Nummõr' 249
Vahtsõaastakuu 24. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Häid tüüliisi ei olõ saia
  • Uudissõ
     
  • ASi Ekso juht ja umanik Viitkini Egrit: mul olnu õnnõ rõõm tuust, ku kiäki mu hindä kotussõ pääle kandidiirnü
  • Elo
     
  • Kuul olku suurõ perre lähkül
  •  
  • Võro liina pensionääri himustasõ tandsi ja ilma rahalda bussiga sõita
  •  
  • «Mino Võromaa» haard üten ka suuri inemiisi
  • Märgotus
     
  • Latsi ei tohe kotost är kiuduta
  •  
  • Mõnistõst keskkuuli: Varstulõ, Võrolõ, Tartolõ
  • Juhtkiri
    Ruitlase jutt
    Vana pilt kõnõlas
    Perämäne külg
     
     
    Kuul olku suurõ perre lähkül
     
    Harju Ülle
    ylle@umaleht.ee
      
     
    Justusõ perrele Räpinä kandist Rahumäe küläst om Räpinä keskkuul elolidsõlt tähtsä. 
      
    «Iks hirmsa tunnõ om, et ei tiiä, mis edesi saa. Meil om jo kats last viil tävveste koolitamada,» murõht’ säitsme latsõ imä Otsmani Ulvi (39) Räpinä lähkült Rahumäe küläst. Timä perre jaos om väega tähtsä, et Räpinäle gümnaasium alalõ jääsi.

    «Väega kavvõlõ olõssi iks kävvü, tuu om ull’ mõtõ,» arvsi Ulvi tütre, Räpinä gümnaasiumi opilasõ Justusõ Taisy (17) ja Kati (16) tuust, ku nä pidänü nakkama sõitma kuuli Põlvalõ vai Võrolõ.

    Imä Ulvi ja esä Justusõ Piitre (46) ütlivä mano, et latsõ piät sis väega varra üles tulõma: Põlva bussi pääle pidänü minemä 6.30 ja kodo saanu pääle kellä kuut õdagu. Põlvalõ om 35 kilomiitret ja bussisõidu pääle kulunu hulga rahha. Parhilla om Räpinäle kuuli kävvü õnnõ viis-kuus kilomiitret ja kodo saava tütrigu kas 14.30 vai kell 16.

    Tuu om perre jaos esihindäst mõista, et tütrigu käävä gümnaasiumin, mitte kutsõkoolin – pää omma näil hää ja hinde puhta viie.

    Räpinäl om koolin käünü ka perre vanõmb poig Jaano (22), kiä eläs naasõ ja katõ latsõga Räpinäl ja käü Kirmsehe tüüle palkmajju tegemä. Ka keskmäne poig Priit (20) tege palkmajju. Noorõmb poig Jaanis (18) saa-i sukugi liiku ja om hoolõkoton. Viil omma suurõn perren tütre Jaanika (6) ja Kaisa (2), kiä kah tulõ koolita.

    Perreimä Ulvi ei piä õigõs saata põhikooli lõpõtanu 15-16aastadsõ noorõ nii kavvõlõ keskkuuli, et nä jõudva kodo ilda õdagu vai piät ütiselämisen elämä.

    «Ku 12 klassi läbi ja tütrigu täüsiälidse, sis mõistva nä kavvõmban koolin joba rahaga ja muuga kah ümbre kävvü. Midä tuu 15aastanõ tiid...» oll’ Ulvi murõlik.

    A eski ku Räpinäl keskkuul kinni pandas, pere tuuperäst koolilõ lähkümbäle kolli joht ei plaani. «Iks uma kodo,» ütel’ Ulvi. «Liinaelo olõ-i kah miilakminõ: tuu, kes üürikortõrin eläs, ving jälki, et üür om korgõ. Saman omma liinan odavamba poodi: ostat säält, kos om odavamb.»

    Liinan ei olõ Ulvi ja Piitre kunagi elänü ja nä ütlivä nigu ütest suust, et ei taha kah. «Ku mi piässi kortõrin elämä, kohe sis latsõ mängmä läävä?» küsse Piitre.

    «Meil om suur aid, kon mängi ja juuskõ. Kohe nä liinan juuskva – auto ala kõrraga,» jakas’ Ulvi juttu.

    Kati ja Taisy arvsi, et nimä tahtnu külh liinan ellä. «Ma vast koolõsi siiä maalõ igävüse kätte är,» muheli Kati, ja Taisy arvas’ tuudsamma. Samma miilt pidi olõma suurõmb jago klassist, a mõnõlõ miildüs iks maaelo kah.

    Elotark imä Ulvi ütel’, et noorõ iks tahtva maalt liina minnä, a timä luut, et tulõ aig, ku nä tahtva tagasi tulla. «Ildampa ku 40 täüs, sis taht egäüts umma koto,» arvas’ tä.

    Ulvi ja Piitre pere eläs maal är, no väega pall’ot saa-i hindäle muidoki lupa. Piitre käü Lintele aiamajju jaos ussi tegemän. «Mehe iks löüdvä siin kandin tüüd, ku tahtmist om,» ütel’ Piitre. «Noh, mul om talvõl iks lahja – kes tuud aiamajja talvõl taht nii väega. A suvõl või külh rahulõ jäiä, viimätsil aastil.»

    «Naisilõ kah pallõsi tüükotussit maalõ luvva!» oll’ Ulvi lihtsä suuv riigijuhtõlõ. Täl om plaan sügüsest, ku noorõmb lats latsiaida lätt, iks tüüle minnä. A naisilõ pasligõ töiega om kitsas.

    Nooril ei olõ pall’o parõmb. «Vanõmbal pojal es olõ puultõist aastat kõrralikku tüüd, seo kuu sai tüüle,» kõnõl’ tä. «Kes taht tehnika pääle nuurt inemist tüüle võtta, piät tedä inne häste tundma, muido ei usu tehnikat kätte anda.»

    Suvõl muidoki väikun – üten mõtsaga päält nelä hektäri maad – Tiiveere (Teeääre) talon tüüd jakkus: pere tege põldu, kasvatas juurikit, maaskit ja tsipakõsõ muid marju kah.

    Ulvi kitt’ tütärlatsi, et suvõl tegevä kõvva tüüd: kuvvõst omma jo nurmõ pääl, korjasõ hernit, maaskit, vavvõrnit.

    Suumõ ja muialõ vällämaalõ tüüle mineki kotsilõ ütli Ulvi ja Piitre, et tuu om katõ otsaga asi, a muidoki mastas parõmbalõ. «A latsõ küsüse egä õdagu, kos esä om,» ütel’ Ulvi.
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin