| Pääleht |
Uudissõ |
Elo |
Märgotus |
|
|
|
| Juhtkiri: Eesti vabariik – illos ja jälle | |
| | | | Harju Ülle, päätoimõndaja | | | |
Mõni päiv inne Eesti vabariigi 94. sünnüpäivä. Minkast mi riigin kõnõldas: üte klaasist samba pääle om kulunu ülearvo väke ja rahha, viil katõ suurõ ja klaasist ehitüse pääle nakkas kuluma (ülearvo?) pall’o väke ja rahha. Oppaja märgotasõ streigist. Poliitiku, kiä omma esieränis võlssmisõga silmä jäänü, kitvä aolehen, et inemiisiga kõnõldõn piät olõma siiras.
A hääd kah: spordisõbra tundsõva rõõmu Tarto maratonist, miä tuust, et kõgõ parõmb eestläne sai 24. kotussõ.
Vabariigi aastapäävä aigu jaetas avvohindu ja tunnustuisi, tuud tegevä president, maa-, liina- ja vallavalitsusõ. Tuu suur jagaminõ tuu nii hääd ku halva miilt. Hääd sis, ku peräkõrd kitetäs inemist, kiä olõs võinu süämega tettü suurõ tüü iist joba ammu kittä saia. Halva sis, ku tiiät, et preemiä saanu inemine tuud ülepää väärt ei olõ.
A sääne mi uma Eesti vabariik om: tan om hääd, tan om halva, om rõõmu, om ikmist, om illo, om jälehüst. Et mi vabariik olnu ilosamb ja parõmb, tuusjaos saa egäüts tetä uma väiku sammukõsõ. Ku tuu samm om süämega tettü, sis om tuu ka vällä nätä.
| |
|
|
| | | Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja | | | | | |
|
|
|