| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
|
|
|
| | | Hausiajamisõst, hädävõlsist ja peris kur’ast võlsist | | |
| | | | | | Nõlvaku Kaie, Mehkamaalt peri võrukõnõ | | | | |
Medä üldä hääle tutvalõ, kinka pidul kokku saat ja kiä hädäldäs, et oll’ ilda aigu haigõ, vällänägemine om hõel, prunts om rüntsünü ja hiussõ nigu kana p... vasta tuult?
No kaet tõsõlõ naistõrahvalõ näkku, kon värvi sukugi ei olõ, proovit mitte silmädä tuud summa lännüt soengut... ja mõtlõt, et tä olõs võinu tõtõstõ kodu jäiä, ku õks tervüs viil hõel.
A ütlät hoobis, et ei olõ hätä medägi, sa näet vällä nigu ladvaupin, säändse piätki hiusõ põratsõl aol olõma ja prunts om jo tublistõ sirgõmbas vaonu.
Tuu om nigu võlssminõ... a sääne, mea kellelegi hätä ei tii, a hoobis hääd. Selle et ku inemine om tahtnu kotust vällä tulla, et umma tujju paranda, sis ei olõ tuud ausust külh kellelegi vaia.
Ja kiä usk, et tä näge vällä illus ja terve, sis tä om kah, veidükesegi.
Ütel koolilõpõtamisõ aktusõl kõnõl’ latsi edimäne oppaja egaüte kotsilõ medägi. Üte tütrigu kotsilõ ütel’, et taa es võlsi konagi ja kõnõli alasi kõik täpsele är, ku mõni pahandus juhtu.
Panni tähele, et üts ja tõnõ tuu jutu pääle veidü muias’.
Perän oll’ piduliisiga juttu, et muiduki kõnõl’ tütrik alasi õigust, tä juusk’ jo ütest tüküst oppajalõ kaibama. Nii et ega es võlsi joht, a ega tuu alasi vääga hää kah es olõ....
Mõnõl latsõl oll’ jälleki kommõ udujuttu vai haussi aia, nigu mi kandin ülti. Kel oll’ luik suurvii aigu lamba muru päält är veenü, kiä oll’ mõisa varõmin keldrin luukeresiid nännü...
«Mis sa no võlsit!» ülti säändsele. A põra üldäs säändse latsõ kotsilõ, et täl om vääga elläv fantaasia... ja ega tä hätä tõtõstõ noidõ juttõga kellelegi es tii.
Tõistsugust hädävõlssmist tull’ ka kooliaol ette. Ku tõnõkõrd koolitüü tegemäldä oll’, sis ütel’ üts ja tõnõ, et vihk jäi kodu.
Tuu oll’ nigu vähämb patt. Meile ütel’ mi nall’asoonõga oppaja edimädsen klassin, et kotun või vai kar’amõisa olla...
Nii et tuu võlssmisõga ka kiäki vääga hätä es saa, a «kats» jäteti enämbüisi pandmada.
A hullus läts’ asi kooliaol sis, ku ütstõsõ pääle nimme võlssma nakati. No umbõs nii, et tuu kõnõl’ sust tuud vai tõist halvastõ.
Säändsest võlsist es saa tuu ju teedä, kelle kotsilõ kõnõldi, ja kost tä võisõ sis arvada, melle mõni tedä altkulmu vahtma nakas’. Kae, sääne asi oll’ juba kur’ast.
Ku põra kullõt, kuis telekan ja mõnõn raadiojaaman lainu pakutas, et võta ennegi, saa õkva parõmb ja tagasimasmisõga om aigu, sis tuu om muiduki viil hullõmb võlssminõ. Selle et ku puul’ juttu kõnõlõt, a tõsõst poolõst, ku pall’u peräst tagasi massma peat, vaiki olõt, sis om sääne petmine kuritegu.
Nii et ütest küllest mi oiga, ku pall’u õks uma eluga hättä jäänüid avitama ja õppama peat, säälsaman aga lasõmi ärimehil ausa näoga kõnõlda, et võta aga rahuligult.
Vai tege mõni peenükene firma uhkõ lepingü ja lupa väiku raha iist ja maru ruttu maja valmis ehitä vai kõrraligult remonti... ja kaos poolõ tüü päält nigu mügrämulku, ku medägi är vussõrdanu om ja osa rahast jo käen.
Esieränis peenükene lugu juhtus, ku firmaumanik tuu jaos tüülisi valla lask, et nuu tüütukindlustusõst raha vällä võtas... ja taalõ annas firma laiõndamise jaos.
«Kiä võlss, tuu varastas kah,» ütli jo koolilatsõ. Ja sääne võlssminõ, nigu no nii-üldä suuri inemiisi maailman moodun, om tõtõstõ varastamisõga võrdnõ vai hullõmbgi, selle et varastõt as’a saat tõnõkõrd viil kätte.
Aga ku kiäki ti käest küsüs, et ega taal vällänägemine hõel ei olõ vai kas taa kuuk, mea küdsetüs sai, a sisest nätske ja päält kõrvõnu, õks süvvä sünnüs, sis ei tulõ tuust külh kellelegi kahh’u, ku silmä pilgutamalda võlsit, et kõik om maru häste.
| | |
|
|
| | | | | | Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja | | | | | | |
|
|
|
