Nummõr' 247
Joulukuu 27. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Võro keele mõistminõ rahvaloendusõl kirja!
  • Uudissõ
     
  • Keelepesätsirk linnas’ pessä
  •  
  • Teküs talvõkuul latsilõ
  •  
  • Tal’na võrokõisi ansambli Liiso – 15
  • Elo
     
  • Tõist kõrda Afgaanimaa sõan
  •  
  • Põssa – tsiga pini iist
  • Märgotus
     
  • Jutt paiklikust söögist
  •  
  • Mu elo edimädse jõulu
  • Juhtkiri
    Ruitlase jutt
    Kiri
    Vana pilt kõnõlõs
    Perämäne külg
     
     
    Piimäpukk ja Mackenna kuld
     
    Mulgimaal Kamaral 1975. aasta lehekuun
     
    Pulga Jaan
     
    Mu edimädsen tüükotussõn Mulgimaal anti mullõ ammõdisõitõ jaos veoautu, mille nimi oll’ DYK.

    Vinne keelest ümbrepantult tähend’ tuu kombineeritüt desinfitsiirmise aparaati. Iistpuult oll’ nigu GAZ 51, a takast nigu viinavabrikus ümbre ehitet soomusautu. Liiku nigu tank ja kolinat-mürinät tekk’ terve tangikolonni iist. Vaiksõ ilmaga oll’ ilustõ kontorilõ är kostnu, ku ma 5 km takast Lembitu osakunnast tulõma naksi.

    Tüüpäiv oll’ mul normiirmädä ja õdakulõ võisõ põhimõttõlidsõlt jättä sõs, ku sotsialistligu põllumajandusõ hääs inämb midägi tetä es anna.

    Üts õdak ma rutassi kodu, et saanu midägi parõmbat sälgä ja kinnu. Klubin (mulgi keeli: lubin) näüdäti «Mackenna kulda».

    Kodu poolõ sõitõn panni tähele, et taivas oll’ väega imelik: vereviid pilvi keerut’ keskele kokku.

    Lehekuu oll’ ammu käen, uibu häitsi ja lummõ es tohtnu joht sadama nakada. Panni sõs DYKilõ edimädse käigu sisse ja naksi noid pilvi õkvalt tõõmeeli uurma. Esi mõtli: katõkümnendäl lehekuul no lummõ joht es tohtnu tulla, a mine sa tiiä. Suumlasõ pitiv ütlemä: «Aamuruska – hyvä ruska, iltaruska paska ruska.»

    Nigu tuu är sai mõtõlda, nii kuuli, et kiäki tekk’ «põrra-põrra», õkva nigu Tätte laulun, midä tolaigu viil olõman es olõ. Ma kai ettepoolõ ja näi, et kats piimäkarda viirdüvä müüdä kapotti ja teivä «põrra-põrra».

    Piimäpuki päält olliva nimä sinnä sadanu, a pukist hindäst es olõ muud perän ku paar üsätäüt ahupuid. Autu oll’ edimädse käiguga hillä-tassa üle madala kraavi sõitnu ja päivinännü piimäpuki elupäävä är lõpõtanu.

    Ega midägi: korssi sõs piimäkarra kraaviperve pääle kokku ja näi, et mu ülemb, sovhoosidirektri Väino, astõ kah üle tii autu poolõ. «Noh, purjus oled või?» küsse tä mu käest.

    Ma tunnisti ausalõ üles, et jäi pilvi vahtma. Direktri ühmäs’, et pilve omma tõtõstõ ilusa ja esierälise, a noid om parõmb kimmä maa päält kaia. Ütel’, et sõitku ma taasperilde kraavist vällä. Esi saistas’ astmõlavva pääle, et autu tõsõlõ poolõ ümbre es lännü.

    Hää miis oll’, uma 130–140 kilo rassõ kah, ja autu oll’ pia õigõ tii pääl. Ütel’ viil, et piimäpukk oll’gi võlss kotussõ pääl, naasõ pitiv täl hummugu inne õigõt aigu unõ är ajama. Sääne suur miis piät ju kõrralikult magama.

    Lätsi sõs kinnu. Naanõ nakas’ minnu hagõma, et milles nii ilda. Ma sõs selledi puulsosinaga, millen asi. Ku jutt otsa sai, panni tähele, et Mackennat es kae suurt kiäki, kõik vahtsõva minnu ja itsitivä.

    Järgmäne päiv oll’ häitsvide uibidõ pääl paks lumi.

    Ülejärgmäne päiv lask’ direktri Väiksel Veskil vahtsõ piimäpuki tetä – 40 m kavvõmbalõ.

    «Mackenna kulda» kai ma perän viil mitu kõrda üle.

    Nii hääd ülembät nigu direktri Väino oll’, ei olõ mul rohkõmb ollu. Rahu timäle sääl üllenpuul pilvi.
     
     
    Kuis eläjä saiva inemise ellu maitsa
     
    Ütskõrd õdagu kõnõl’ vanaimä meile jutu umast nuurusao ull’ustüküst.

    Nimä olli sõsaraga ütsindä koton. Imä ja esä olli tüül. Istsõva tarõ tõsõ kõrra pääl leso pääl. Kül oll’ sääl hää lämmi. Inämb ei tiiäki, kellel tull’ mõtõ lauta minnä. Laudan ollõn tull’ mõtõ, et tarõn om ütsindä ikäv, vaia mõni elläi üten võtta. Mu vanaimä võtsõ kassi, timä sõsar lambakõsõ. Veitü ao peräst tuudi tarrõ säidse kanna ja üts kikas. Mille nä piät laudan elämä, ku tarõn om ruumi ja hää lämmi?

    Vanaimä ja sõsar arutiva, et läävä, toova sõs joba hobõsõ ja tsia kah tarrõ. Vanaimä peris täpsele es mäletä, kuis hopõn trepist üles tõsõ kõrra pääle sai, a sääl tä lõpus oll’. Nüüt oll’ tarõ rohkõmb lauda muudu. Kikas kirgse kapi otsan, lammas sei esä sõnajalga. Hobõsõl oll’ kitsas, es julgu hinnäst liiguta. Saisõ õnnõ, pää maan.

    Ai jummal, ku esä kodu tull’! Lammas rüükse nigu tsiga aia vahel, kana siblisi ümbre. Aknõ pääl olli lillist perrä jäänü õnnõ roodsu.

    Naati sõs eläjit lauta tagasi vinnama. Vähämbide eläjidega läts’ kerembäle, a hopõn... Tii, miä tahat, hobõst trepist alla ei saa. Lõpus köütse esä hobõsõl silmä kinni ja pikä vinnamisõ pääle tull’ hopõn alla.

    Ku eläjä laudan, võeti ette latsi tagumidsõ poolõ. Neo triibu, mis mu vanaimä tuukõrd sai, olõvat siiämaani selgele meelen.

    Uibo Killu Parksepä keskkooli 6. klassist
     
     
    Vihtlõmisõ massin
     
    Uibu Eedu puhkas joba pall’u aastit kuun uma armsa naase Roosiga mulla all. A sääntsid inemiisi om väega hää miilde tulõtada ja näide tegemiisist ja olõmisõst jutustada.

    Seo luuga taha ma tutvustada ütte Eedu leiutust. Tä sai hakkama egasugustõ tüüdega, kuigi es olõ koolin käünü rohkõb ku vast puul talvõ.

    Tä tekse valmis kandlõ ja esiki viiuli ja noide pillega sai mõnõ luu kah maha mängi. Uma põllutüü kõrvalt tekse tä sepätüüd kah ja ai hindä jaos väega hääd puskarit. Kõgõlõ lisas olliva nä naasõga väegalõ armsa ja abivalmi inemise.

    Eedu ja Roosi talu oll’ Võrumaal, umbõs 5-6 km Viitinäst Haani poolõ.

    Talu nimme ma ei tiiä, selle et tuukõrd nimetedi kotust inemiisi väärnime järge. Latsi näil es olõ, ellivä katõkõsi. Siist ilmast lätsivä nä kah mõnõ päävä vahega.

    Jah, Eedu tekse valmis vihtlõmisõ massina, nigu tä esi umma säädeldist nimet’ ja mis oll’ kindla pääle terven maailman ainulaadnõ.

    Tuu lugu juhtu viil Vinne ao lõpuaastil, täpset aigu ei mäletä.

    Sanna katõ saina sisse tekse tä umbõs viiesentimeetrilise mulgu, kost käve võll vai telg läbi. Võlli ütte otsa, mis küündü sainast läbi välläpoolõ, pand’ tä vändä. Sanna sisse, tuusama võlli külge oll’ pantu kolm vai neli paari sannavihtu sääntse arvõstusõga, et olõs parasjagu lava kottal.

    Ku Eedu sanna läts’, sis ajasi Roosi sanna takan väntä ringi ja Eedul es olõ rohkõb vaiva, ku käändä ette sääne kotus, mis parasjagu vihtlõmist tahtsõ, ja viha teivä umma tüüd kõrralikult.

    Kah’o, et ma es küsü, kas Eedu esi kah väntä käändse, ku Roosi sannan oll’, vai jäivä mehaniseeritü vihtlõmisõ mõnu ainult massina leiutajalõ.

    Pähnä Raimond
     
     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Jouluüü mõistatus
     
    Taa jutu kõnõl’ mullõ Mõnistõ muusõumi juhataja Tulviste Hele. Aig oll’ 1960. aastidõ keskpaik. Oll’ jouluüü. Hele ja tä imä olli sängün, ku kuuli tarõn ands’akat hellü «tinn-tinn» ja tasalikku kõlinat. Helü kuuldu väiku ao takast vahtsõst. Imä arvas’, et hääd sääne asi ei tähendä: taa kuulutas millegi tulõkit ette...

    Aasta oll’ perrele rassõ olnu. A mis tuu halv võisõ olla? Imä läts’ sängüst vällä, nätä es olõ midägi. Hiitse vahtsõst asõmõ pääle... Jälki kostu ands’ak «tinn-tinn» ni kõllin. Nüüt võisõ säänest hellü kuulda joba tihtsäle. Sis tull’ suur sahhin ja viil suurõmb klirrin... Joulukuus, nii pikk ku lai, oll’ põrmandu pääl pikäle ja kuusõ külge pantu ehte katski lännü.

    Tuu sadaminõ tekk’ ka mõistatusõ selges. Kuus oll’ mõtsast tuud ja tarõn üles säet varramba. Kuusõ tüvi naas’ kuusõjala seen lämmän ruumin kuioma ja puu tassakõistõ ütele poolõ vaoma. Vaominõ üten kuusõehtide tilinäga tekk’ hellü. Ku tasakaal oll’ kaonu, sattõ joulupuu põrmandu pääle.

    Imäl oll’ lõpmalda hää miil: olõ-i halva pelädä. Tütär oll’ muidoki kurb, et purus lätsi vana ja väega uhkõ ehte, mändsit tõisil külän es olõ.
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin