| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
|
|
|
| | | Kelle kala | | | | Säinasti Asta | | | Oll’ aasta 1965, illos aig, mi lätsi paari ja elo oll’ nigu Linna Ivo laulun: «Olin noor, ei teadnud veel siis – aasta hea oli kuuskümmend viis.»
Mi edimäne piätüs oll’ Võrtsjärve veeren. Sinnä puuti tull’ ka vahtsõnõ juhataja-müüjä. Tahtsõ hinnäst hääst külest näüdädä ja lubasi rahvalõ mere veerest kalamiihi käest värskit kalla hanki. Tuujaos tull’ ostjal õnnõ uma nimi, kala sort ja kogus kirja panda.
Joba tä alost’ki nimmi kirjapanõkit. Ku järekõrd minoni jõudsõ, ütli selge kõva helüga: «Säinast.» Kaupmiis nõst’ silmä vihu kotsilt, kai mullõ murõligu näoga otsa ja ütel’: «Ei tiiä, kas säänest kalla tulõgi, võtkõ midägi hariligumbat. A ku tulõ, pall’o sis lääsi?»
Sõs kai ma kelmligult müüjäle otsa ja ütli: «Ei taha ma toda mudakalla säinast, minä esi olõgi Säinast.»
Sälä takast oll’ kuulda naaruturtsahuisi ja veidü ildampa oll’ väiku maapuut naaru täüs.
Naksi umma kaupa kottõ sisse pakma ja kuuli järgmädse ostja ja müüjä juttu. Leti iin saisõ nuur värvit daam.
Kaupmiis küsse: «Ti nimi?»
Ostja vastas’: «Kelle.»
Müüjä kõrras’: «Ti nimi, pallõsi!» Neiokõnõ ütel’ vahtsõst: «Kelle.»
Nüüt läts’ müüjä nägo vereväs ja tä kärät’: «Miä ti korrutat kelle ja kelle, ti nimme om vaia. Tahati kalla vai ei taha?»
Tuupääle läts’ noorigu nägo vereväs nigu keedetül vähäl ja tä ütel’: «Mino nimi omgi Kelle – Kaie Kelle.»
Toda naaru, mis nüüt külh oll’. Ime, et aknõklaasi terves jäivä. A kaupmiis, kiä oll’ ütel pääväl kats kõrda «pangi» astnu, kattõ kauplusõ taadõruumi.
| | Soomõ sõit olõ-i nall’aasi... | | | Taa hallõnall’akas lugu juhtu kümmekund aastat tagasi. Muttõl tull’ isu minnä Suumõ tsuklõma ja elust mõnnu tundma.
Telsevä sõs Võrust Tal’nahe sõitmisõs väiku bussi. A sõs turgat’ kõgõ vanõmbal mutil päähä, et äkki olõ-i buss mukav. Kutsuti sohvõr uma limusiiniga platsi, et proovisõit tetä.
Tetti sõit ja kõik oll’ hää. Naati sis Soomõ puulõ sõitma ja pia oll’ taa punt Serenan.
Näid trehväs’ sääl nägemä üts tõõnõ võrukõnõ. Tä küsse, miä noil mutõl hädä oll’. Olliva ollu väega võõbadu ja kandnu säändsit ands’akit rõivit nigu noorõ tütrigu, a jala ollõv tennü õks tohka-tohka.
Mõtlimi, et nä tahtsõva ka noorõ vällä nätä, a ega rõiva ei tii ju noorõs. Egä igä om illus, ku mõistat taast arru saia ja uma iä perrä ka vällä nätä.
Perän olliva nä mitu aigu hinnäst Kubija pedäjide all rassõst puhkusõreisist tohtõrdanuva. Parõmb tsirk peon ku kümme puu otsan!
Mõttusõ Kalev
| | Tossu Tilda pajatusõ | | | Tundmalda sõna
Ku Eesti riik oll’ vahtsõst sündünü, läts’ huuga käümä ka eräettevõtlus. Juttu tulõ ütest väikust ettevõttõst, mink peremehe olli pääliinan.
Ütspäiv anti pää- vai imäettevõttõst teedä, et säält tultas ummi Võro partnõriid kaema. Võron otsustõdi külälise konjagi, kohvi ja sakuskiga vasta võtta. Ütest tunnõtumbast kohvipoodist tellitigi sekser (kuut sorti sakuski).
Sääl väikun firman oll’ väega krõpõ olõkiga koristaja. Nõukaaigu es taheta tedä kongi kavva pitä, selle et tä tükse mõnikõrd eski direktrist tähtsämb olõma. A tüüinemine oll’ tä kõva.
Timä kotsilõ ülti: pürst om käe külge õkva nigu kleebit. Tolmuterrägi es lövvä timä takast!
Korgidõ küläliisi vastavõtmisõs pallõldi koristajal vüürüs üle kävvü – nii üts ku tõnõ kundõ oll’ uma muadsõ jalajäle maaha jätnü.
Äkki kuulsõ naisfirmajuht tüütarõn, et kiäki küsüs, kas seo firma telse sekseri. Tuu pääle kärät’ koristaja kõva helüga: «Meil säändse as’aga ei tegeldä! Meil om kõrralik asutus, mitte pordumaja!»
Firmajuht tormas’ tüütarõst vällä. Pilt tä silmi iin ai naarma ja ikma. Õnnõdu ja hiitünü kaubatuuja uma kaubaga ussõ pääl, koristajamutt pürstiga tedä ähvärdämän.
Perän küsse firmajuht koristaja käest, mille tuu nii imeligult hinnäst üllen pidi. «Ega ma ka kõiki vahtsõ ao sõnno täpsele ei tiiä, mu meelest paksõ tä iholist armastust!» vastas’ tuu, esi tulist hirmu täüs, et lastas ammõtist vallalõ.
| | | | |
|
|
| | | | | | Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja | | | | | | |
|
|
|
