| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
|
|
|
| | | Poiskõsõ viguri | | | | Pärnaste Leida | | | | | | Umast elost ei lövvä midäge, mis olõsse tõisilõ naarmist väärt. A mu mehe Valdo (1926) juttõ perrä juhtu täl joba latsõpõlvõh egäsugumaidse viguriise asjo.
Panõmi rõugo palama!
Ku nääde pere elli Huntsaarõh, olnu taloh viil kolm poiskõist tõõsõst perrest. Näil oll’ saanu viländ, et ütteluko keedeti tatrekuputro.
Ütel sügüsel, ku kuiv vili oll’ rõuko panto, peete plaan: panõmi rõugo palama!
Hädä oll’, et tikutuus oll’ latsi iist är käkitö, a üts vanõmb naga sai iks toosi kätte.
No oll’ vaia passe parast juhust. A nääde õnnõtusõst ja perre õnnõst sai vanaimä Eeva õigõl ajol jaolõ. Pahandust ku pall’o.
Vanaesä «lämmistämine»
Vanaesä oll’ olno sängühaigõ, kaivanu alate, et täl om külm.
Poiskõsõ mõtõlno, et teevä sängü ala tulõ. Joba kor’ate põhko ja peen’keise ossakõise sängü ala.
A jälleke tull’ Eeva vahõlõ. Saiva tõrõlda, et tarrõ prahte vidävä. Nimä ütelnü nii: «Mi olõmõ hää latsõ, tahtsõme vanaesäle lämmind tetä.»
Jälke pahandus, tikutuus võete kah käest.
Pahandus korsnaga
Ku talost Leevakulõ kolite, sõs tull’ Valdol himo vabrigu korgõ korsna otsa ronida. Et hää kavvõlõ kaia. Imä otsõ poiskõist takah, naabrimiis ütelnü, et kae ülespoolõ korsna otsa.
Imä hirmuga rüükmä: «Rutto alla, muidõ satat korgõlt. Saat õkva keretävve, ku maaha tulõt!
Hirmutat minno puulsurnust!»
Valdo ütelnü, et inne ei lääke alla, ku imä om är kodo lännü. Mis imäl muud tetä, pidigi minemä.
Vingõrpuss kunnaga
Leevaku poissõl olno süä täüs üte poisi Valteri pääle, kes kõgõ tõisi pääle kaivano. Mõtleva tälle ütekõrra kättemassust vingõrpusse mängi.
Ütlevä, et ku sa süüt är kats kunna, ostamõ sullõ suurõ tahvle sokolaate. Poiss niild’ki suurõ hädäga väiko kunnapoja alla. Tõõsõ naksi naardma: «Ull olõt, ega meil ei tulõ mõttõhege sokolaate osta!» Poiskõnõ naano ikma, ütelnä: «Sõs ma tõist kunna inämb ei süüke.»
Kõik taivainglikese, tulkõ mullõ appi!
Valdo imä Manda selet’, kuis timä tenno süvvä, Valdo istno pliidisuu ette ja panno hako tullõ. Imä lännö kõrrast vällä piimä otsma.
Äkki käünü majah suur pauk. Ku timä küüki jõudsõ, olnu köögi vällänägemine hirmsa. Pada söögiga ussõ man põrmando pääl, tulidsõ pliidiravva egäl puul maah. Pliidist käve tuli lae poolõ. Õnnõst olnu põrmad kivine, muido lännö kuumõst raudõst palama. Ku edimäne heitömine müüdä sai, nakas’ imä tuld kistutama ja asjo kokko korjama. Poiskõnõ kah saisõ ku soolasammas. Paeno sõs tarrõ.
Imä läts’ tedä karistama. A nägi, et lats om sängü veereh ingli pildi iih põlvildõ, käe kokko panto ja pallõs: «Kõik taivainglikese, tulkõ mullõ appe!» No kuis sa lüüt last, kes inglekeisi appi kuts?!
Valdo seletänü, et suurõmba poisi andnu tälle kolm püssäpadronet. Opano, et ku imä pliidi ala tuld tege, viska padrone tullõ, sis näet ilosat värvilist tuld, nigu vikõrkaar. Timä es mõista mõtõlda, et või pliidi är lahko.
Esäle elovaimo sisse pumpamah
Valdo esäl olnu jalgratas. Ütskõrd ütelnö, et vaia rattakummi täüs pumbada, sõs tulõ rattalõ elovaim sisse ja nakkas liikoma.
Ku esä oll’ mõnõ ao peräst koolnu ja lautsil, otsnu Valdo rattapumba üles ja lännö kirstu mano. Imä tulno kaema ja nännö, et poisil pump käeh ja õiõndas midägi esä jalgo man.
«Armas taivas, midä sa tan tiit?»
Valdo ütelnö: «Ma pumpa tälle elovaimu sisse, sõs nakkas liikoma.» No ütle sõs, kas naarda vai ikkõ?! Viieaastasõ latsõ arokõnõ!
| | Kuis mi märdisandih kävemi | | | Sandijuuskmist alostimi naabrimehe autotüükuast. Sääl es mõista mi mitte ku midägi tetä ni saisimi. Naar tull’ eski ni mul ku sõbrapoisil Kristoferil pääle.
Olokõrra lahend’ naabri: «Kas laulati vai tandsiti?» Arvsimi, et laulami. «Pankõ raadiost saatõs kah midägi!» Laul oll’ meile peris võõras, es mõista möö es mää tetä.
Naksimi hoobis tandsma. Tuu oll’ külh lihtsä! Pillu jalgu, raputa kässi, keerota pääd, uika vahepääle! Tasos saimi mutrit, poltõ, kommi ja rahha kah viil kõgõlõ lisas.
Tensimi ja mõtlimi tõisi santõ otsi ni kampa lüvvä. Seltsih iks segätsemb! Kah’os kiäki meid kampa es võta.
Külm naas’, lätsimi Kristoferi poolõ lämmähe. A sanditamisõ huug oll’ seeh, võtsõmi puutri appi, et hinnäst as’aga parõmbidõ kurssi viiä.
Otsõme mõistatuisi ni kirotimi paprõ pääle. Joba julgõmbidõ laulimi järgmädse ussõ takah. Sääl kistutõdi tulõ är! Mis sääl iks, tullimi tagasi.
Järgmäne kotus. Laulimi: «Laskõ sisse märdisandi...» Ahhaa! Saimiki sisse. Küssemi mõistatuisi, midä innest arvutist paprõ pääle kirotanu ollimi. Vaiv tasoti peotävve sentega.
Aiteh!
Kävemi viil mõnõh paigah, kost anti andit. (Tuu sõna sai ma peräh kirändüse tunnih teedä.) Saimi soolapräänikit ni kompvekke lisas ravvalõ, mis kotih kolisi.
Kõgõ lõpuh teimi ärri kah. Vahetimi kõik kommi umast kotist raha vasta. Tõnõ märdisantõ punt oll’ kaubasõbõr.
Raamadupidämist teimi mu trepikuah – loimi sendi üle. Kasumi jaimi umavaihõl õigladsõlt ja saigi märdiõdak otsa. Ärilidselt tullu toonu ekäpiteh okei märdiõdak!
Mahlaka Timmu-Sander Vilustõ põhikoolist
| | Tossu Tilda pajatusõ | | | Kas tiiät, et Sidorov om koolnu?
Üts vana veteraan läts’ taast maapäälsest elost minemä. Egäüts jo baatjuškat matusõtallitust toimõndama es taha.
Vinne aol es kaia kerikligulõ matmisõlõ ka häste. Vanamehele lähkü inemise palssi kadonukõist matma partorgi tehasõst, kon tuu miis eloaig tüüd oll’ tennü.
Partorg oll’ lahkõlõ nõun. Tä kai, et mis tuu iks är ei olõ. Küländ om kõnnõpukist kõnõldu, kül tä matmisõga kah toimõ tulõ.
A tä essü. Matmisõl omma uma kimmä säädüse, midä piät tiidmä.
Ütesõnaga, kadonukõnõ sai umalõ viimätsele tiile saadõt ja maamulda pant üle kivve-kandõ.
Tuu aig oll’ muudu lännü üts haussjutt, kon küsti: kas tiiät, Sidorov om är koolnu?
Uba oll’ tollõn, et tuu, kink käest küsüti, läts’ ähmi täüs ja küsse vasta: kiä tu Sidorov sääne om? Ja kõik saiva tõtõlidsõ küsümise man naarda.
Haussjuttu naati kõnõlõma õkva tuul aol, ku tehasõ veteraani matus toimu.
Partorg es tiiä tuust jutust midägi. Tä istõ uman tüütarõn lavva takan ja kahitsi, et nii kergehe matmist kõrraldama lubasi minnä.
Tüütarõ uss läts’ vallalõ. Sissetulõja oll’ üts tehasõ suurõmbit lõmpslõugu, kiä põrot’: «Kas tiiät, et Sidorov om är koolnu?»
Partorg vahtsõ küsüjäle vihatsõlõ otsa. Tä mõtõl’, määne tuu Sidorov tehasõ vinläisi hulgan piässi olõma. Mitte es tulõ nägo miilde.
«Olkõ vai sada Sidorovi! Ma tedä matma ei nakka!» oll’ parteimehe kimmäs vastus.
| | | | |
|
|
| | | | | | Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja | | | | | | |
|
|
|
