| Pääleht |
Uudissõ |
Märgotus |
Elo |
| |
|
|
| Reis latsõpõlvõmaalõ | | Oll’ 20. märdikuu. Eelmidsel pääväl olli kõnõlnu naabrinaasõlõ, õt veiga tahasi hummõn olla Saatsõh. Sääl saadi ma müüdä uma latsõpõlvõ. Saadserinna surnuaialõ om matõt mino kullakallis vanaimä.
Viil üts põhjus oll’ tuu, õt mino kooli- ja klassisõsarõl Havi Ollil oll’ 20. märdikuud 75. aastaga juubõl. Veiga tahtsõ timäle esi õnnõ suuvi. Või-olla õt mi tõnõ-tõist inämb seoh ilmah elosan ei näe.
Ka mina saa joba keväjä 75 vanast. Ka mina olõ joba tävvelik sant tervüse poolõst. Piä elämä nelä saina vaihõl. Muu ilmaga sidet piä õnnõ telefoni kaudu, a veiga tahasi kõnõlda inemisega silmäst silmä. Piät kannahtama, elo om sääne.
Naabrinaanõ Uibo Elfriede ütel’ mullõ, õt sõidami sis. Ma õs taha ummi kõrvu usku. Üle hulga ao nakas’ mu hingeh muusika mängmä. Kohegi kattõ jalahalu, olõs tahtnu tandsi.
Ma istõ autoh nigu tulitsidõ hütsi pääl. Ku joudsõmõ Ul’tina tiiristi, sis ma olõs tahtnu juuskõ iihpuul autot. Süä jätt’ lüüke vaihõlõ. Kai, õt ümbre om kõik tävvelikult muutunu, a mu vana Saatsõ õi olõ kohegi kaonu. Jälki tundsõ hinnäst latsõna.
Otsõmi üles pansionaadi, koh nüüt eläs Havi Olli, ja lätsi süäme värinäga timäle õnnõ suuvma. Rassõ oll’ Ollit är tunda, aastaga olliva uma tüü tennü. Kõik valmist mõtõldu sõna lätsivä meelest, pisara pitsitivä kurku.
Järgmäne käük oll’ surnuaialõ. Panni havva pääle kündle palama ja ka lillipundi joba sääl olõvilõ lillele mano. Süä pess’ seeh nigu tsirgupoig. Jala õs taha minno inämb kanda. Istõ veidökese, kõik vanaimäga köüdüsseh tull’ selgehe miilde. Ei tiiä, või-olla tulõ ma kah pia siiä vanaimä kõrvalõ.
Nüüt sis lätsi viil klassisõsara Tikkopi Aino poolõ. Meil oll’ joba innemb kokko lepüt, õt üteh läämi käümi ka Saatsõ muusõumih, miä oll’ ka mu viimäne koolimaja kunagi.
Oll’ pühäpäiv, muusõumih oll’ puhkõpäiv. Aino ütel’, õt tuu õi tähendä midägi. Timä velenaanõ, muusõumi tüütäjä Lõivu Aino tull’ kohalõ lahkõ ja hüä jutuga, tekk’ meele ussõ vallalõ. Repist üles minneh vajju mu latsõpõlv mullõ vahtsõst hinge.
Väega pall’o koolisõsarit ja koolivelju, kiä olliva joba meelest lännü, olliva jälki mu kõrval. Õgah ruumih tulliva miilde oppaja ja latsi krutski.
Ütle suurõ tenosõna mõlõmbalõ Ainolõ näide lahkusõ ja abi iist. Sääl Saatsõ muusõumih om tettü veiga suur tüü. Esieräline teno viil mu naabrilõ Elfriedele ja Nikolailõ, kes minno ülepää Saatsõhe kohalõ sõidutiva.
Ämariku Volli |
|
|
| | Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja | | | | | |
| |
|
|