Nummõr' 252
Urbõkuu 6. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Rahvaloendusõl pantas võro keele mõistmist hää meelega kirja
  • Uudissõ
     
  • Sulailmaga maka Alaveski eläjäpargi kahr pää koobast välän
  •  
  • Oravil tulõ küläpillimiihi päiv
  •  
  • Rõugõn omma klavõripäävä
  •  
  • Imäkeelepäävä koorikontsõrt Võrol
  •  
  • Võro-seto näütemängopäiv Puigal
  •  
  • Luulõ lugõmisõ võistlus Sännän
  • Elo
     
  • Är minku kalalõ, ku kodotüü om tegemäldä!
  •  
  • Roomiksannaga kuulsas
  • Märgotus
     
  • Talomehe, panõmi sälä kokko!
  • Juhtkiri
    Ruitlase jutt
    Vana pilt kõnõlas
    Perämäne külg
    Aholämmi
     
     
    Sulailmaga maka Alaveski eläjäpargi kahr pää koobast välän
     
    Saarõ Evar
     
      
     
    Seo sügüsedse pildi pääle om kahr Harri jäänü, pää puhmast välän, no talvõl sulailmuga maka tä, pää pesäst välän 
      
    Saru külä Alaveski eläjäpargi kahrupaari Mõmpsiku ja Harri päält om nätä, et kahrõ magamisõ kuup tohe-i pall’o lämmi olla – nii ku ilma lämmämbäs lätsi, om Harri kerge unõga ja maka, pää koobast välän.

    «Vast saigi kuup Harri jaos pall’o lämmi tettüs,» arvas’ Alaveski eläjäpargi perremiis Kõivu Rein. «Nii ku ilm lämmämbäs lätt, aja tä pää koobast vällä. Vahis hämütside silmiga ümbretsõõri, tõmbas käpäga lummõ suuhvõ ja makas edesi, pää koobast välän.» Ku üüse külmembäs lätt, om kahrupää sisse tõmmat, a lämmäga tulõ jälki koobasuu pääle nättäväle.

    Rein ütel’, et radokuu keskpaiga suurõ külmäga magasi kahrupaar külh häste. Kummastki koobast es tulõ kõssugi, Harri oll’ koguni käpäga hainatuusti koobasuulõ ette tsurmanu.

    Vast tulõ lämmä ilmaga Harrilõ vesi küle ala? «No säänest hirmu külh ei olõ!» ütel’ perremiis. Kooba põhi om maast korõmb ja om tett vett läbilaskvas, kiht tuhaplokki om ala pantu. Lisas toolõ om egäl puul sainu ja lae pääl paks kiht mineraalvilla ümbre.

    Kas kahru-Harri pää om kooban vai välän, tuud saa-i siski egäüts uurma minnä – Alaveski eläjäpark om parhilla kinni. Küläliisi oodõtas kahrõ ja tõisi eläjit kaema keväje, ku lumi om är sulanu.

    Mõtsaleäjide elo hää tundja Lepiski Arvi Räpinält ütel’, et mõtsakahru makassõ timahavva nigu harilikult. «Minevä kuu suurõ külmäga olli kõik karo kimmähe uinakuh. Ega karol ei olõki tegelikult talvõuni, tuud üteldäs taliuinak, selle et tä peris sügäväle ei maka, või kõrraga üles tulla, ku üles aetas,» selet’ tä. Ku hariligult läävä kahru magalõ joba novembri keskpaigan, sõs no oll’ viil ka joulukuun jälgi nättü. Imäkahr pidi külh pessä minemä, selle et üle üte aasta jaanuari keskpaigan sünnüsse tälle poja. Ka keväjä poolõ ei tulõ mõtsakahr kuigi varra pesäst vällä, selle et olkugi lämmi, süvvä iks midägi ei lövvä. «Muiduki, ku üles aetas, sõs karo märdsih inämb magama ei lää, koosõrdas ümbre ja või esiki kodoeläjit murdma naada,» kõnõl’ Lepiski Arvi.


     
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin