Nummõr' 251
Radokuu 21. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Küttepuud võinu olla aastas ette
  • Uudissõ
     
  • Hää võro keele mõistja Adsoni koolitarõst
  •  
  • Küläliisi piät iks hoiatama, ku purõja elläi koton om
  • Elo
     
  • Kuis naid tsirka kutsu?
  • Märgotus
     
  • Haabsaarõ Ivar: katsast tüütunnist päävän jääs iks veitüs
  •  
  • Hausiajamisõst, hädävõlsist ja peris kur’ast võlsist
  • Juhtkiri
    Ruitlase jutt
    Vana pilt kõnõlas
    Perämäne külg
     
    Imäsüä om iks imäsüa!
     
    Antoni Annika
     
     
    Taa lugu juhtu paarkümmend aastat tagasi. Oll’ üts kipõ hummuk Suurõ-Piitre talun. Plaan oll’ liina minnä ja nigu nimme tull’ egäsugutsit äpärdüisi ette.

    Kõgõpäält es pirise herätüskell. Sõs es lää kohvivesi kiimä, selle et tuli kistu pliita all mitu kõrda är. Sõs oll’ Maasu halvan tujun ja es taha nüsmise aigu paigal saista. Sõs oll’ kass kurnurõiva är vidänü ja sinnä pääle poja tennü. Viil kümme muud asja juhtu inne, ku lõpus olti valmis bussi pääle minemä.

    A buss jo ei ooda. Tuul om uma kelläaig ja tuust piät tä kinni pidämä. Ei olõ bussi asi sinnu uuta – iks esi piät bussi uutma. Suurõ rutuga ja kavvõst jo kässiga vehken sai bussi pääle kah jõutus.

    Liinan läts’ kõik õnnõs nigu nüüri piten ja tagasi sai bussiga joba inemise muudu sõidõtus. Tuu iist oll’ hiitümine peris suur, ku kotun oll’ laudauss peräni ja kõik neli tsika olli laudast kaonu. Inne põrsa vingsõva uman sulun hallõ helüga.

    Tuu mõtõ, et kiäki neli suurt tsika är om virutanu, sai kõrvalõ jätetüs, selle et muru oll’ kahtlaisi sõrajälgi täüs ja mõni kotus oll’ nigu adraga paheldõ käänetü. Lõpus jõuti arvusaamisõlõ, et ju sõs pernaanõ pandsõ hummuku suurõ rutuga sulu ussõ halvastõ rampi ja selle roitva tsia nüüt koskil talu ümbre. Olli naa jo väikust pääst kõik aig vallalidsõlt ümbre käünü.

    Sai sõs kaetus veidü kavvõmbalõ nurmõ pääle ja sääl nuu tsia ollivagi – tegeliva hoolõga maaharimisõga. Ega sõs muud ku vits kätte, kar’apini üten ja tsiakarja minek!

    A tsiku ajaminõ nii lihtsä ei olõki, ku päält kaiõn tunnus. Kiä tuu taht jäl sulgu tagasi minnä, ku nii pall’u huvitavat jäi tegemäldä. Üts immis käändsegi kärsä kar’usõlõ vasta, tegi kõrras kurja hellü ja karas’ võssu. Tõsõ kolm olli õnnõs leplikuma meelega ja käändsevä nõna kodu poolõ.

    Pia olli naa uman sulun ja pernaanõ valasi hääst meelest esiki tsipa parõmbat rokka ette ku hariligult. A kiä mõistust pähä es võta, oll’ võssa karanu immis. Tuu nägi vällä joba nigu nal’ajutt varõsõst, kiä värskele tõrvadu katusõ pääl kõrd nokki, kõrd handa vallalõ kaksas.

    Oll’ peremiis võsun, tull’ tsiga nurmõ pääle. Jõudsõ peremiis nurmõ pääle, oll’ tsiga vupsti võsun tagasi. Nii iks hää mitu kõrda.

    Ilm nakas’ hämäräs kakma ja kae et tulõ va tsiga üüses mõtsa jättä. Viimäte tull’ pernaasõl hää plaan. Tä oll’ laudan tähele pandnu, et õkva taa kangõ immis läts’ hirmsalõ närvi, ku põrsa hellü teksevä.

    Ku pruuvi mõtsa veeren veidü põrsast vinguta, vast tulõ sõs immis kah mõtsast vällä ja kodu tagasi. Nii ka tetti. Kaeti üts tsillõmb põrsas sulust vällä – tuud om keremb nõsta –, panti kotti, kott sälgä ja mõtsa viirde. Sõs oll’ viil vaia tuud põrsast veidükese kõrvast kakku ja rüükmine nõssi taivani. Edimält es olõ rüükmisest määnestki kassu, a sõs nakas’ võsu ragisõma ja immis tull’, nigu olõs täl vanakuri esi kundsa pääl ollu. A silmä helge nii, et peremiis visas’ koti põrsaga sälgä ja andsõ jalulõ vallu.

    Nii nä sõs joosivagi kodu ja lauta ja sulgu ja peremiis säält viil üle sulu vällä kah, selle et kiä tiid, mis muidu olõs saanu.

    Pernaasõl es jää muud vaiva ku sulu uss takast kinni panda. Tsia olli jäl sulun ja rahu majan.

    Taa jutu pääle saa inne ütte asja üteldä: «Imäsüä om imäsüä – olkõ tä sõs inemise, tsirgu vai eläjä seen.»


    Tsutsu-Kusta viinavõtminõ
     
    Ütte mi perre naabrit kutsuti Tsutsu-Kustas, perrenimi oll’ täl hoobis tõnõ. Tä oll’ tark, tüümurdja ja hindäette vaganõ miis. Es võta tä kunagi seltskunnan rohkõmb viina ku üte pitsi – ku pall’o tälle viina ka panti. Tä esi ütel’, et viina võit võtta õnnõ tsutsukõnõ, sis ei tii tä sullõ kahh’o.

    Ütskõrd paksõ üts miis tälle pitsi viina, a viina asõmõl oll’ hoobis vesi. Kustal oll’ hää kannatus: tä jõi viina är ja ütel’ perrerahvalõ, et täämbä või tälle ka tõsõ pitsi pakku, selle et täl om tervüs kehvävõitu. Jõi sis tuu pitsi kah är ja oll’gi kõik tuul pääväl.

    Kuu ao peräst tull’ Kusta sünnüpäiv. Sünnüpäävä puhul olli ka viinapudõli lavva pääle pantu, a viina asõmõl oll’ sääl vesi seen.

    Ku kõik olli lauda istnu, ütel’ Kusta sissejuhatamisõ sõna ja kõgõ muu seen, et täämbä tä kostitas kõiki kattõ sorti viinaga. Pitsi valõti täüs – tervüses!

    Kuigi imelikult naksiva noidõ näo liikma, kes joba olli «viina» maitsnu. Üts naanõ ütel’ õkva vällä, et Kusta juut näid viiga. Kusta saistas’ üles ja ütel’: «Kuu aigu tagasi mullõ pakuti Ruudi sünnüpääväl seodsamma viina ja ma es nurisõ sukugi, et mullõ taad pakuti. Täämbä ütski inne tuud tõistsorti viina ei saa, ku seo edimädse sordi viin um är juudu.»

    Mõni külh hürisi, a väega ruttu juudi tuu edimädse sordi viin är ja sis nakas’ õigõ pido pääle.

    Perän külh kõnõldi hindävaihõl: vaganõ Tsutsu-Kusta mõist ka kavval olla, tuud es mõista uutagi.


    Tammõ Mart



    Laplanõ
     
    Olõ suur ja kogokas, peris ilosa kaalunumbrõga, miä külh rohkõmb juubõlis sobinu, ku ütele naastõrahvalõ välläütlemises. A haigusõ ei küsü kaalust vai süämehäädüsest, selle et pisiläisil ja viiruisil ei olõ halastust. Näil ütspuha – kelle kätte saava, tollõ haigõs tegevä.

    Naksi minagi haigõs jääma. Edimädsenä naas’ kurk halutama, helü läts’ kahrõs ja ma naksi pini muudu haukma.

    Köütse kaala ümbre lämmä lapi. Sõs arvas’ nõna, et kevväi om käen, ja naas’ tsilkma ku mahlakõiv – kõik aig tull’ nõna iin tatilappi hoita.

    Nigu teedä, käve gripiga üten ka halutaja pää. Naas’ mulgi pää hirmsalõ halutama. Ku mul om migreen olnu, sis olõ taast hädäst üle saanu külmä vii lapiga.

    Mähkse nüütki külmä likõ lapi ümbre pää. Istsõ sõs tugitoolin suurõ lapikuurma all ja kai telekat.

    Tarrõ tull’ väiku kolmõaastanõ latsõlats, kai minno hiitünü näoga ja juusksõ vanaesäle ütlemä: «Taadu, taadu, tulõ kipõlt kaema – mi vanaimä tooli pääl maka laplanõ!»


    Säinasti Asta


    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Kilekottõga juubõlilõ

    Võromaa üten külän peeti peremehe juubõlit. Pernaanõ tekk’ lämmä rua, liinast kohvipoodist oll’ külmlaud tellit.

    Lihast, kardokist ja kapstist vitsutõdi kõtu täüs, külmlavva kraami näkitsedi veidü. Inne krõngli ja kohvi pakmist tull’ kõtun ruumi hoita. Meesterahva, kes makõ pääle es murra, visksi muidoki viina.

    «Sööge ummõtõ midägi, süüki om jo pall’o!» hädäld’ pernaanõ.

    Ku tä oll’ tuud jo paar kõrda miilde tulõtanu, ütel’ üts krapsakas sugulanõ: «Peläku-i, et midägi perrä jääs! Meil omma kõigil kilekoti üten.»


    Söögilavvajutt

    Nuur pere sei lavva takan. Väiku pojakõnõ matsut’, mulist’ ja ai süüki maaha. Esä vidi kulmu kipra.

    «Kas sa tiiät, kes om väiku põrss?» küsse tä latsõ käest.

    «Tiiä külh! Suurõ tsia poig!» oll’ poiskõsõl vastus nigu varnast võtta.


    Hüvä nõu
     
    Viiner vahtsõt muudu

    3 sibulat
    pakk viinerit
    ketšupit
    hapundkuurt
    1,5 kl vett


    Praadi sibula pia pehmes. Panõ ahuplaadi pääle viineride manu. Viineri võinu olla otsast lahki lõigadu (sis jääse perän ilusa kaia). Lasõ ahun kergele läbi kütsä.

    Võta välla, panõ pliidi pääle potti. Vala manu 1,5 klaasi kuuma vett. Sekä, panõ manu ketšupit ja hapundkuurt.

    Väega hää om süvvä karduliga, esieränis viil pudruga.


    Kruusamäe Maimu

     
     
     
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin