Nummõr' 243
Märdikuu 1. päiv 2011
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Mõtsavelli ümbrematminõ
  • Uudissõ
     
  • Tulõkil om näütüs savvusannust ja savvusannapäiv
  •  
  • Võigõluisi täüs võro keele nätäl
  • Märgotus
     
  • Uma keele mõistminõ rahvaloendusõl kirja!
  •  
  • Preedeni Ulla: ku sul omma hää mälestüse, tahat kodopaika tagasi
  • Elo
     
  • Simunapäävä laat Lindoran
  • Juhtkiri
    Ruitlase jutt
    Perämäne külg
    Jutuvõistlus
    Vana pilt kõnõlõs
    Aholämmi
     
    Läti ja Poola ahuna
     
      
     
    Ruitlasõ Olavi, spinningumiis 
      
    27. rehekuu Postimiis kirotas, et Peipsi kalaäriga käü riikevaihõlinõ pettüs, mis tähendäs, et Peipsi järve pääl salahuisi püvvetüst ahunast ja sudakust saa papridõ tsurkmisõga Läti vai Poola kala. Sääne asi lask ettevõttil säädüsevastalidsõ püüdmise päält riigi käest käübemassu vällä pettä. Tuu umakõrda tähendäs, et arvada püvvetäs Peipsi pääl egäl jumalama aastal sudakut ja ahunat mitu kõrda rohkõmb, ku ammõtligult lubatas.

    Kuis as’a mullõ, spinningumehele, paistusõ? Säänest sudagu-uputust nigu seo aasta ei olõ ma viil Lämmäjärve pääl nännü. Sudak om väiku, vai arestant, nigu seo nuka rahvas ütles, 15-25 cm pikk ja nällän ku vana kurat. Edimädse huuga võisi rõõmusta. Kala kasus suurõs ja paari aasta peräst olõs Lämmäjärve-viirsil koti väärt kalla täüs. A ku mõtlõma naada, sõs arvada, et nii ei lää. Selle et säändse sudagu-uputusõ ärsüütmises olõ-i järven maimõ.

    Ahhun om Lämmästjärvest kaonu. Keväjäpoolõ suvvõ õks veidükese sai, a sõs oll’ kõrraga jokk. Kaonu! Nüüt osa vast sõs kand kongi nimme made in Poland, osa om lihtsäle är paenu.

    Mis tä tan Lämmänjärven tege, ku sudagutatt om kõik väiku kalakõsõ nahka pandnu? Tinti ei olõ joba aastit, säre ja muud maimu ei jakku…

    Tasakaal järven om persele pantu. Minevä aasta käve keskkunnaministeeriümi ja kalamiihi ütitsel märgotamisõl ja sääl üts tiidüsemiis praalsõ, et seo aasta püvvämi seo ahunapõlvkunna vällä, tulõva aasta tuu…

    Mul om tunnõ, et lähembil aastil om tiidläisil ja muido tarkul egälütel üts ahhun ütest põlvkunnast vällä püüdä. Tuu ahhun om lilla, kärbätänü ja om püksin. Peoga piät püüdmä, selle et kubõmõahhun lanti ei võta ja lupsu ei lüü.

    Ma ei tiiä, minka muialõ elämä lännüid taaha tagasi meelütä annasi. Kiä siiä türnühlihe mano tulla taht? Ma olõ eelätsest jäl Tal’nan, talvõ ma Võõpson ja Lämmäjärve veeren vällä ei kannahta. Mis ma sääl tii? Istu, perse külmän, rõnnuni hangõn, ja käü ijä pääl kusõkalla hiilmän? Ei! Peipsiveere inemiisil ei olõki muud tetä ku õkvalt silmä all sündüvät vasmist päält kaiõn hinnäst koolnus juvva.

    Mentaliteet om meil sääne, et innemb oll’ inemine ja sõs luudi timä tiinmises luudus. Ja murõt ei olõ, selle et ku luudus otsa saa, sõs kül midägi vällä mõtõldas. Suurõ hadronidõ põrguti ja Nasa teleskoopõga lövvämi õigõ pia vahtsõ ja parõmba ahunakotussõ. Ainumanõ hädä, et sinnä ei päse nii häste ku kotost Võhandut piten paadiga…


     
     
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin