Nummõr' 246
Joulukuu 13. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Tagamõtsa elo ETVn
  • Uudissõ
     
  • Sudak-purak Tamulast
  •  
  • Bussikoda tetti valmis ilma rahalda
  •  
  • Tervüseviaga inemiisi karjääripäiv
  •  
  • Tabõli avitasõ umma kiilt oppi
  • Elo
     
  • Võidu tõi elon tõnõ kirätüü
  •  
  • Vana jouluehe
  • Juhtkiri
    Jutuvõistlus
    Ruitlasõ jutt
    Vana pilt kõnõlõs
    Perämäne külg
     
    Vana jouluehe
     
      
     
    MAKAREVITŠI ANATOLI PILT
    Vanaesä jouluehe.
     
      
    Ku ma lats olli, tull’ egä aasta joulukuusõ ehtmise man jutus üts vana ehe. Vahtsidõ ja värviliidsi pallikõisi, joulumehi, majakõisi ja muide as’akõisi kõrval tundu taa kuulikõnõ vana ja veidü ikäv.

    Hõpõvärv oll’ mõnõst kotussõst maha kulunu, ossa külge riputamisõs oll’ paklanõ nöörikene.

    Ku vanõmba sõsarõ kuuskõ ehtse, es jätä vanaimä konagi ütlämädä, et pankõ no taa mu kuulikõnõ ka üles. Sõsarõ es taha taad hää meelega panda, et vana ja ands’ak ja pall’u rassõmb ku vahtsõmba ehte, kaalus kuusõossa alla. Mõnõ alumidsõ ossa külge sai õks tuu vana ehtekene kah.

    Kül om mitmõ as’aga nii ollu, et ku tä käen om, sis taad vääga tähele ei panõ. A ku kaos, sis nakkat takan ikma. Nii oll’ vanaimä ja timä juttõga kah.

    Ku sõsarõ jo kotust kavvõmban elli ja vanaimä sääl, kost tagasi ei tulda, oll’ mu kõrd joululaupäävä õdagu kuusõlõ ehtit ja kündlit külge panda. Ja sis tull’ miilde üts vanaimä jutt.

    Vanaesä, kedä ma nätä es saaki, oll’ Edimädse ilmasõa aigu Vinne kroonun ja pedi kõik läbi tegemä, meä sääl ette tull’.

    Ku tä sis ütskõrd kodu sai, oll’ täl üten ollu taasama hõpõvärvi jouluehe ja tä oll’ kõnõlnu: «Ollimi Poolamaal, sääl murri soldani ütte küläpuuti sisse ja haari hendäle, meä kiäki sai. Mul oll’ tuud imelik ja häpe kaia, a mõtli, et ma sis võta ka medägi mälestüses. Võti taa kuulikõsõ.»

    Nüüt olõ ma esi vanaimä. Tuu kuulikõnõ om mul kotun jouluehtekarbin ja tuu panõ ma alasi kõgõ edimält kuusõossa külge, nigu joulupuu tarrõ saa. Taal om tuusama paklanõ nöörikene perän ja ma panõ taa kõgõ korgõmba ossa külge, et häste nätä om. Ja alasi tulõ miilde vanaimä ja tuu helü kah, ku tä ütel’, et pankõ no taa mu ehtekene kah...


    Nõlvaku Kaie

     
     
    Väkev katripido
     
    25. märdikuu pääväl oll Paidra näputüütarõn katrisantõ stiilipido. A inne tull’ joosta märti ja katri.

    Olõmi iks kümme aastat tagasi kah santman käünü, vanno kombit miilde tulõtanu. Inemiisi antu rahakõsõ ja söögianni olõmi kõgõ santi juuskjidõ vaihõl är jaotanu. Nüüt mõtlimi, et teemi üte vägevä pido, olkõ tä sõs edimäne seo valitsusõ aigu.

    Pidolõ muusikat tegemä kutsõmi kapelli Uma Punt, koh mängvä Järvpõllu Kai ja Videri Koidu akordionni, Venne Helmut trummi ja Järvpõllu Mart kontrabassi.

    Õdaku pääpernaanõ oll’ Hausmani Eha, kuuma söögi tekk’ meistrikokk Viira Kaja.

    Pido võtt’ nii huu sisse, et läts’ kogoni tandsus ja laulus. Arotõdi egäsugutsit eloliidsi häti.

    Santõ sisse oll’ är essünü ka üts pruudiloori kandja, kes tahtsõ hindäle miist saia. Oll’ tõnõ tennü joba tii pääl tullõn mitmõlõ mehele ettepanõgi, et tä naasõs võetasi, et om vaba ja valladu kah. Üts miis märgot’, a perän ütel’, et seo pruut om tälle vist vana. Nii jäigi pruut seokõrd ilma meheldä.

    Pernaanõ paksõ rahvalõ viil ubinakuuki ja kohvi. Lavva takan istjit oll’ kokko katskümmend kats, a välän kõndjit oll’ kah, kes es julgu sisse tulla, et nä ei olõ olnu sandi.

    Pido käve kõvastõ üle süäüü. Lõpusõna olliva säänest muudu, et tulõval aastal tulõsi iks kah märti ja katri juuskman kävvü ja pido kah pitä.

    Ei tohe vannu kombit är unõhta. Mitmõ perreinemise jo ütli, et nä ei olõ viis vai esiki kümme aasta santõ nännü.


    Riitsaarõ Lainõ


     
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin