Nummõr' 247
Joulukuu 27. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Võro keele mõistminõ rahvaloendusõl kirja!
  • Uudissõ
     
  • Keelepesätsirk linnas’ pessä
  •  
  • Teküs talvõkuul latsilõ
  •  
  • Tal’na võrokõisi ansambli Liiso – 15
  • Elo
     
  • Tõist kõrda Afgaanimaa sõan
  •  
  • Põssa – tsiga pini iist
  • Märgotus
     
  • Jutt paiklikust söögist
  •  
  • Mu elo edimädse jõulu
  • Juhtkiri
    Ruitlase jutt
    Kiri
    Vana pilt kõnõlõs
    Perämäne külg
     
     
    Võinu olla söögikotus, kost saa sannan tettüt suidsulihha, esiküdsetüt leibä ja joogis taari
     
    Jutt paiklikust söögist
      
     
    Vähesoo Luule, võrokõnõ 
      
    Mõni aasta tagasi olli ma tüül Tal’na latsiaian. Tõsõn rühmän oll’ oppajas Ingrid, kelle esä tekk’ koton suidsulihha. Säänest õigõlõ soolatut ja suidsusannan suidsutõdut lihha. Kül mi uutsõmi latsiaian tuud päivä, ku Ingrid lihakuurmaga tüüle tull’! No ei olõ ilman midägi parõmbat!

    Üts päiv oll’ mi muusigaoppaja Elbe lihakasti man ikudsõ näoga ja ütel’, et ei saa seokõrd säält midägi võtta.

    Ingrid ütel’ tuupääle, et ku rahha olõ-i, sis pääle palgapäivä massat är. No es olõ asi rahan. Elbe ütel’, et ei saa tuu liha man kuigi pidämä, süü kats killo kõrraga är – nii hää om.

    A meil om kuulda olnu, et ku tahat müügis sannalihha tetä, tulõ sann rossõvaba plekiga üle lüvvä.

    Tollõ jutu pääle tull’ mullõ miilde, kuis ma mõni aastak tagasi Hispaanian käve. Mu mehel oll’ sääl tüüasju aia ja ma sai üten minnä.

    Hispaania ja Prantsusmaa vaihõl om väiku piiriliin La Jonguero. Mi jõudsõmi sinnä kellä nelä paiku pääle lõunat.

    Tollimiis ütel’ meile õkva tuu ilosa sõna «manjaana». Noh et tollipaprõ saa hummõn kätte.

    Ma küsse tä käest viil, kos tualett om, mille pääle minno väega suuri silmiga kaeti ja näüdäti: moro om siin ja säälpuul kah, mine ja kükkä!

    Tollõ jutu pääle naksi ma kipõ sammuga liina poolõ astma.

    Jõudsõmi väiku söögikotussõ mano. Es olõ sääl kuut kraanikaussi ja välläkäük oll’ kah peris hirmsa, a kohegi muialõ minnä es olõ.

    Löüdsemi üte suurõ söögipoodi ja lätsimi sisse. Ussõ man tetti apõlsiinimahla. Oll’ sääne massin, et päält panti mõskmada apõlsiini kõiki kuuriga sisse ja alt tull’ illos kõllanõ sahvt õkva klaasi. Inemise saisõva pikän saban, et tuud saia. Ma egäs juhus es proovi tuud perrä.

    Poodin oll’ väega ummamuudu hõng. Naksimi kaema, millest tuu tulõ. Laealonõ oll’ täüs kuionuid tsiakintsõ, hallitusõkõrrakõnõ pääl.

    Kõrval olli suidsuvorsti, kah hallitusõkõrra all. Säält sis tuu hõng. Üteldäs, et niimuudu tett liha om väega hää, a hallitusõ peräst ma toda pruuvi es taha.

    Oll’ pikk lett merest saad kraamiga. Sääl olli egäsugudsõ karbi, teo, katõssajala ja muu eläjä. Sata sorti oliivõ tsesnogi-, kala- vai mandlisüämega.

    A paiklikku juuki müüdi poodi taganukan. Sääl olli leti takan suurõ vaadi mitund sorti veinega. Leti iin oll’ kari prantslaisi, egälütel üts vai mitü kümneliitrist plastkankut käen. Leti takan kolm hispaanlannat, kõik joba esi kah veidükese auru all. Veini lasti kanistridõ suurõ ladinaga.

    Tihtsähe juhtu, et mõni kanistri sai täüs ja ai üle veere.

    Müüjä lasksõva leti takan pallidõ jalguga pahkluuni veini seen.

    Vahepääl tõmmas’ üts müüjä põrmandu seest punni vällä ja ai liiadsõ veini roobiga mulgust alla.

    Veini sai topsiga pruuvi kah. Punanõ vein oll’ väega hapu, a portvein jälki maru makõ. Liitri veini massõ 11 Eesti kruuni. Nii et paiklik vein sai iks är proovitus.

    Õdagus oll’ terve liinakõnõ täüs rõõmsa meelega inemiisi. Üte maja iin istõ väega väsünü hispaanlanõ, priskõ kuionu tsiakints kanglin. Tuu oll’ ainumanõ kurva näoga inemine, kedä ma sääl liinan näi.

    Mullõ tunnus, et lõunaeuruuplasõ naist Brüsselin tettüist säädüisist nii hoolõga kinni pitä ei viisi. Laskva kesk päivä uulidsakohvikun veiniklaasi man laulu ja omma õnnõligu.

    Ma sai sääl maigu suuhtõ oliivõst, paellast, paiklikust veinist ja mahlatsist virsikist. Ja looda, et tulõ ütskõrd aig, ku ma tulõ Võrolõ ja kesk liina om söögikotus, kost saa sannan tettüt suidsulihha, sõira, esiküdsetüt leibä, karaskit ja pääle rüübädä õigõt leevätaari...

    Ja ku Brüssel käsk kõik suidsusanna rossõvaba plekiga üle lüvvä vai mõtlõs viil mõnõ ull’usõ vällä, sis mi ütlemi näile, et kül mi hummõn teemi.
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin