Jaanipeebu külän kolhoosiaigu. Mu imä Kõva Roosi ja Reiljani Leida olli tsiatallitaja. Näil oll’ 35 tsika tallita.

    Noidõ tsiku seen oll’ näil üts lemmik immis nimega Maia. Tu oll’ rahulinõ tsiga ja hoitsõ ummi põrsit häste. Ku tallitaja nakas’ sulgõ puhastama, lasksõ tä immise kalitori pääle jalutama.

    A ütskõrd, ku imä sulgõ puhast’ ja ummi asju tetä kohmõrd’, juhtu nii, et tsiga ai maaha kühvli, mis oll’ sulu nõal pistü, a immis hiitü tuud ja pandsõ pakku. Imä jäi tä tii pääle ette, tsiga juusksõ tä rõividõ sisse ja imä jäi, käe ja jala lajan, tsialõ sälgä.

    Tsiga juusksõ kõgõ memmega laudast vällä, lei tõsõ tallitaja, kes mõsksõ välän tsikulõ kardokit, sinnä kõiki anumidõga pikäle ja pandsõ esi edesi lepistikku, mis oll’ säälsaman lauda takan.

    Sääl tä puistas’ memme maaha ja pandsõ õks edesi. Ku memm, katskidsõ püksi käe pääl, lauda manu jõudsõ, oll’ tõnõ tallitaja muru pääl pikäle ja naarust kõvõran.

    A perän oll’ viil hädä tsia kättesaamisõga. Tsiga oll’ lännü mualumpi ja es saa esi säält vällä.


    Pleschi Aino


     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin