Nummõr' 250
Radokuu 7. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Presidendi avvomärk lõõtspilli vahtsõ elo iist
  • Uudissõ
     
  • Vana Võromaa ettevõtlust pidänü tugõma uma programm
  •  
  • Hindätiidmise avvohind
  •  
  • Läänemaa võrokõsõ saiva kokko
  • Elo
     
  • Sõavägi oppas koton kah kõrda nõudma
  • Märgotus
     
  • Kultuur + ettevõtlus = elo
  •  
  • Miä avitanu maal ello hoita ja nuuri tagasi tuvva?
  • Juhtkiri
    Ruitlase jutt
    Vana pilt kõnõlas
    Aholämmi
    Perämäne külg
     
     
    Kolosi mõtsan kargaminõ keeletü
     
    Prisko Mart
     
    Oll’ hall aig Kuldri kandin. Kulagu olli Tsiberide saadõdu, tõsõ Stalini-nimeliste koloosi pargidu.

    Sirgõt tiijuppi, mis vei Kuldrist Taguladõ, kutsõ rahvas Tiku tiis. Tollõ Tiku tii veeren oll’ katõ mõtsa vahel väiku hainamaalapp. Säält niitse Suu Elli umalõ hobõsõlõ haina.

    Elli elli sääl lähkün suu pääl väikon tarõn. Tä es kannadõ Vinne kõrda. Es lää koloosi nälgümä, nigu tä esi ütel’.

    Es miildü tuu kolosi partorgilõ, et kulagumutt tarvitas kolosi varra.

    Ta kässe mõtsavahil sinnä puu istuta ja haina niitmise är keeldä. Maalõgi sis mõtsavaht, kel oll’ õigõkiräga raskuisi, suurõ plakadi «KOLHOOSI METSAN NITMINE KEELATUD».

    A Elli oll’ tsipa krutskinõ. Tä võtsõ pintsli ja maalõ plakadi pääl T-tähe K-tähes. No oll’ kolosi mõtsan nikmine rangõlt keeletü. Külämehe viil irviti: no om külh seon Vinne riigin kõik keeletü.

    A et kolosi-saksa kävevä sääl kandin toda asja ajaman, oll’gi kuri kar’an. Esimiis kutsõ mõtsavahi vaibalõ ja kärät’: mis õigusõga sa, miis, keelät kolosi mõtsan nikmise? Mõtsavaht saadõti «asumistõ» peedinurmõ pääle.

    Elli väiku majakõsõ lähkün elli Sälgüsmäe «kuning» Ruuderi Karl. Tedä es aja midägi koloosi. Karl oll’ kõva laulomiis. Vaiksõl õdagul laulsõ kõva helüga Sälgüsmäel:

    Paksu Kremli müüride sees
    elab musta vurrudega mees,
    kelle nimeks on timukas Stalin.
    Rahva verd tema jõi,
    Baltimaad nahka sõi,
    mille eest ükskord aru anda tal tuleb.


    Refrään oll’ tuul laulul väega ropp – mis kõik tollõ Jossiga ette võeti. A lõpp and’ luutust:

    kommunism kord Nürnbergis puuakse üles.

    Sälgüsmäel pidi rahvas vanast aost simmaniid.
    Jaanipääväl ehit’ Karla sinnä partest väiku majakõsõ ja voodõrd’ samblõga pehmes. Seen oll’ lagja magamisasõ.

    Jaanitulõ aigu tä kuulut’: ku mõtsan ei või, sis timä majakõsõn iks või, külh väiko massu iist. Massa sai ka normipäiviga.

    A kiäki kuri heng pandsõ tuu patu-urka palama. Latsõ lauliva jaanitulõ ümbre, kar’anaasõ ikiva putkatulõ man.

    Aig lätú edesi. Stalini kolosist sai Kuldri. Tuu plakat videli viil aastit sääl mõtsa all.
     
     
    Brežnev mu kemmergun
     
    Ku batjuška Leonid riiki valitú, sõs lasti väega pall’o tä pilte vällä. Vast tuuperäst, et ku tä hindäle jäl mõnõ avvuraha rõnda tsusaú, sõs pidi jo vahtsõnõ pilt olõma. Ja no pildi olliva häste värvilidse ja helksevä papridõ pääl.

    Meil olli kemmergu saina säändse tuhmunu ja ma osti sis poodist kümne kopka iist tuu pildi är. Sääl oll’ kolm suurt papõrd – nii et üts takkasaina, kats külgi pääle. Noh, oll’ hoobis parõmb tunnõ, ku värvilidse pildi sainan. Et edeussõl oll’ klaas ka iin, sõs kavvõst es saa häste arvu, kiä sääl seen um!

    Imä es näe toda, kuna ma nuu pildi sinnä säädse ja ku tä sõs järgmäne päiv tahtsõ sinnä aúalõ minnä, nägi, et kiäki om sääl joba iin. Oll’ tä hõiganu, et mine är, a tuu es liiguda. Hiitü tõnõ är ja lätú sõs naabrimuti poolõ, kiä oll’ mustlanõ, ja kutsõ toda appi. Et tulõ avida kemmerg tühäs tetä, üts joodik om sinnä är koolnu.

    Tulliva sõs mustlasõga kohalõ. Tuu sai arvu, et taa jo riigiesäkese pilt ja naarsõ nii, et kussi hinnäst täüs.

    Tull’ mul sõsarapoig maalõ, nägi kah tuud pilti läbi aknõ ja ütel’: «No tere, Kalev, ma jõudsin ka lõpuks kohale sauna kütma!» A ku ma majatrepi päält hõiksõ, et tulku no tarrõ, eks sõs kaemi, sõs hiitü tuu kah väega.
    Kae, midä või üts pilt tetä!

    Mõttusõ Kalev
     
     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Sannakoolitus
     
    Liina veeren üten maatalon olli kuun sugulasõ. Oll’ puulpäiv ja sann oll’ aigsalõ küttümä pant. Süüdi-juudi ni aeti ilmaelost juttu.

    Üts noorõmbit naistõrahvit kõnõl’, kuis tä käve sannakoolitusõl. No om sääne aig, kon koolituisi tulõ nigu torost. Pääasi, et mölä juusk ja papp juusk koolitaja karmanihe. Tetäs ka rahalda koolituisi tüükotussõst ilma jäänüile inemiisile. Jälki hää – kõtt tühi ja rahha kah netu, a tuu iist om iho puhas!

    Tuu naanõ, kes sannakoolitust oll’ saanu, ütel’, et tä om no pall’o targõmb. «Mõskmist tulõ alosta jalatallust ja edesi minnä kõrd-kõrralt ülespoolõ. Energiä liigus kah ladva poolõ ni tšäkrä päsese mõoma,» opaú tä ülejäänüt seltskunda.

    Vanõmb naanõ ütel’ noorõmba sugulasõ juttu kullõldõn, et timä alostas uma iho harimist keskkotussõst. Tuu naanõ oll’ meditsiiniõdõ ja ihopuhtusõst tiidse kah iks ütte-tõist. A meditsiinikooli oll’ tä lõpõtanu viiskümmend aastat tagasi ja elo om vahepääl jo kõvastõ muutunu.

    «Ma mõsõ kõgõpäält uma kerä puhtas!» praalsõ vanõmba naasõ miis. Tõisi miihi suust tull’ säändse jutu pääle hääskitvät mõminat.

    Tuust, kuis sannan mõsti, ei tiiä ma midägi üldä. Minno sääl es olõ. Sannakoolitusõl käünü naistõrahvas oll’ kah aigsalõ jalga lasknu.
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin