Nummõr' 248
Vahtsõaastakuu 10. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Kas külmäs kah lätt?
  • Uudissõ
     
  • Põlvan oll’ suur lõõtsapäiv
  •  
  • Ilvesse Aapo Ungari eurolaulul
  • Elo
     
  • Kandlõtegemise lust
  •  
  • Kultuuripärl Vahtsõliinast
  •  
  • Perimüskultuurilaagrin
  • Märgotus
     
  • Hainsoo Meelis: liina tagasi ei taha külh inämb minnä!
  • Juhtkiri
    Ruitlase jutt
    Kirä
    Vana pilt kõnõlõs
    Perämäne külg
     
     
    Telelavastusõst «Tagamõtsa. Tõnõ joulupühä»
     
    Mullõ miildü taa lugu väega. Kaiõh tundsõ hinnäst lämmält ja kodotsõlt, nigu olõs õks uma rahva tsõõrih.

    Miildü tuu, et väiku latsõ kõnõli ka väega selgele võro kiilt ja näil tull’ tuu väega häste vällä.

    Hää oll’ ka tuu, et oll’ juttu mi pääväkõrralidsõst as’ast, huuldustüütäjäst. Nii omgi, et vana inemise omma väega tenoligu huuldusõ iist ja pakva üteh, mis näil vähägi hinge takah om.

    Põnnõv oll’ ka tuu, et postimiis nii pall’o aigu löüdse, et latsiga mängmägi naada. Mi postimehel om nii suur tsõõr, et lask joosuga talost tallo.

    Ma olõs külh tahtnu, et «Tagamõtsast» saanu pikemb võrokeeline teleseriaal.

    Liira Singa Missost
     
    Ussõralli
     
    «Ütessä kõrda mõõda, üts kõrd lõika,» ütles vanasõna. Vanna tarkust tulõ avvusta, muido juhtus nii, nigu mi perrel juhtu.

    Kurjõ inemiisi liigus nüüt suurõn Euruupan pall’o inämb ku vanal aol. Tuuperäst piämi hinnäst kaitsma. Otsustimi edimädses kaitsõvahendis hanki turvaussõ. Parajalõ käve suurõn ehitüspoodin kampaaniamüük, anti mõni kopkas odavampa.

    Papa võtsõ esi ussõ mõõdu, vehkse mõõdulindiga kõrd üles-, kõrd alaspite, külh risti, külh rästi. Ma aviti tõsõlt puult kapla kinni hoita.

    Ku mõõdu paprõ pääl kirän, põrotimi õkva poodi mano. Sääl oll’ näütamises vällä pant kolm ust.

    Muidoki valõmi vällä kõgõ ilosamba, andsõmi müüjä-näüdsikulõ uma ussõ mõõdu ja jäimi vahtsõt ust uutma. Ussõ olli kõik telmise pääle.

    Läts’ müüdä nätäl, tõõnõ ja kolmaski, a ussõst ei määnestki teedüst. Võti sõs kätte ja kõlisti sinnä ehitüspuuti, et ku kavvõn as’a omma. Vastus oll’ hää: uss om valmis, tulkõ õnnõ perrä.

    Sõs tekkü hädä: kuimuudu uss är tuvva? Tulõ renti autolõ taadõ käro, a kiä nõst ussõ käro pääle. Mi, kats pensionääri, ei jõvva külh ust nõsta, ei pääle ega maaha. Jää vai ilma ussõlda! Kinä poodipreili tulli lahkõdõ abis. Nä andsõ uma kaubamassina üten sohvriga.

    Puul nädälit lasimi ussõl pakin olla ja kävemi ümbre timä nigu kass ümbre kuuma pudro.

    Joba tuugi andsõ kimmüstundõ, et meil nüüt turvauss olõman – miä tuust, et pangalainuga. Sõs võtimi ussõ pakist vällä, kaimi umma kallist ussõkõist paar päivä ja kõlistimi pojalõ.

    Puulpäävä hummogu tull’ poig ust ette pandma. Mõõtsõ ust ja ussõmulku, vehkse mõõdulindiga mitu kõrda ja küsse sõs: «Kas nakkati maja välimäst ust vaihtama?»
    «Ei, noh, mille sa nii arvat, iks uma kortina ust vaihtami,» tei ma suurõ silmä.

    «A mille ti nii suurõ ussõ sõs tõiti?» es saa poig arvu.

    Nüüt võtsõ papa mõõdulindi ja läts’ vahtsõhe ust ja ussõmulku mõõtma. Ei tiiä, kas võlssõ innembi papa silm vai mõõdulint vai kogoni mõõtminõ – mine võta kinni, a uss oll’ suur mis suur.

    Iispäävä rentse poig peräkäro. Punnitimi ussõ pääle ja poig vei mi ilosa ussõ puuti tagasi.

    Õnnõs poodipreilnä es pahanda mi pääle, a teivä vahtsõ ussõ telmise, nüüt joba õigidõ mõõtõga.

    Olli nii rõõmsa, et jätse poodi trepil üte tuhvi vaihõlõ ja prantsati huuga asfaldi pääle. Põlv sai hirmsadõ haigõt. Papa jäi vahtsõt ust ja ma põlvõ paranõmist uutma.

    Nädäli peräst kõlistõdi mullõ: «Kas olõti koton?»

    «No kos ma uma haigõ põlvõga piässi olõma,» torisi vasta.

    «No tekke sõs uss valla, tõi teile vahtsõ ussõ.»

    Oi seod rõõmu, põlvõhalu oll’ nigu pühit ja papa usk vanasõnnu nüüt viilgi rohkõmb ku inne.

    Säinasti Asta Perilt
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin