Nummõr' 245
Märdikuu 29. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Uma Pido laulumeistri
  • Uudissõ
     
  • Mõtsast saa iks viil siini
  •  
  • Karula elu saa parõmbas
  •  
  • Suitsusannapäiv
  •  
  • Jälki rekord-jutuvõistlus
  • Märgotus
     
  • Guerrin’ Triinu: mu kotus om tan Võromaal!
  •  
  • Lehem, lihm vai lehm?
  •  
  • Kalanõ järv avit’ edevanõmbil ellu jäiä
  • Elo
     
  • Musta aroonia nimi jäi löüdmädä
  •  
  • Memme-taadi latsiaian külän
  •  
  • Reis latsõpõlvõmaalõ
  • Juhtkiri
    Kagahii
    Ruitlasõ jutt
    Vana pilt kõnõlõs
    Perämäne külg
     
     
    Kalanõ järv avit’ edevanõmbil ellu jäiä
      
     
    Saarõ Evar, kotussõnimmi uurja 
      
    «Pääl näil teräne nurm, all näil kalanõ järv…» kitt vana Põlva rahvalaul.

    No, ku aig segäne, tulõvik tummõ ja piät kaema, kuis hinnäst nälgä jäämise iist kaitsa, liigus mõtõ tuu pääle, kuis mi edevanõmba nälä-aol ellu jäivä.

    Järvekeist, olkõ vai väikeist, om peet kõgõ parõmbas abis nälgäjäämise vasta.

    Tuud näütäse ka päält kõgõ suurõmbat sõtu ja nälähäti aigu tettü maarevisjoni 1627. ja 1638. aastal.

    1627. aastal oll’ Võromaalt löüdä kõgõ veidemb inemiisi läbi viimädse 500 aasta. Liivi sõda 1558 kooni 1583 tan väega pall’o es häötä, a inne aastasaa lõppu pääle nakanu Poola-Roodsi sõda oll’ hull.

    Esieränis poolaka pruugõva umma kasaguratsaväke õkva tuu jaos, et muulõ sõaväele muuna hanki. Tuu tähend’ pikkä ratsutamist rahulikku piirkunda, et talupoigõlõ uutmalda pääle linnada ja kõik söögikraam är võtta.

    Talupoigõ ja näide naisiga ümbrekäümine oll’ sama hirmsa ku parhilla Ida-Aafrikan vai Kolumbia narkosõa piirkunnan, a et maa ei olõ meil nii otsalda villäkandva, sõs oll’ pia ka ülene näläsurm käen.

    Näütüses tei vaihõpääl edu saanu ruutslasõ 1601. aastal Vanan-Antslan talurahva revisjoni, kon olli põh’aligult kirja pantu nii taluperre ku näide majanduslidsõ näütäjä. Järgmädsel, 1602. aasta talvõl tull’ sinnäsamma Poola sõaväe laagri. 1602 ja 1603 olli külmä ja vihmadsõ suvõ, vili läts’ hukka ja pall’astettüil talupoigõl oll’ käen ülene maahakuulminõ. 1627. aastal oll’ Antsmõisa maa pääl rahvast üts kuvvõndik tuust mis 1601. aastal, säälhulgan sama nimega peremiihi oll’ mõni ütsik.

    Huvitav, et nuu, kiä olli 1627 ja 1638 kupja, külävanõmba vai revisjoni nimekirän edimädsenä kirja pantu jõukamba talupoja, elli sakõstõ järve vai jõõ veeren. Noidõn perrin om joba tuus aos jõutu tetä rohkõmb latsi ja panda noorõ poisi süütüjäänüt maad üles harima.

    Esieränis häste om tuu nätä Põlva kihlkunnan. Järvi om tan hulga ja kõik revisjonipidäjä omma olnu kõvva hoolõn näide üleskirotamisõga, seletämisega, et ku pall’o kalla and. Hariligult omma talupoja revisjonipidäjäle kõnõlnu, et kalaga om järven kehväste, a midägi iks saa. Viil om sakõstõ kõnõld, et põhi om hõel ja nuuta vitä ei kannada.

    Selge tuu, et ku vili võidi sõa aigu kõik är võtta ja ka är käkit vilä asukotussõst panti kätte saadu talupoja piinamisõ abiga kõnõlama, sõs järve vai jõkõ peris tühäs tetä es õnnõstu ka kasakil. Dünamiiti ja eelektrit es olõ viil vällä mõtõld.
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin