Nummõr' 249
Vahtsõaastakuu 24. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Häid tüüliisi ei olõ saia
  • Uudissõ
     
  • ASi Ekso juht ja umanik Viitkini Egrit: mul olnu õnnõ rõõm tuust, ku kiäki mu hindä kotussõ pääle kandidiirnü
  • Elo
     
  • Kuul olku suurõ perre lähkül
  •  
  • Võro liina pensionääri himustasõ tandsi ja ilma rahalda bussiga sõita
  •  
  • «Mino Võromaa» haard üten ka suuri inemiisi
  • Märgotus
     
  • Latsi ei tohe kotost är kiuduta
  •  
  • Mõnistõst keskkuuli: Varstulõ, Võrolõ, Tartolõ
  • Juhtkiri
    Ruitlase jutt
    Vana pilt kõnõlas
    Perämäne külg
     
     
    Iirissekompvegi seiklusõ
     
    Kasaritsa Maali
     
    Vannu inemiisiga om iks nal’akit juhtumiisi olnu. Nä omma ku latsõ, ummi ands’akidõ kombidõga. Mu kadonu vanaimägi ütel’ ummi vipõruisi kotsilõ, et vanna naara ja avida.

    Üte mi perren juhtunu nal’alidsõ luu päätegeläne oll’ mu mehe tädi, kedä mi ummi latsi muudu Kasaritsa vanaimäs kutsõmi. Innembädsest aost om meelen, et tä makõst kraamist suurt luku es piä, kompvegi võisõva rahulidsõlt tõisi süüjit uuta.

    A sõs pensionäri-iän löüdse tä iirissekompvegi, nuu, midä saat õkva haugada ja mis keele all är sulasõ. Vindsit ja kalõhit kompvekke es kannada tä silmäotsangi, olkõgi et olliva nuuki sama hää mekiga.

    Kasaritsa vanaimäl oll’ teedä uma kimmäs päiv, kuna Kalevi kompvegivabrigu massin tellidü makõ kraami «lämmält» väiku maapoodi ussõ ette tuu.

    Vanaimäl oll’ joba sehvt seen: tuu massinamehe käest sai tä osta kompvekke veidükese odavampa ku küläpoodist ja kõgõ oll’ teedä, et nuu omma pehme ja värski.

    Trehväs’ki Kalevi-massina päiv käen olõma. Kauplustõ tuudi tavaari ja Kasaritsa vanaimäl oll’, rahatähe näpu vaihõl, kipõ rutt päält poodin käümise massinamehe jutulõ saia. Rehnudi perrä oll’ kõrraga mitu pakki kompvekke osta odavamb ja vanaimä es jätä tuud pruukmalda.

    Tä küsse ostõn viil mitu kõrda üle, kas iks omma nuu putõ kompvegi, ja saiõ massinamehe käest vastussõs, et iks omma – kuna tä inne om provvat petnü. No sõs oll’ asi kimmäs ja kaup kuun.

    Astsõ Kasaritsa vanaimä tarõ poolõ nigu lats’, iirisseneelü kurgun. Koton visas’ uma kauba kuun rahakotiga kesk lauda ja nakas’ rutulidsõlt kompvekke mekmä. Üts kipõ liigutus, pakk oll’ valla ja kompvek linnas’ hambidõ taadõ.

    A vai jumalukõnõ! Lubatu putõ kompvegi asõmõl oll’ hoobiski vindsõ ja kivikõva iirissetükk.

    Tuu kompvegipaki vallategemise aigu oll’ muidoki pini kah vesidse suuga lavva man kaeman. Vana lombak pinikene Tserri oll’ ilmlõpmalda ahnik ja maias kah. Tuu neläjalgnõ es põlga är leevätükkü ega vorstinahka. Üts ütlemäldä truu pinikene oll’ ummõtõ: egä vanaimä sammu tegi tä üten, egäle poolõ liibas’ pernaasõlõ perrä.

    Ja täl oll’ seokõrd õnnõ. Nigu vanaimä arvu saiõ, et kompvek sukugi miiltmüüdä olõ-i, võtsõ tä tuu suust ja visas’ viuhti pinikesele.

    A oh hätä, kõrraga tull’ hiitümine – üten kompvekiga oll’ suust kaonu kuldhammas, olõ es kruuni ega hammast. Kalg iiris kuun kuldsõ varandusõga oll’ Tserri kõttu lipsanu. Pinikene oll’ ainumanõ, kiä arvas’, et kae, ku häste läts’, limpsas’ kiilt ja uutsõ vahtsõt... ei, mitte hammast.

    Kats pakki kompvekke, kuldkruun ja hambatohtri man käümine – pall’o tuu üts vipõrus masma võisõ minnä?! Taha-i kiäki säänest hätä hindäle ja meelega mõista oll’ vanainemise miil ütlemäldä hallõ.

    «Nal’alugu» saiõgi otsa. Takastperrä arotimi koton, kuis Kasaritsa vanaimä umma hätä viikalkvõl silmiga selet’, edimält mu tõõsõlõpoolõlõ, paar tunni ildamba mullõ kah, iks luutõn, et vast ma lausu tälle midägi hääd. Mi mehega vaihõpääl kokko es putu.

    Perän tull’ vällä, et ollimi mõlõmba tuu ikujutu pääle naarma naanu. Hää nõvvu asõmõl irvsemi inneginä, et nüüt piät vanaimäkene egä päiv pini perse takan juuskma ja kogo situdu kraami kokko korjama – külh tuu hammas sis kah ütskõrd vällä tulõ.

    No mis sa iks kostat?! Takastperrä hää üldä, a sõs ai tõõsõ hädä meid tõtõstõ naarma.

    Tõnõ kaehus. Iirissekompvegi seiklust jõudsõ ma tuukõrd tutvilõgi seletä ku anõktuuti, säänest luku juhtu ei egäütega.

    Illos kevväi läts’ ummamuudu edesi ja üte vanainemise musta murrõpilve ja tõisi naardminõ tuud saisma es panõ. Kasaritsa vanaimä võtsõ nii ku innembide ette egäpäävätsit patsiirmiisi mi tarõ manu ja tagasi.

    Maad kõndi olõ-s pall’o, mõnõ saa miitre suurt tiid pite liina poolõ. Lombak pinikene püsse täl egä aig ligi, es mõo, et mi vanaimmä keeli vähä viil et lombakut, a ka puulkurti Tserrit üten võtmast.

    Pini tiirada käve singa-vinga ja suurõmbalt jaolt kesk tiid – pia tuu olla ei või, ku tä massina ala jääs. No oll’ kuis oll’, nii nimä jalutiva ja hamba kaomisõ meelehärmist ülesaamisõs oll’ tuu jo vanalõ inemisele peris kasus.

    Ligembäle paar nädälit oll’ kompvegijandist müüdä lännü. Tuu ao seen oll’ lakja loppa sadanu ja lobjak jäie nädälipäivis maaha.

    Ütel hääl pääväl, ku kevväi oll’ vahtsõst talvitsõst valgõst kattõst jako saanu, võtsõ vanaimä jälki ette mi poolõ jaluta. Tokk käen, pini takan, kõndsõ Kasaritsa vanaimä kah kesk tiid ja sääl kõrraga näkk’ ütte vorstikilet maan.

    Prilleldä olõ õs tä nägemine kõgõ parõmb, a et midägi helkäs tuu verevä prügü man, tuu timä är nägi. Tokiga tougatõn ilmu vorstikile tükükese seest asfaldi pääle ei muud ku kullanõ ärmurdunu hammas – nii ku maast löütü!

    Taaga saa sõs lugu lõpulõ. Märgotamisõs jäiegi, kuis tuu nii kokko juhtu ja kuimuudu tuu hammas sinnä tii pääle sai. Või-olla kandsõva tuu sinnä varõssõ vai haragu, ei tiiä.

    Pini ahnus egä papõr ja kile, millel söögihais külen, alla neeldä, tull’ Kasaritsa vanaimäle uma hambakulla löüdmise man kasus.

    Mi, timä ligemädse, mõtlimi, et tõõsõ võinu kah tuust uskmalda luust teedä saia: iks piät uskma, et kaonu as’a tulõva kodo tagasi, kas vai taivast.
     
     
    Kiä kellega mäng
     
    Ikäv oll’. Mõtli, et lää kalalõ. Võtsõ pini kah üten. Istsõmi ja oodimi tükk aigu.

    Äkki oll’gi kala konksi otsan. Tõmpsi kala viist vällä. Oll’ tõnõ pall’o väikukõnõ. Visksi pinile ette. Pini nakas’ kalaga mängmä.

    Ma pandsõ õngõ vahtsõst likku ja jäi uutma suurõmbat saaki. Es lääki kavva aigu, ku sai viil üte. Mõtli, miä kalaga tetä. Pandsõ kaussi vette.

    Kalal hää miil, nakas’ kausin ümbretsõõri tsuklõma. Pini jätse uma kala sinnäpaika ja tull’ kaema, midä imet sääl tetäs. Külh pruuvsõ käpäga kalla puttu, a kala pagõsi iist.

    Mullõ nakas’ asi huvvi pakma, mis edesi saa. Ega midägi es juhtugi. Kala tsiirut’ viin ja pini ümbre vanni. Saa sõs arvu, kiä kellega mäng!

    Runtali Maiko Parksepä keskkooli 6. klassist
     
     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Muti ja provva

    Imä tull’ uma väiku pojakõsõga latsiaiast. Tii veeren aiva mõnõ vanõmba naistõrahva umavaihõl juttu. Poiskõnõ ütel’: «Näet, muti kõnõlõsõ!»

    Imä hiitü är. Peräkõrd ütles lats niimuudu ka võõridõ inemiisi man. Mõtõldas viil, et koton ei olõ last kasvatõt. «Pojakõnõ, nii ei olõ illos kõnõlda. Tulõ üldä, et juttu ajasõ provva,» opas’ imä.

    Nädälivaihtusõl sõit’ pere maalõ vanavanõmbilõ küllä. Hoovimuro pääl oll’ mustõ mügrämütäkeisi. «Külh ma olõ hädän,» kaivas’ vanaimä. «Muti ajava muro ummi unikit täüs.»

    «Vanaimä, naa ei olõ muti. Mullaunikit ajava üles provva,» parand’ häste kasvatõt poiskõnõ vanaimmä.


    Kasaritsa naasõ kõva helü

    Harjumaa poiss võtt’ naasõs Kasaritsa tütrigu. Pulma peeti pruudi koton. Sääl oll’ pall’o külärahvast kuun. Naasõ kõnõli väega kõva helüga, nii et tõisi inemiisi juttu es olõ kuulda.
    Peigmehe imä küsse pruudi imä käest, mille Kasaritsa naasõ nii kõvva kõnõlõsõ. Kas viga om kõrvakuulmisõ man?

    «Kuulmisõga om kõik kõrran. A meil om nii pall’o mäekuntõ ja kundikõisi, et naasõ pelgäse: peräkõrd jääs näide helü kohegi kinni ja näid ei olõ kuulda,» selet’ võrokõnõ harjukalõ.
     
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin