Nummõr' 246
Joulukuu 13. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Tagamõtsa elo ETVn
  • Uudissõ
     
  • Sudak-purak Tamulast
  •  
  • Bussikoda tetti valmis ilma rahalda
  •  
  • Tervüseviaga inemiisi karjääripäiv
  •  
  • Tabõli avitasõ umma kiilt oppi
  • Elo
     
  • Võidu tõi elon tõnõ kirätüü
  •  
  • Vana jouluehe
  • Juhtkiri
    Jutuvõistlus
    Ruitlasõ jutt
    Vana pilt kõnõlõs
    Perämäne külg
     
    Uma Lehe 2011. aastaga suurõ jutuvõistlusõ võidujutt!
     
    Legend «kuldsõst» daamist
     
    Prisko Mart
     
     
    1960. aastidõ keskel tüüti ma Võru maaparandusõn kopa pääl. Kõik naa kraavi ja kalalumbi tan Kuldrõ kandin omma mu kaivõdu.

    Ütskõrd talvõ algusõn, lummõ viil es olõ, külmä oll’ mõni pükäl, laatsõ ma liiva Sälgüsmäel. EPT autujuhi vidi toda kraami kohegi kavvõlõ tii pääle.

    Tuu päiv oll’ kopa all autit vähä. Mul jäi pall’u vapa aigu üle. Mõtli sis, et tii õigõ liivasaina sisse üte elusuurusõ pall’a naasõ kuju. Laatsõ liiva, vahepääl tei kujju.

    Saigi kuju valmis, käe lajan saina pääl, nigu tahas terve maailma üskä võtta. Silmämulkõ sisse pandsõ piiglitükü.

    Es paistu tuu kuju säält valgõ liivasaina seest häste vällä. Midägi tull’ ette võtta. Olli tähele pandnu, et katõ liivakihi vaihõl om verevä liiva kiht, mille sihen om pall’u kullakarva ebemit.

    Võtsõ sis toda liiva, pudõliga vett ja naksi kuju pääle kandma. Külm ka avit’ veidü, nühkse kihi kiviga läükmä. No inämb kuldsõmb es saa üts vana ao kuju olla. Kai sõs kavvõmbast.

    Illus. Üts asi mullõ es miildü tuu kuju man – pilukotus oll’ pall’as nigu vas’kamokk. Nii ütel’ konagi mu esä tütarlatsi tuu kotusõ kottalõ.

    Tõi kopa päält musta tökatit, minka massinat määritäs, ja tei ka tuu pilukotusõ loomuperätsembäs.

    Autujuhõlõ kuju väiga miildü. Lõuna paiku tull’ sinnä üts kepiga vanapapi. Saisõ ku post kuju iin. Lei sis kolm kõrda risti ette, visas’ kepi minemä ja läts’ Toku külä pääle imet kuulutama.

    Sälgüsmäe kottalõ om pall’u legende. Nuu omma är tuudu raamatun «Mõtsast löütü kerik».

    Edimäne, kes küläst peräle kihut’, oll’ elupõlinõ vanapoiss Kivestü Rihart.

    Rihart ronisi üles kuju manu ja pistse õkva näpu sinnä tökadi sisse. Nuusut’ näppe ja pühkse vildi seere sisse puhtas. Esi viil pobisi: kurat, kõgõ magusamb kotus om raisku lännü!

    Rahvast mugu vuursõ imet kaema. Mu autujuhi kiilse rahval üles kujju käperdämä minnä.

    Vahtsõ päävä hummuku tull’ Urvastõ külänõvvukogust käsk kaibminõ saisma panda. Tartust pidi tulõma üts tiidjä provva. Külm oll’ ka krõpõmbas lännü, mi es saa nigunii inämb liiva laati.

    Õdagupoolõ nakas’ süä vaivama. Mõtli, et lää ja lahu kuju är. Valskus tulõ nigunii vällä. Jäägu parõmb sis viil üts legend Sälgüsmäe «kuldsõst» daamist.

    Ma jäi ildas. Tartu provva saisõ kuju iin nigu soolasammas, näost valgõ. Liivasaina kotsil oll’ külm udsuvine. Õdagupäiv paistu kuju pääle, mis helgäs’ väega uhkõlõ. Aig-aolt pilksõli silmämulgu vällä pikki kuldsit kiiri nigu mõnõn ulmõfilmin. Eski mul nõssiva ihukarva üles.

    Äkki naksi Tartu provva põsõ veretämä, midägi tälle es miildü. No muidugi, tuu tavotinõ «vas’kamokk», mis nüüt udsuvine seest vällä ujju, tsurksõ ilusa pildi.

    Provva ronisi üles ja nakas’ kujju põlvist allapoolõ liiva seest vällä kaibma.

    Midä es olõ, tuud vällä es tulõ. Ka sälä asõmõl oll’ liivast sain. Valskus oll’ vällä tulnu.

    Palssi provva käest andis, nigu pättüst tennü koolitsura. Provva es olõki pahanõ. Naarat’ kelmikalt ja ütel’: sul, nuurmiis, om kõvastõ seod kunstniguandi, a ull’uisi ei massa tetä!

    Es tulõ mul elu sihen toda kunstniguandi koskilt. Ull’uisi sai iks tettüs. Nuu omma joba tõsõ kõrra jutu.


    Jutuvõistlusõ kõgõ parõmb tõsinõ jutt!
     
    Ull’us ja surm
     
    Ämariku Volli
     
     
    Oll’ 1980. aastidõ algus. Täpset aastakka õi olõ inämb meeleh, a tuu surmahirm om külh selgehe vist elost aost miilde jäänü. Pall’o kõrdo olõ peräst mõtõlnu, õt ku kerge om ulli pääga elo jättä.

    Tuul aol olli ma viil nuur. Ma õs olõ viil kunagi surmahirmu tundnu. Ma õs saa viil arvo, midä tähendäs surm. Mullõ tundu, õt olõ läbi käünü tulõst ja viist ja vasktorrõst, minoga õi olõ midägi juhtunu ja õi saaki juhtu. Ma mõtli kõgõ, õt julgus om puul võitu. Nii ma sis lätsigi nigu kekseldeh elotiid piteh edesi ja õs mõtlõ surma pääle. Ma nigu õs panõki tähele, õt elo ja surm käävä kõgõ käsikäeh. Üts väikene võlss samm ja surma käeh omgi võit.

    Tuu hummogu nõssi päiv veiga selgeh ja ilosah taivah. Oll’ nätä, õt tulõ illos pääväpaistõlinõ ilm. Ma korssi ruttu kokko uma kalapüügiriista ja lätsi järve viirde nigu õga päiv. Veereh oll’ ijä viil paras pääleminekist.

    Üts Raivo-nimeline küläpoiskõnõ hõigas’ mullõ: «Ooda, ma lää sinoga üteh!» Nii mi sis marsõmi veerest umbõs 300 miitret üles järve pääle.

    Mi lepemi kokko, õt proovimi siihsamah, kas kala õks võtt. Raivo läts’ veidö kavvõmbalõ, a mina istõ sinnäsamma kalakasti pääle ja vissi õngõ üteh ussiga vette. Algusõh kala õs taha võtta, a pia nakas’ õks hillä-tassa tulõma.

    Ilm läts’ ka pall’o lämmäst. Suurõmba rõiva saiva maaha kooritus. Päälelõunat nakas’ ka kala höste otsa. Mul oll’ suur kalakast üteh, sinnä mahtu sisse uma 15–20 killo kala. Koski kellä 15 aigu oll’ kalakast täüs, a kala õks õs jätä õngõ otsa tulõkit. Sai niisama mulgu kõrvalõ maaha pillutus. Mõtli, õt peräst panõ kilekotti, koh oll’ ärsöömäldä lõunõleib. Kala tull’ nii höste, õt õs olõ aigu süvvä. Lõpus mõtli, õt õi taso nii ahnõ ka olla, aig om är minnä.

    Ma saistsi üles, hõiksi Raivot ja korssi uma mammona kokko. Raivo tull’ mino mano ja ijä kõsisi timä jalgu all. Ma viil imesti, õt edimäne kõrd eloh kuulõ, õt ijä nii kõsisõs...

    Nakasimi minemä. Mul oll’ üteh umbõs neli miitret pikk peenikene kabõl. Tuu nööräga olli ma köütnü kalakasti ja kilekoti ütte punti, õt olõsi hüä kooni veereni takah vitä. Raivol oll’ kilekott ja pang täüs.

    Ma õi mälehtä, mito sammu sai tetä, ku sattõ edimäst kõrda läbi ijä. Õnnõst oll’ mul tuu kalamehe tuur kangli all. Ma jäi tuura pääle pidämä. Sai hämmest õnnõ poolõ kihäni. A sis ma sai arvu, midä tuu ijä kõsisõminõ tähend’ – surm om silmä iih. Sai arvu, õt kimmä maani om vähämbält 300 miitret. Nüüt sis kai ma surmalõ silmä. Suurõst hirmust kuuli kõrvoh uma süäme pesmist.

    Hüä, õt ma õs kaoda suurõ hirmuga mõtlõmisõ võimu. Hüä, õt ma õs nakka rabõlõma.

    Edimäne asi – hoiadi Raivot, õt timä õi teesi üttegi sammu kohegi kõrvalõ, astku õnnõ sinnä, kost ma jala är võta. Ma kumbõ tuuraga õga sammu kotust.

    Maaha tulõkist (elo iist võitlõmisõs) läts’ mito tunni. Üte sammu kaupa, vahepääl roomatõh õks saimi maalõ lähembäle.

    Viimäst kõrda sattõ ma läbi ijä joba peris veereh. Tundsõ, õt jala omma põh’ah.

    Naksi ikma ja ronõ läbi ijäsolbi kuiva maa poolõ. Ku ma perve pääle pikäle hiidi, näi, kuis rahvas oll’ kõiki mi liigutuisi päält vahtnu ja juusk’ mi mano kokko. Õnnõ sis ma panni tähele, õt kalakasti üteh kalloga olli ma üteh toonu.

    Ka Raivo tull’ mu jälgi piteh maa pääle tagasi. Õnnõ timä kala olli jäänü maaha. Kajaga ja varõsõ tapliva noidõ peräst.

    Üüse tull’ tuul. Jägmädsel hummogul õs olõ inämb üttegi ijätükkü järve pääl. Ku ma hiust sugi, sis löüdse kreebnä päält edimädse halli hiusõ.



    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Viiner viiäs vällä!

    1980. aastil oll’ Võron üle-eestilinõ nuuri kaubandustüütäjide ammõdivõistlus.

    Tuu oll’ aig, ku lette pääle umalõ rahvalõ lihha es jakku, mis sis, et põllumehe täüdi ja ületi plaanõ. Võistlus läts’ ekäpiten kõrda ja lõpupido oll’ Võro restoraanin. Sääl mänge noorõ kaupmehe mängu, midä kutsuti «Viiner viiäs vällä!». Tuu käve niimuudu: ossavõtja võtsõ ütstõõsõ takan rivvi ja pikk rivi läts’ liikma.

    Vahepääl tetti rongi muudu tsuhh-tsuhh ja vilistedi kõvva. Ku mitu tsiiru oll’ majalõ pääle tettü, oll’ viiner Vinnemaalõ viidü.


     
     
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin