Nummõr' 248
Vahtsõaastakuu 10. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Kas külmäs kah lätt?
  • Uudissõ
     
  • Põlvan oll’ suur lõõtsapäiv
  •  
  • Ilvesse Aapo Ungari eurolaulul
  • Elo
     
  • Kandlõtegemise lust
  •  
  • Kultuuripärl Vahtsõliinast
  •  
  • Perimüskultuurilaagrin
  • Märgotus
     
  • Hainsoo Meelis: liina tagasi ei taha külh inämb minnä!
  • Juhtkiri
    Ruitlase jutt
    Kirä
    Vana pilt kõnõlõs
    Perämäne külg
     
     
    Piimäautust, kassist ja sitaroobist
     
    Silla Silver Tsiamäelt
     
    Vinne ao lõpupoolõ ütel hommukuspoolikul, ku leeväautu oll’ joba är käünü, uutsõ terve kari naisi viil Luhamaa poodi man piimäautut. Kiä tahtsõ kuurt, kiä võidu vai kohupiimä, mõnõ olõs esiki võtnu tuud lahjat poodipiimä – aig oll’ joba sääne, et õgan majapidämisen enämb lehmä es peetä.

    Nii nuu naasõ sääl saina veeren saisõva, leeväkoti käen, ja lõksutiva aoviites lõugu. Paar miistki küküt’ poodi otsan, Priima suukolgan ja õllõputõl käen.

    Ja kona vällän oll’ sügüsene hõel ilm kah, sis ega ruttu kellelgi es olõ. Osa naisi oll’ viil leti iin ja ostsõ tühjä-tähjä, esi rutuga rehkenden, pall’uga sis seokõrd jäl kaupmehe käest pettä saiõ. Vai medä tuukõrd säält poodist nii väega võtta oll’gi!

    Lätsi makki puuti, küsse jupi vorsti ja üte 14kopkadsõ leevä ja kullõlsi kah naisi juttõ, ku lauda kar’ak Kalju parajadõ puuti sisse astsõ.

    Tuu oll’ sääne miis, kiä oll’ kõik kotusõpäälidse raamadukogu raamadu läbi lugõnu, koolin hää opmisõ iist edimädsest klassist kõrraga kolmandahe viidü ja elu rohkõmb kar’alaudan ku kar’alauda takan uman majan elänü. Suu oll’ täl kah õigõ kotusõ pääl, kuigi nõna oll’ veidü hääle poolõ viltu. Tä võisõ sullõ õigust kõnõlda vai võlssi, sa joba timä jutust vai näost arru es saa, kas tuu jutt om nüüt puhas lora vai om sääl mõni sõna õigust kah sehen. Nii ka seokõrd.

    Kai sis Kalju ümbre ja õkva oll’ nätä, et vaesõl mehel om pää jälki haigõ. Peris selget päivä tuu miis inne es näeki, ku palk otsan ja külä päält kah enämb võlgu es anta. Kona osa naisi saisõ viil leti iin ja ostsõva, sis pilgut’ Kalju mullõ silmä ja ütel’ hilläkeiste, et pia om puut naisist tühi ja tä saa uma õllõ kätte nigu nipsti.

    Tekk’ sis mehekene juttu: «Midä ti, naasõ, kah siin nii oodati, nigunii piimäautut. Ma joht täämbä kuurt ja kohopiimä ei osta. Nuu ommava nigunii eelätsest mi lauda piimäst tettü. Kae, ma seledä teile, määndene jandal meil eelä lauda man oll’. Ma olli õkva puhkõtarõn ja loi raamatut, ku autu piimä perrä tull’. Kaiõ, et lää kah kaema. Sohvõr käändse vooligu tsisterni külge ja nakas’ piimä vällä pumpama, ku ütekõrraga inämb piimä es tulõki. Käändsemi sis vooligu otsast ja liigutimi kraani, a ei medägi. Naksi ma kah sis uurma, mis tuu viga tan om. Kaemi, medägi om tsisternin toron iin. Otsõ sis nukast traadijupi ja naksi urgitsõma. Kõrras nigu nakas’ piimä tsilkma, a sis oll’ jäl mulk kinni mis kinni. Toro otsast oll’ nätä, et medägi musta ja karvast om iin.»

    Naasõ võtsõva hinnäst letist kavvõmbalõ ja jäivä peris vakka. A Kalju selet’ edesi, hendäl sääne tõtõlik nägu iin, et jää vai esiki uskma. A ma trehvsi esi kah eelmine päiv lauda manu, ku piimä viidi, ja olõ õs...

    Kalju veerüt’ juttu edesi: «Pruuvsõmi nuid karvu säält iist aia, a ei medägi. Õkva selge, et tuu piät määnegi suurõmb asi olõma. Autujuht tahtsõ joba minemä sõita, a ma lätsi puhkõtarrõ ja kutsõ brigadiri kah kaema. Mari uurdsõ kah säält kraanimulgust sisse ja ütel’, et no kuigi piät taa piimä õks juuskma saama. Võtt’ suurõ piimäsegämise mõla, ronisi üles pütü otsa ja nakas’ piimä keerutama, hindäl kitlihõlma ümbre pallidõ kintsõ lehvmän. A ei medägi. Autujuht oll’ joba pahanõ, et uma tsolgiga timä aigu viidämi. Mari hõigas’ mullõ: «Kalju, kurat, ega tan muu avida, mine, tuu laudast tuu pikä hannaga sitaruup, vast tuu küünüs kraanimulguni!» Kae, Maril oll’gi piaaigu õigus. Hätä oll’ õnnõ nii pall’u, et tu pikk vars jäi kaasõlõ ette ja õks es küünü sinnä kraanini. Sis tõi ma tõsõst lauda otsast tõõsõ, lühembä varrõga roobi, miä ilustõ püttü mahtu. Nigu Mari paar kõrda tõmmas’, pässigi piim juuskma. Haardsõmi ruttu vooligu otsa ja autujuht lei pumba vahtsõst tüüle. Ja mis sääl seen oll’ – mu Mindsi. Joba paar päivä es olõ kassikõist nätä. Arvada, et kiäki oll’ pütükaasõ valla jätnü ja nigu tä piimä lakma läts’, nii issand tä sinnä võtt’. Kae, kos või sinnu surm uuta! Ma mati perän Mindsi ilustõ lauda taadõ maaha. Kerä Vasso tõi siist paar pudõlit veini kah. Pää viil täämbägi haigõnõ.»

    Muti raputiva päid ja küssevä mu käest, kas tuu nii õks oll’. Nä jo tiidsevä, et Kalju mõist ilusalõ sõnnu rittä säädi. A ku ma kah nuid sõnnu kinniti, võtsõva naasõ leeväkoti ja naksiva aigupiten poodist vällä vaoma.

    «Ma jätä külh täämbä piimä ja koorõ ostmalda. Müüdä minnen saami Nati käest kah küssü, vast tuul om hommukust piimä viil üle. Tühjä tuust võiustki! Nakka-i tuud sitast kassileotust kah uutma,» oll’ Leiligi, kiä kõgõ perämädses jäie, tõisiga ütte miilt. Istsõva sis kõik vankri pääle, Leili sundsõ vana kirivä hobõsõ sõidulõ ja surnuaia kotsil võtsõva paaba joba laulugi üles. A Kalju saistas’ tühä leti manu, ostsõ uma õgapäävädse õllõ (söögi pääle kulut’ tä harva mõnõ kopka) ja naksimi üten tulõma – ma kodo ja Kalju lauda manu.

    «Kae, ku ruttu sai naisist poodi tühäs! Seo pääle lää, lasõ kassikõsõlõ pütüst õkva kausitävve piimä. Vast ei olõ autu viil är käünü,» oll’ Kaljul miil viguridsõst jutust ja saadust õllõst naarulinõ.
     
     
    Kuis vanaesä pää üleüü häitsemä läts’
     
    Egä puulpäiv um meil sannapäiv. Ütskõrd oll’ imäl sõbranna külän, et üten sanna minnä. Täl oll’ tuudu vällämaalt suur putõl päämõsusampuuni ja sann oll’ õkva paras kotus, kon toda pruuvi. A putõl oll’ väega suur, et sanna üten võtta. Imä löüdse väiko pudõli ja vali sinnä parra jao sampuuni. Kül saiva meil sannan ilosa verevä hiussõ!

    A vanaesä oll’ viil sannan käümäldä. Tä oll’ väega kõrralik mõskja ja häste kokkohoitja kah viil. Tuu perä sampuuni, mis meil üle jäi, oll’ tälle õkva paras jago umma pääd mõskõ. Et pää puhtambas saasi, hoitsõ vanaesä sampuuni tükk aigu pään, inne ku maaha mõsksõ.

    Hummogu virgu imä suurõ naaru pääle üles. Vanaesäl olli halli hiussõ üleüü nigu verevä lilli häitsemä lännü!

    Meile vanaesä vahtsõnõ vällänägemine miildü, a oll’ üts, kiä tuuga sukuki peri es olõ – vanaesä esi. Mõsksõ külh mitu kõrda pääd, a verrev värv oll’ iks illos niipall’o, et maaha es lää, tii mis tahat.

    Iispäävä oll’ vanaesäl vaia tüüle minnä – kos päset. Timä verrev pää oll’ terve nätäl tõisilõ suurõs rõõmus, pääle tuu oll’ vanaesäl vaia seletä, kuis tä halli hiussõ üleüü verevis häiermis saiva.

    Luha Raina Vilustõ põhikooli 6. klass

     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Kass kompvekki ei süü

    Vinne ao lõpun ja uma riigi algusõn oll’ Vahtsõliinan kompvegivabrik. Sääl tetti koorõkompvekke pihlõdsõn papist karbin. Karbi kaasõ päält vahtsõ vasta kassi nägo.

    Tuulsamal aol naksi piiri vallalõ minemä. Võrokõisil tekkü hää läbikäümine suumlaisiga. Käüti ütstõsõl külän, saadõti pakkõ, kirju ja kaartõ.

    Üts maakuulmeistri otsust’ ammõdivelele Soomõ sõpruskoolist vahtsõ aasta algusõ puhul häädmiilt tetä. Pääleki oll’ tä Soomõst õkva saanu paki kohvipuruga, midä Võrol sai õnnõ tutvusõ poolõst.

    Kassipildiga kompvekke iks võisõ leti pääl nätä, tegemist oll’ uma nuka kraamiga.

    Umma pakki näputüü mano pand’ kuulmeistri ka karbikõsõ noid kompvekke.

    Pia sai paki saatja Soomõst tenokirä. Ammõdivelele miildü väega saadõt näputüü.
    A Võromaa sõbra kurvastusõs pidi tä tunnistama, et timä kassilõ es olõ kompvegi joht meele perrä. Kai, nuhut’, pruuvsõ kõrra hambaga ja... jalot’ mant minemä.
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin