| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
|
|
|
| | | Juudajutt | | | | Mältoni Sirje | | | | | | Sääne lugu juhtusi minoga 1973. aasta talvõl. Ma olli pall’o aigu Leevi sideh postimiis ja postiauto jõudsõ Leevile peris ilda. Ku Leevilt minemä naksi, oll’ vahel väläh juba hämmär.
Vahel sai sovhoosi bussiga – tuu vidi tüüliisi –, vahel es saa. Postisaadõtisõ pidi viimä viite küllä ja kõik olliva kõrvalidsõ külätii.
Kõgõ kavvõmb ots oll’ Suuhara. Säält naksi läbi pakso mõtsa tagasi tulõma.
Vahel iks pelksi sääl paksoh mõtsah kah. Ütskõrd tull’ üts miis bussi päält ja rühkse kah kodo. Ma sai täl iih minemä ja või ma joosi, et tuu inemine perrä es jõudnu. Noh tä jõudsõ Süvähavval iks perrä ja ütel’, et ma lää ku hobõsõga, ei saa perrä kah. Tä tahtsõ ummi lehti mu käest kätte saia.
Süvähavva mäe otsast sai õgvõmba tii tetä, ku lummõ oll’ viil veidü. Üle hainamaa oll’ väega hää kolm vai veidü rohkõmb kilomiitret minnä. Imä tull’ vahel vasta, vahel tull’ esä, a vahel es tulõ kedägi.
Tõõnõkõrd juhtu, et ma näi nurmõ pääl hellet valgust. Hirm oll’ sõs suur ja kül sai hää miil, ku kodo jõudsõ. Kotoh tõmpsi väläussõ hindä takah ruttu kinni, nigu kiäki är haarasi.
Ütskõrd lätsi jäl üle nurmõ, lamp oll’ kül käeh, a es pala. Tuu tuli oll’ jäl nurmõ pääl. Mõtli, et seo om imä, rühe tulõ poolõ ja sai täütsä lähkeiste. Sõs nakas’ tuli mõtsa puulõ juuskma ja ma näi musta koko, mis oll’ vast korgõmb ku inemine. Mõtsa veereh oll’ sükäv kraav, säält läts’ tä läbi ja pistü pakso mõtsa.
Puuossa ragisiva ja mul oll’ või ku suur hirm. Ma jälgi es näe, a noh arvada, et iks sõrajäle olliva. Inemine tä es olõ ja elläi kah es olõ...
Imelik oll’, et toda tuld näivä tõsõ kah, a arvati, et ma tulõ tulõga üle nurmõ. Sääl pidi, jah, vanajuuda tii olõma. Üts org om sääl ka vanajuuda veetüisi kivve täüs. Tuu om Neitsiorg.
Suur kivi pidi viil jõõ veere seeh olõma, suur nigu sann.
Nüüt ma vanastjuudist inämb midägi ei tiiä, ei olõ sinnäpoolõ asja ja juudast nätä kah ei taha.
| | Kuis ma vaimõ pelksi | | | Silla Silver
Ma käve sis vast säitsmendän klassin. Eläsimi viil vanan majan õkva Läti piiri veeren. Oll’ illus suvinõ pühäpäävä hommuk. Imä esäga lätsivä joba hommugu varra hobõsõga Orandudõ tsialauda manu tüüle ja vanaimä läts’ näidega üten, et säält edesi bussiga Hargladõ kerikudõ minnä.
Nii olligi ma ütsinda kotun. Tallidi eläjä är ja lätsi küüki hommukut süümä. Päiv oll’ juba korgõn ja kaie, et inne hainalõ minekit vaia veidü leibä hamba ala haarda. Meil oll’ suur küük, nigu õks vanastõ tallõn olliva.
Ku söönüs saiõ ja lavva mant üles saisti, et leib kappi panda, näie silmänukast, et tõsõn sainan pliidi man olõs nigu midägi liiknu. Visksi leevä kapi veere pääle ja käändse virka ümbre. Tuld pliidi all es olõ ja kesk pliiti oll’ tühi alumiinist pikä hannaga viikopsik. Ja tuu kopsik nõssi pliidi päält üles, nigu kiäki olõs taad käen hoitnu.
Jõudsõ viil kaia, et kopsik nõsõs õkva niimuudu õhku, nigu kiäki tahas tuuga minnu visada, ja sissama linnas’ki tserbäk kõva huuga mu poolõ. Sai viil pää kõrvalõ tõmmada, ku kopsik linnas’ liuhka üle suurõ köögi kõva pauguga kapi kõrvalõ nulka. Tuud vaiht oll’ õks uma neli-viis miitret.
Joosi vällä ja lei ussõ sällä takast kinni. Rohkõmb ma tuu päiv tarrõ minnä es julgu, inne ku õdagu säitsme aigu, ku imä, esä ja vanaimä kodu tulliva. Kõik päiv olli vällän ja es julgu häste tarõ aknistki müüdä minnä, kõnõlamalda süümä minekist.
Edimäne asi – kõnõli õkva esäle, mis hommugu juhtu. Imä ja vanaimä es julgu kah tarrõ minnä. Mi esäga sis lätsimi küüki. Kopsik oll’ õks sääl pümmen kapinukan maan, kohe tä hommugu oll’ linnanu. Võtsõmi kopsigu üles ja sis tulliva imä ja vanaimä kah tarrõ.
Sääl majan oll’ olnu tõisigi sääntsiid seletämäldä asju, medä ka täütsä võõra inemise kuuldsõva vai näivä ja mille kotsilõ kiäki es mõista muud arvada, ku et neo omma vaimu. A kelle vaimu vai mille, tuud es mõista mi õks vällä mõtõlda.
| | Kiä tuud tiid... | | | Pendi Katrin
Oll’ pümme hingikuu süküsõdak. Ma kai üteh uma perrega viisorit, ku kuuli väläh auto hellü ni pini naksiva kah haukma.
«Tuu ei saa olla mõni juhuslik auto – elä ma jo maal, kos väega suurt autoga sõitlõmist olõ-i,» mõtli.
Mi majal om kats ust. Lätsi üte mano ja kuuligi, et kiäki koputas ni lõngutas linki kah viil – jo taht sisse tulla. Teigi ussõ vallalõ, et küläline sisse laskõ. A välän es olõ üttegi inemist!
«Kiä sääl um?» hõiksi viil.
Pümehüsest es olõ kuulda kippu es kõppu ja ma panni ussõ kipõlt kinni. Jäi viil läve kõrvalõ saisma ni kuulsõ väläst jutukõmma. Mullõ jõudsõ peräle, et sääl iks um kiäki. Joosi kipõlt tõõsõ ussõ mano ja kuuli jälki, kuis vasta ust kopsitas. Tei ussõ vallalõ, a jälki mitte üttegi hingelist! Panni ussõ vahtsõst kinni.
Tulli tõisi mano ni küsse, et egä nimä es kuulõ väläst määnestki hellü. Kõik olli vakka nigu suka ni ma naksi kah uskma, et jo sis sääl es olõki kedägi.
Niimuudu sai ma tuul hingikuu õdagul üte ussõ mant tõõsõ mano joosta, tiidä saamalda, kiä sääl ussõ takah oll’.
«Um jo hingiaig käeh ja kiä tiid, määne tuu hingekene võisõ olla,» märgüdi perästpoolõ umaette. «Näütüses võisõ tuusama olla, kinkalõ iks puulpääväõdagist tädi sannah miildüs kävvü, sääl kollada ni ussi pauguta. Kiä tuud tiid?»
| | Tossu Tilda pajatusõ | | | Võro naasõ Moskvan hädän
Tuust om müüdä lännü uma puul aastasata, ku kats Võro naist sõidi Moskvahe ummi poigõ kaema. Poja olli sääl kroonun.
Rongin avasti naasõ, et olli poigõ väeosa numbri kodo unõhtanu. Tühja tuust, arvssi soldaniimä, kül nä kasarmu üles löüdva. A es lää sukugi nii lihtsähe. Moskva olõ-i Võro!
Küssü kah es mõista, selle et vinne kiil oll’ näil väega kehväkene.
Liina piten edesi-tagasi vuurva naasõ tundu kahtlasõ ja nä vinnati miilidsäjaoskunda.
Seletämisega oll’ kah pall’o tegemist, õnnõs and’ sõna «soldat» miilitsäle niidiotsakõsõ peio.
Naasõ tsusati massinalõ ja naati ütest sõaväeosast tõistõ sõitma. Üü tull’ kätte, a es midägi. Jäl olti miilidsäjaoskunnan tagasi.
Perämädsen hädän tull’ ütele naasõlõ miilde, et poig oll’ kirän kirotanu: timä sõaväeosa man om purskkaiv.
Naanõ haardsõ lavva päält karahvini, lonksas’ säält suu vett täüs ja pursas’ vii tarrõ piten lakja.
Miilitsäl karas’ edimält külh süä säändse pätiteo peräst täüs, a sis sai tä as’alõ iks pihta.
Vahtsõst sõitu minnen oll’ õnnõ: üles löüti purskkaiv, kasarm säälsaman man ja mis kõgõ tähtsämb – uma Vinne kroonut tiinvä kalli pojakõsõ.
Tossu Tilda
| | Vahtsõtmuudu kohvipakk | | | Vanast oll’ kohv pehme paki seen. Edimäst kõrda, ku ma sai kõva paki kätte, nigu nä täämbä poodin omma, olli ma väega hädän.
Naksi kohvipakki mõsutõlvaga mütmä, et tä pehmembäs lännü, nika ku pakk purus läts’. Ma es tiiä sis viil, et tulõ õnnõ väiku mulgukõnõ sisse tetä.
Hüvato Maie
| | Mõrka mis sa mõrkat | | | Üts põnnõv ütlemine om latsõiäst meelen.
Esä tull’ kodo, oll’ vindine. Tahtsõ mett süvvä, a võtsõ hoobis vankrimääri.
Sei ja esi selet’: «Mõrka mis sa mõrkat, ma tiiä, et sa olõt mesi!»
Hüvato Maie
| | | | |
|
|
| | | | | | Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja | | | | | | |
|
|
|
