Nummõr' 247
Joulukuu 27. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Võro keele mõistminõ rahvaloendusõl kirja!
  • Uudissõ
     
  • Keelepesätsirk linnas’ pessä
  •  
  • Teküs talvõkuul latsilõ
  •  
  • Tal’na võrokõisi ansambli Liiso – 15
  • Elo
     
  • Tõist kõrda Afgaanimaa sõan
  •  
  • Põssa – tsiga pini iist
  • Märgotus
     
  • Jutt paiklikust söögist
  •  
  • Mu elo edimädse jõulu
  • Juhtkiri
    Ruitlase jutt
    Kiri
    Vana pilt kõnõlõs
    Perämäne külg
     
     
    Mu elo edimädse jõulu
      
     
    Lihtsä joululaud süldü ja ubinidõga. 
      
    Mu vanaesäkene olle koolu. Periselt. Nüüt olle timä kodus saanu Vana-Roosa kalmuaid.

    Tä ummi kässi jõu ja rammuga tett talu jäie tühäs. Tä kõgõ noorõmb tütär oll’ pagõnu nelläkümne ütsändämä aasta keväjä tõistõ valda mõtsatüüle.

    Kuna Stalini aig oll’ ümbre ja es olõ inämb hirmu Tsiberihe saatmisõ iin, sõs otsustõdi, et imä tulõ uma katõ latsõpabulaga (ma ja mu veli) esätallu tagasi.

    Mäledä, ku esä nõstsõ Huudvan (tuu om Rõugõ valla Saarlasõ külä lähkün) pambu, tsiapõrsakõsõ ja minu vellega vankri pääle ja sõit läts’ valla.

    Tii tulle müüdä Saarlasõ veskide, Ristemäe kooli, Sadra külä ja lõpus ollimigi Mõtstagan peräl.

    Sis mi naksimigi sääl elämä. Kraami olle vähä, süvvä olle vähä. Külä päält saimi lainus mõnõ as’a ja nii tuu elo sääl alas’.

    Küsüti, et kohe sõs vanaesä kraam sai. Õigõ! Eläjä, tüüriista ja muu konfiskeeriti ja jaotõdi noilõ, kiä olli sovjettele ustava.

    A elo läts’ edesi. Õdangide iks tulliva võõra kah küllä. Kiä, toda imä es selledä lähembält, ütel’ õnnõ, et Tsiberist tagasitulluva, otsva umatsit takan ja küsüsse teedüst. Nii tuu jäigi.

    Olle aasta 1957 vai 1958. Pall’o rahvast meil es liigu, a naabrinaanõ Lilli, kiä elli mu esäkotun, õks kävi.

    Tä olle 1940. aastagal Vinnemaalt Eestimaalõ ümbre asustõdu. Tä tekse puskarit, ka meile anti külmärohus. Kotun tä tuud es hoia. Puskar tuudi mi poolõ ja käkiti karduga kuusõheki sisse.

    Mäledä, tapõti tsiga. Lilli tõi jälki puskarit. Nä teksevä sültü ja verivorsti, minnu saadõti tarõ päält hüdsimustõ aknõkattit alla tuuma. Noidõga panti aknõ kinni, et sisse es saa kaia ja valgus vällä es paistu.

    Veli ku vanõmb ja suurõmb tõi mõtsast kuusõ, miä ka är ehiti.

    Ehtes olliva küünist hainu seest tuudu verevä ubina, piprõkoogi, miä imä küdsi, ja kompvegipaprõ, miä täüdeti aolehepapridõga, et näessi vällä nigu ehtsä.

    Ka mõnõ väiku kündlekese olliva hangidu, jala pidimi esi traadist käändmä.

    Olle juba hämmär ja imä ütel’, et esä tulõ ka mõnõ sõbraga küllä.

    Pia ollegi saan hobõsõga muru pääl – esä ja neli miist. Kõigil olliva püssä üten.

    Mullõ tundu veidü imelik, et püssämehe panniva püssä ja ülerõiva uibuaia ussõ manu, a laud oll’ edetarõn.

    Esä tõi mullõ kah püssä. Tuu olle sääne brauningu muudu, kohe kävi lint sisse. Tekse tõõnõ pauku ja leie tuld vällä.

    Esä ku vana kiriguteenri pidi väiku kõnnõ, sõs laulti kerigulaulõ, a lauda viil es istuta. Oodõti viil kedägi.

    Pia olle oodõtu kohal. Tuu olle esä sõsarapoig Elmu.

    Sõs nõstõti õllõpuntsu sisse, sortsutõdi õlut, süüdi-juudi ja lõpus lei Elmu pillile helü sisse.

    Kavva tuu pido kävi, ma ei mäledä. Hommugu, ku heräsi, olliva külälise lännü, elämine kraamitu ja alas’ jõulu edimäne pühä. Imä karist’ meid, et mi kellelegi es kõnõlas, esieränis naabritõlõ. Tuu kommõ kävi meil kooni tädipoja surmani, kõrd üte, kõrd tõõsõ puul.

    Mõttusõ Kalev
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin