|
|
| | | | | Tütär'lats' laul ja kirotas uman keelen |
| | | | | | Kesoneni Helena (18) laul võro ja seto rahvalaulõ, mäng' rahvapille ja kirotas uman keelen juttõ-luulõtuisi.
«Mullõ väega miildüs võro kiil', kõnõlõ tuud vanaesäga ja vanaimäga,» ütles Helena. «Joba põhikoolin naksi võro keelen kõnõlõma.» Timä vanaesä-vanaimä elokotus om Võro- ja Setomaa piiri pääl Tallikõstõ külän Tsirgu lähkül. Latsõpõlvõn oll' Helena pia kõik' aig näide man. | | Kesoneni Helena pidä umast keelest, laulust ja luudusõst. | |
Umakeelidse luulõtusõ tulõva Helenal sis vällä, ku «õigõ» tunnõ pääle tulõ. Tä kirotas kõgõst, miä süäme pääl om, |
kõgõ inämb luudusõst. A luulõtuisist inämb miildüs Helenalõ siskina pääväteemaliidsi juttõ paprõ pääle panda.
Põrõhõlla opp Helena Võrol Kreuzwaldi gümnaasiummi perämädsen klassin. Tä tahassi väega minnä Tartohe edesi oąma kirändüst ja rahvaluulõt vai sis Villändihe rahvapille. Tä om mäng'nü mitmit pille: lõpõt' klavõri eriala, põrõhõlla opp Vahtsõliinan kitarri ja käü Võrol Laube Kadri man perimüsmuusiga ringin. Väega miildüs. Ja seto koorin Helmekaala laul tä kah.
«Taa asi miildüs tuuperäst, et om uma, saa-i tõistmuudu, seo om osa minost,» kõnõlõs Helena. Tä ütles, et ka timä klassikaaslasõ löüdvä, et umast lugupidämine om Helenast parõmb osa. Sõpru om täl pall'o.
Tulõvikun tahassi Helena kimmähe kodokanti tagasi tulla. Põrõhõlla tiiä-i tä täpsäle, kiä timäst saa, a ummamuudu inemine külh.
Helena märk' õnnõ, et kah'os olõ-i pall'o timävannoidsi nuuri, kiä umakultuuri-asjoga tegelese. «Põrõhõlla tulõ perimüsmuusiga laagri ja tan omma kõik' kas väikokõsõ vai sis täüskasunu, üts' muvannunõ huvilinõ om viil muusigakoolist,» ütles tä.
Helena om tuud miilt, et nuurilõ miildüse umakultuuri-as'a külh, a nä putusõ taaga väega veidü kokko.
«Teimi koolin aeroobigavestivaali ja sääl teimi seto kargust,» seletäs tä. «Kõigilõ väega miildü ja saimi tõsõ kotussõ. Mõtli, et või-olla naatas vilistämä, a tuu asõmal plaksutõdi üten.» | | |
Mis om seo rõibõ mu hengeh?
Olõ taa ma esi
vai saa-i tõistmuudu?
A vahest omgi hää
olla üts' ull' ja väigokõnõ
nigu ritsik hainakõrrõl
ega tiidä koh lõpõs hainakõrs ja koh algas elo
Ja lihtsähe olla kiäki
armõdu tsirgupoig pesäh
tsillokõnõ uitja mõtsatiil
Ja kullõlda mustlasromanssi
ni valada valusit pisarit
Ja unista ja luuta
õt üts'päiv kasusõ mul tsiiva
ja ma lää är
***
Pääväkest ma näie eelä:
säläh oll' täl valgõst
valgõmb hamõ
jalah joonilidsõ kaadsa
hiussõ pääh ku mättäkene
nägo nigu Rooma keisreil
silmä lainatu täl
pümmelt üült
pilk oll' tsirbist terävämb
saisõ tä ku Peko esi
mõtõ kõgõst korgõmbal
Liig pall'o paist tuu pääväkene
hellit' mino unõlmida
aiõ ulli illo unõlõma
pääväkestä püüdlemä
A är hajosi tuu
pääväkene
kattõ mu ts'urakõnõ
Paistu viil kõrd pääväkene
kuivada mu silmävesi
Tulõ pilvelt maa pääle
tulõ näio mano ts'ura
***
Täämbä tahtsõ kirotada punki
olli joba peris vihal
a saa-s sisse õigõt vunki
ni sõrm' oll' verilihal
Mõtli vällä pall'o riime
olli kimmäs – üts' iks sobis!
Kirodi sõs:
siin me - viimne
tuju läts' är hoobis
Las nüüd rüük' sõs Tammõ Villu
kullõmisõst saa ma mõnnu
punk' om iks mu
ajusoppõn
a olõ-i lihtsält sõnnu
Kesoneni Helena | | | | |
|
|
| | Kae, miä ütel´!
Võtsõ tiku ja pandsõ jõõ palama!
Räpinält peri merebioloogi Tensoni Jüri mälestüs Vinne ao lõpust (ETV «Mõtõlus»)
| |
| | |
|
|
