Nummõr' 247
Joulukuu 27. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Võro keele mõistminõ rahvaloendusõl kirja!
  • Uudissõ
     
  • Keelepesätsirk linnas’ pessä
  •  
  • Teküs talvõkuul latsilõ
  •  
  • Tal’na võrokõisi ansambli Liiso – 15
  • Elo
     
  • Tõist kõrda Afgaanimaa sõan
  •  
  • Põssa – tsiga pini iist
  • Märgotus
     
  • Jutt paiklikust söögist
  •  
  • Mu elo edimädse jõulu
  • Juhtkiri
    Ruitlase jutt
    Kiri
    Vana pilt kõnõlõs
    Perämäne külg
     
     
    Põssa – tsiga pini iist
      
     
    Põssa magasi pini man ja sei pinisüüki. 
      
    Võrumaal, Läti piiri lähkül Suurõ-Piitre talun eläsi üts esieräline tsiga nimega Põssa. Joba tä sündümine oll’ imeasi: Põssa lupsas’ vällä veidükese inne tuud, ku tä imä koon Põssa sõsaridõ-velliga hinge heitse. Tõpratohtrõ pandsõ ka diagnoosi, a tuu om mul seo ao pääle meelest lännü.

    Tsussi Põssa nisa otsa, tä sai edimist ja viimäst kõrda uma imä piimä maitsa. Tiiä ei, kas tä arru saiegi, et immä inämb ei olõ. Sei kõtu täüs ja jäi sinnäsamma suikma, nisa suun.

    Egas mul muud inämb üle es jää, ku kobisti põrsa hõlma ja tõi tarõ manu. Säädse pudeli lämmä viiga suka sisse ja panni koon põrsaga pappkarpi. Katsõ viil teki kah pääle, et iks lämmi olõs. Ja nakaski mahtra pihta. Egä katõ ja poolõ tunni takast kostu kastist hallõt viginät, mis jäi vaiki õnnõ sis, ku ma piimä lämmäs tei ja lutipudeli põrsalõ suhtõ tsussi. Hää oll’, et lüpsikits laudan oll’. Kitsõpiimä võtsõ põrsa kõtt parõmbilõ umas.

    Pia nätäl läts’ müüdä lämmä vii, putelde, piimä ja sabaalutsõ harimise tähe all. Olõ õs üül ega pääväl vahet. A kuna latsõpuhkust säändse tita puhul koskilt es saa ja elu nakas’ pääle presmä, lätsi piimäpudeli harvõmbas ja piimäkogusõ suurõmbas. Lämmä vii putel pidi iks külle vastan olõma ja vahel magati tuul esiki katsiratsikil otsan.

    Litsõ ma ummi as’aajamisi edesi mis ma litsõ, a ütel pääväl oll’ vajja hädäste liina sõita. Süütse Põssal kõtu täüs, säädse lämmä viipudeli küle ala ja sõitsõ liina. A tagasi jõudsõ õigõ mitu tunni ildamba, ku arvanu olli. Viiputel oll’ külm ja põrsas sääl man pia sama külm ja kangõ. Kurvalt nentse, et ega must immist iks ei saa, ja lätsi, tei paar muud toimõtust är.
    A süä es anna häste rahu. Võtsõ Põssa säält kastist vällä, et kimmäs olla, kas iks tõtõstõ om koolu. Kumpsõ tõist ja tundsõ äkki, et sõrmõ all nigu tukslõs veidükene – süä lei!

    Võtsõ ruttu põrsa üskä ja naksi tedä hõõrma. Tükk aigu sai muditus, ku Põssa tekse suu valla ja nakas’ tassakõistõ vigisemä. Ai piimä lämmäs ja tsilguti tälle suuhtõ. Midä aig edesi, toda rohkõmb elumärke põrsas näütämä nakas’. Lõpus tsussi põrsa hõlma ala pall’a ihu vasta ja kõndsõ õdakuni niimuudu ringi.

    Üü magasimi Põssaga üten sängün tõnõtõsõ kaisun. Hummukus oll’ põrsas kõvastõ toibunu ja lätsimi lämmä vii pudeli pääle jäl üle. Nii pall’u võti oppust, et ku kohegi sõitma pidi, sis sõitsõ Põssa kah üten koon piimä ja lämmä vii anomaga.

    Varsti es olõ inämb pudelit vajja. Ku jahe nakas’, sis roniti pliidi ala vai poeti vanalõ imätsele Kaukaasia lambapinile kaissu. Oll’ tuu vast pilt, ku tsiga ja pini koon seivä ja magasiva. Pellässimi joba, et ku tä nii pall’u pini krõbinit süü, sis viimäte nakkas haukma kah. Ju tä pini käest kombid iks opsõ, selle et suurõmbast pääst miildü tälle hirmsalõ sildi «Kuri koer» all posiiri ja võõrid tükse nõnaga tsungma ja purõma.

    Pidigi ma nakkama Põssa vabadust vähä piirama. A ütskõrd sai ma Põssat ka pini iist pruuki. Tuul aol kävevä meil peris tihti Läti mustlasõ muru pääl. Kül paksõva midägi müvvä, kül tahtsõva osta ja topsõva umma nõnna egäle poolõ. Pinne nä es pelgä ja millegiperäst es olõ ka pini naidõ vasta küländ kur’a.

    Ma olli parasjagu lauda man, ku punt mustlaisi järekõrdsõlt uma punadsõ Žiguliga huuvi käändsevä. Põssal oll tuu päiv jalutuskäük tegemäldä ja mul hälgätü pähä, et kaemi, mis saa. Põssast oll’ joba peris kogukas tsiga kasunu. Tei sulu ussõ valla ja lasi tä vällä. Kombõs oll’ saanu, et ku jalutama lasti, sis juussõ tä hirmsa tambiga laudast vällä, tegi paar tiiru muru pääl ja visas’ takast üles nigu peru hopõn. Sinnä manu kävevä viil egäsugutsõ häälitsüse.

    Eks nii läts’ ka seokõrd. Et Põssa oll’ harinu inemiste käest saiatükkü saama, sis võtsõ tä pääle paari ringi suuna mustlaisi poolõ.

    Kül nakas’ noil nüüt kipõ. Hädävaivu sai massina uss tsia nõna all kinni tõmmatus. Põssa, kelle saialuutus tühjä läts’, lei kärsä autu ala ja raput’ toda veidükene. Lõpus saiva külälise massinalõ hääle sisse ja kattõva nii, et inne sinine toss jäi maaha. Põssa röhkät’ solvunult ja jakas’ umma poolõlõ olõvat jalutamist. Mustlasist oll’ tüküs aos pää valla.

    Põssa eläsi talun uma viis aastat. Sünnüt’ paar pesäkunda põrssit ja läts’ lõpus toda tiid, midä kõik tõsõ talu tsia.

    Antoni Annika
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin