Nummõr' 246
Joulukuu 13. päiv 2011
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Tagamõtsa elo ETVn
  • Uudissõ
     
  • Sudak-purak Tamulast
  •  
  • Bussikoda tetti valmis ilma rahalda
  •  
  • Tervüseviaga inemiisi karjääripäiv
  •  
  • Tabõli avitasõ umma kiilt oppi
  • Elo
     
  • Võidu tõi elon tõnõ kirätüü
  •  
  • Vana jouluehe
  • Juhtkiri
    Jutuvõistlus
    Ruitlasõ jutt
    Vana pilt kõnõlõs
    Perämäne külg
     
    Võistlusjutu – jupikõsõ elost
     
    Uma Lehe jutuvõistlusõ ˛ürii liikmõ märgotasõ juttõst ja elost
     
      
     
    Uma Lehe päätoimõndaja Harju Ülle (kural), kõgõ parõmba piimäpukijutu kirotaja Pulga Jaan ja ˛ürii liige Kauksi Ülle kullõsõ jutuvõistlusõ võitja Prisko Mardi juttu 
      
    KAUKSI ÜLLE:

    Jutuvõistlusõ kõrraldaminõ om hää ettevõtminõ. Inemiisil om asja pikä elu joosul juhtunuid esieräliidsi, halusit, nall’akit vai märgutama pandvit lugusit miilde tulõta ja tõisiga jaka.

    Nii saava perrätulõva põlvõ aimu piimäpukist, Brežnevist, a ka inemiisi vaimukusõst ja uma mõtlõmisõ alalõhoitumisõ jovvust.

    Jutuvõistlusõ eläjäjutu tulõtiva miilde, kuis viil kümmekund aastat tagasi eläjit peeti. Vabariik vei eläjä. Määne latsõpõlv oll’ eläjäpidämise aol. Ku rikas esiki vaesõl aol.

    Julgustanu inemiisi kirutama ka tundõlidsõmbist as’ust, sündümisest, surmast, kaasa löüdmisest, ettenägemisest jne.

    Tuu võinu olla tulõvadsõ võistlusõ teema. Aituma kõigilõ, kiä umma mälulaegast paotiva. Mälu ei kao. Olnu ei häö.
     
      
     
      
      
    KOHA PRIIT:

    Juttõ oll’ pall’o ja tuu üle om väega hää miil. Tundu kuigi nii, et nal’aliidsi juttõ oll’ seokõrd inämb ku tõsitsit.

    Mullõ hindäle miildüse säändse tõtõstõ sündünü müstilidse luu. Säändsit õnnõs iks mõni oll’.

    Kah’os oll’ kalapüüdmis- ja jahinkäümisjuttõ seokõrd veidü – kala- ja jahimiihil olõ-i vast aigu kirota.


    KALKUNA ANDREAS:

    Suur aituma kõigilõ kirotajilõ. Mullõ tunnus õga aastaga, et timahava om viil parõp.

    Om hüä miil, et timahava om Eesti rahvaluulõ arhiiv (ERA) ka kampa võõdõt, selle et olõ kõgõ mõtõlnu, et suurõp osa naist jutõst om väärt, et näid tulõvaisilõ põlvilõ alalõ hoita.

    Jutuvõistlusõ kõgõ suurõp väärtüs om tuu, et inemise eis omma umast elost ja mõttist kirotanu. Nii sisu ku keele poolõst omma jutu õgaüts eismuudu ja tuu om hüä asi.

    Timahava tekk’ mullõ hüädmiilt, et inemise omma kirja pandnu pall’o sääntsit asju, mitä rahvaluulõkorjaja, kultuuri-uurja ja argielo-aoluulasõ väega tähtsäst pidävä. Pall’o as’a, minkast olõ-i kombõst kõnõlda, läävä kaoma ja tuuperäst olli ma rõõmsa, ku oll’ juttu tettü ka sääntsist salahaisist as’ust ku tütärlatsõst naasõst saaminõ ja edimädse kuurõiva («Ei olõ joodist api») vai tuust, kuis lats hindä jaost vannu inemiisi asju avastas («Tuu tõõnõ asi»).

    Kiudutamisõst, mõtsavellist ja tuust, et pääle sõta olli rassõ ao, tiiämi kõik, a kimmä jutu hindä vai uma perre elost omma hinnalidsõ tükükese aoluust («Mu elo edimädse joulu», «Mõtsaveli ja julgõolõgi mehe», «Lauluga sahvrilõ» jne).

    Mõnõh jutuh om ilosahe vällä tulnu tuu hirmsa ao absurd, silmävesi ja naar segi («Kolosi mõtsan nikmine keeletü»).

    A muiduki saa-i umah keeleh kõnõlda õnnõ vannost as’ost ja latsõpõlvõst. Ja umah keeleh piä-i kõnõlõma õnnõ uma kandi as’ost!

    Hüä, et om olnu ka inemiisi, kiä seo ilma asju om võtnu ülest kirota. Üts hulk juttõ oll’ inemise ja tehnika vai «vahtsidõ» asjo läbisaamisõst, kõnõldi rongõst, bussõst, hiussõvärmist, telefonõst, krapist, elämise remondist ja raudussõ telmisest.

    Huvitava olli ka jutu vällämaal käümisest ja uma ja võõra võrdlõmisõ. Niisama oll’ hulk juttõ võõra kultuuri ja võõridõ inemiisiga kokkoputmisõst, kirotõdi mustlaisist, üts jutt oll’ potisetost.

    Klassikalist folkloori, usundit ni juttõ umast üleloomulikust kogõmusõst oll’ hüä pundikõnõ («Surnuist ülesnõsõnu», «Nägemüs», «Kuri silm», «Suur hüdsimust karvanõ õlõnd», «Esä ennust’ umma surma ette», «Havvatagunõ vastavõtt» jne), niisamatõ oll’ ilosit juttõ külä nal’amiihist ja võlsjist.

    Kõik jutu latsõiä vigurist ja pahanduisist olli mu meelest kah kitmist väärt. Latsõiä jutu kõnõliva sagõhõlõ eläjist.

    Et pallõldi kirota nal’ajuttõ, sis olõ-i imeh, et ütte ilosat punti jutõst võit kutsu «sitajutt» («Lugu Jürkast ja kolmõst kahrust», «Lämmä «vuudriga» seerigu», «Rummal lugu», «Iirisse kompveki seiklusõ» jne) ja olõ-i imeh, selle et säändse jutu jäävä õks kõkõ parõbahe miilde.


    RUITLASÕ OLAVI:

    Timahava oll’ väega tõsinõ võistlus. Vähembält mu jaos, selle et 139 luku om õks üte üüga veidükese pall’o üle lukõ.

    Ku inemine ei maka, sis tuu tege inemise kur’as. Ja tuu iist saiti kah, nii et häitses.

    Kõgõpäält tennä, et ti õks kõik süäme päält är kõnõliti. Inämbüs lukõ ollivagi õnnõ üts pikk sissejuhatus, sõs lühkene tuumakõnõ, mis hariligult oll’ tävveste kõlbulik, ja sõs tull’ nigu õks poolõkilomiitrene välläjuhatus, kost ma sai teedä kõkkõ, midä mul vaia es olõ.

    Hariligult, ku lugu lõppi, oll’ tuu väärt tuum, mille peräst kirotama naati, joba meelest lännü.

    Siist soovitus: olõs hää järgmäne kõrd hinnäst päämidse pääle kokko võtta. Jutuvõistlus ei olõ lopatamisõ kotus, tuujaos om piimäpukk.

    Piimäpuki lukõ man, kon oll’ lopatamisõ kotus, ti jälki es lopata. Ma oodi õkva säänest piimäpukiplärrä, a kõik mis ma loi, oll’ määndsegi nelä jalaga puulmäänü kokkoklopõrdisõ üleskitmine.

    Mis sa, kurat, ikõt tuu puki üle! Ku sul elon om midägi kittä, sõs või tuu õnnõ tuu tõnõ pukk olla, mis n-tähe päält nakkas ja kon ei lopatõda, a tehitäs.

    Piimäpuki man aeti mõnusalõ juttu, tuu oll’ sääne ummamuudu internetipunkt, kon egä päiv naabrimutiga trehväti.

    Ma löüdse 139st ülepää neli luku, miä peris luu olli. Kümmekund oll’ viil säändsit, et kannat’ lukõ häste. Ja kõik! Tegeligult om seo väega kõva tullõm.

    Ildaaigu olli üten luulõvõistlusõ hindamiskogon ja sääl oll’ 580 luulõtusõst õnnõ kats kõlbulist!

    Ku om esihindäst nal’alinõ lugu ja tuu nali vällä ei tulõ, sõs om asi kurb. Ikk tulõ pääle.

    A vahepääl liigutõdi toda häämeeleretseptorit kah. Ku miis mõtlõs vihtmise massina vällä, säändse, et naanõ välän väntäs ja miis saa lava pääl vihtu, om tuu joba veidükese nal’akas. A ku autor kogõmalda lõpun ütles, et ei tiiä, kas miis perän naasõlõ kah väntä käändse, om tuu joba väega nal’akas. Ma õks salahuisi seonimaani looda, et käändse.

    Tuu lugu, kuis kopamiis liivasaina sisse naasõ kujjo tegemä naas’, oll’ lihtsäle armsa ja inemlik. Väega tõsinõ lugu tegeligult. Mul nõssi eski ihokarv veidükese.

    Tuu tussi olõssi võinu õliga võõpamalda jättä, parhilla om moodun tuu as’andus pall’as aia.

    Vaivalt toda kujjo uurma tulnul provvalgi püksin määnegi puhm oll’. Kas Eesti Imä monumendil om tuss nigu võsaniigrel? Ei olõ! A olkõ pääle, tuu anna ma andis. Võromaa om ürgne kant ja säält või viil egäsugutsit ands’akit asjo löüdä.

    Luu kirotamisõ man tulõ kõgõ võlssi ja mano panda. Ku naistõrahvas kirotas, kuis tä alusmõsun hoovi pääle jäi ja tuul ussõ sälä takast kinni lei, sis ei olõ tuu lugõja jaos viil küländ suur asi.

    Olõs pidänü võlssma, et vähämbält rõnna olli pall’a ja sõs jutustama, kuis tä hekke piten käkkin poja tüü mano võtmidõ perrä hiilse ja kuis sõs, ku hekk ütekõrraga otsa lõppi, kats vällämaa autot timä närtsõ peräst nõnnapiten kokko põroti. Noidõ massinidõ numbri artiklin es tennü kah halva.

    Brežnevi pilt sitamajan oll’ hää mõtõ. A ku tõnõ inemine viil tuu õngõ läts’, es saa luku inämb usku.

    Tuu kassi piimä sisse uppumisõ kotsilõ võlssminõ ja perän piimä seen sitaroobiga sorkmisõ asi oll’ kah muhhe ja muidoki – «Kolosi mõtsan nikmine keeletü» oll’ väega kõva. Kül lihvmäldä timmant, a sõski kõva ja tekk’ meele hääs.

    Ku tõsõlt puult võtta, et naa olli uma jutu, sõs ei kobisõ ma midägi. Uma om uma, kõlagu tä sõs kuis kõlas.


    VALPRI VALDO:

    Kats’ asja, miä mullõ seokõrd silmä jäie, omma, et võrokõnõ ei kirota õnnõ määndsestki väega vanast mõtsakülä värgist. Peris pall’o oll’ täämbädse päävä as’ost juttõ ja hulka kõnõliva elost välänpuul Võro- ja Eestimaad. Kirotasõ noorõ ja vana.

    Pandsõ tähele ütte halva asja kah. Sääl kon tahetas üteldä «es lää», «es taha», «es saa», om kirotõt «es lännü», «es tahtnu», «es saanu». Taa om selge eesti keele mõjo.

    Korgõt tippu ei olõ, suur jago juttõ olli kõik võrdsõlt hää. Hindamisõ tege tuu õnnõ maru rassõs.

    Näütüses tõsitsidõ juttõ katõgoorian jäivä mu suurõmba lemmigu ilma egätsugudsõ preemiäldä. Jääs sis noidõ juttõ suurõmbas tunnustusõs trükkiminek lehen. Nigu üteldi jutun «Luudusluu koolitunn»: «Kül ma kunagi panõ kas vai hindä jaos kohegi mõnõ jutu kirja ja looda, et ka tõsõ saassi naid lugõda ja vast mõni juttu nimmadas ka är. Õga mul tuust midägi ei olõ, ku ei nimmada, a huvitav om iks meenutada ummi vannu seikluisi ja kullõlda tõistõ ummi, selle et tuu tege mi elo veidükene rõõmsambas selle, et nüüd tahtva kõik ta ello väega kipõlda ellä.»