| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
|
|
|
| | | Reis Euruupa ja Aasia piiri pääle | | | | Otsa Kallõv | | | | | | Oll’ 1982. aasta kevväi ja ma olli tiinmän Vinne kroonun polaarjoonõ takan merejalaväen.
Mul es olõ säält määnestki luutust puhkust saia, selle et tuu väeosa, kon ma olli, oll’ piiritsoonin ja salahanõ. Väega veitü sai puhkust, ja toda ka sõs, ku kiäki oll’ koton är koolnu.
Ma olli õnnõ säidse kuud kroonun olnu ja olli sõs karass vai tõlgituna kogõr (nii kutsuti noid, kiä olli kuus kuud är tiinnü). Kiä oll’ aasta kroonuleibä maitsnu, noid hõigati faasanis (tsirgusort).
Mi pataljoni staabi kirotaja (vanakõnõ) and’ nõvvo, kuis suvõl mõnõs pääväs kodo saia. Tuu oll’ nimik Niine Kallõv (Vokalt peri mõnus miis).
Tä soovit’ mul hinnäst joba keväjä varra kirja panda Sverdlovski korgõmbahe suurõtüküväe poliitkuuli (tuust koolist tulli pääle lõpõtamist politruki). Et ku peräle jõvva, sõs sata nimme eksämil läbi ja ku antas rongiga neli-viis päivä aigu väeossa sõidus, sõs tõmba linnukiga Riiga, olõ mõnõ päävä koton ja sõs sõida linnukiga Tal’nast Murmanskihe.
Pannigi sõs üte kasahhi ja ukraina poisiga hinnäst sõakuuli minejide nimekirja. Paari kuu peräst läts’ rong Murmanskist Sverdlovskihe (no om tuu liina nimi Jekaterinburg). Reis kestse pia neli üüpäivä, inne ku mi Aasia piiri pääle jõudsõmi. Sääl oll’ esiki määnegi monument, mis ütel’, et Aaasia-Euruupa piir lätt läbi liina.
No olligi kolm nädälit Sverdlovskin. Aoluu eksämi iist sai hindes esiki nelä. Vinnekiilne etteütelüs oll’ «kats» ja geograafia jälki «neli». Spordikatsõ hindes sai katõ – ma nimme es proomi parõmb olla.
Noid tulõvaidsi kursantõ oll’ õks sadakund vai rohkõmbki sääl. Võitlus oll’ peris kõva. Lõpun sõs määnegi ohvitserikooli politruk ütel’ mullõ, et minno võetas kuuli erändkõrran välänpuul võigõlust ku ainumast Balti vabariike esindäjät.
Mul naksiva püksi püüdlit lüümä – et piägi no siiä neläs-viies aastas opma jäämä.
A är ma siski pässi tuust ullist politruki ammõtist. Nimelt säeti viimätsel pääväl pääle eksämit kõik nuu tulõvadsõ kursandi kooli ette üles ja kooli juhataja, määnegi kindral küsse: «Kiä olõ-i viil kimmäs, et taht ohvitseeris saia, tuu astkõ kümme sammu rivist vällä!»
Ma sõs ütsindä astsõgi rivist vällä. Oh tuud häbüstämist ja mõnitamist sõs mu kulul, mis tull’.
Üts asi viil – ma olõs võinu jo kõik eksämi katõ pääle tetä, sõs olõs vast varramba umma väossa tagasi saadõtu...
A ma oodi sääl paar nädälit kotost rahakaarti 100 ruubliga Sverdlovski–Riia linnugipiledi jaos. Lõpus tuu rahakaart kotost sõs tull’gi. Kasahhi poiss mu väeosast sattõ kah nimme eksämil läbi ja sõitsõ rongiga neli päivä Murmanski tagasi.
Ma lätsi Sverdlovski linnujaama ja võti piledi Riiga. Patrull tull’ minno linnujaama kontrolma. Patrulliülemb oll’ linnuväe kapteni avvoastmõn ja hää inemine. Tä kai mu paprit ja ütel’: «Sa piät jo rongiga Murmanski sõitma?» Ma võlssõ sõs, et imä om koton rasõhõlõ haigõs jäänü.
Patrulliülemb ütel’, et käkkü ma hinnäst WCn nii kavva, ku linnuk lätt. Õkva pidi vahtsõnõ patrull nuu mehe kah vällä vaihtama. Saigi ma sõs õnnõligult Riiga, säält bussiga Aluksnehe ja edesi Võrro.
Olli koton neli üüpäivä: käve pruudi Kerstiga (ildatsõmb küleluu) ja naabripoiss Reganiga Põlva Indsikurmun Kuldsõ Trio kontsõrdil. Vanõmbil ja veli Sulõvil oll’ hää miil, et ma hinnäst õks kodo nihvõrdi.
Jäi umma väeossa esiki üte üüpäävä ildas ja tuu iist olõs võinu kats nädälit pokri saia.
Merejalaväe brigaadi iin (umbõs 2000 miist) riviplatsi pääl häbüstedi minno kah. Väeosa ülemb ütel’: seo kavval repän käve puhkusõreisil, ku ti tan kõvva mahvi saiti jne.
P.S. Umbõs säitsme kuu peräst sai ma siski kats nädälit puhkust, kuna lubasi tuvva roodukomandörile Eestist paarkümmend 525miitrest linti Lääne rokkmussa.
| | | | Kass purgih | | | Umbõs kümme aastakka tagasi oll’ mul hüdsimust kass. Timä hand paindu väega häste. Ku tä hanna üles nõst’, sõs tuu käve pää otsa nigu oraval. Tuuperäst panni tälle nimes ka Orru.
Orrukõsõl oll’ näppämise muud man: tä tükse piimä varastama, ku õnnõ purk kaasõlda jäi.
Ütskõrd hämäräga lätsi vällä ja hiitü väega är: vasta tull’ üts esimuudu elläi: väikene, must ja hirmsa pikä nõnaga. Ma hiilse lähembäle kaema, a tuu imeelläi pand’ pakku.
Pikä tunnistamisõ pääle sai ma arvo, et tuu om mu hindä must kass, kiä om klaaspurgi päähä ajanu, nii et pää säält inämb vällä ei päse.
Ma tahtsõ Orrukõist avita, a ligi tä minno es lasõ. Siski oll’ kassil niipall’o tarkust vai oll’ tuu trehvämise asi, et tä rehäs’ pääga vasta kivvi ja purk läts’ puru. A pää õks vällä es päse, hingädä õnnõ sai parõmbahe. No sai tuust pikä nõnaga eläjäst kogoni mitmõ sarvõga elläi, kiä halõdalõ näugsõ ja süvvä es saa, õnnõ pagõsi.
Tahtsõ naabrimehe appi kutsu, kiä olõs tangõga purgi kaala katski pitsitänü. A võta näpust, tedä es olõki kotoh. Naanõ ütel’, et ku miis kodo tulõ, sõs saat tä kõrraga mu poolõ.
Hummoku jõudsõ sõs abi kohalõ. Vanamehel olli tangi üteh, pannimi presentkinda kätte ja lätsimi kassi püüdmä.
Suurõ vaivaga saimi Orrukõsõ tsia puuri aia. Sääl hoiõ ma kassi kinni, vanamiis pitsit tangõga purgi kaala purus ja kass pässi hädäst.
Liira Singa
| | | | Unõnägo? | | | Üts üüse, ku kõik magasi, hüpäs’ esä sängüst üles, võtsõ kapist lõhnastamispudõli ja nakas’ toda õhku laskma. Imä heräsi tuu susina pääle ütles ja es usu ummi silmi.
Tä küsse esä käest, et mis tä sääl tege. Seo pääle esä hiitü, podisi hindä ette, et ah ei midägi, ja kobisi sängü tagasi.
Hummuku kõnõl’ imä meile toda luku. Mi magasimi ja es tiiä tuust haisutamisõst midägi.
Kõik mõtliva, et ei tiiä, misperäst esä nii tekse. Ega tä esi kah es tiiä.
Paari päävä peräst hädäld’ esä, et lõhnaputõl om tühi. A kes tuun süüdü oll’, et tä üüse lõhna lakja lasksõ?! Arvada, tä näkk’ unõn, kuis värv pihustiga autut.
Timmi Kristiina Kaili
Parksepä keskkoolist
| | | | Tossu Tilda pajatusõ | | | Kon sul om nupp?
Sinnä saa uma kolmkümmend aastat külh, ku Võro haigõmajan oll’ sanitaari ammõtin nuur usklik naistõrahvas. Pääle tarõkraammisõ oll’ tä päähä võtnu ka tõbidsõ umma usku pöördä.
Ütel kolhoosiesimehel sai naasõ jutõst viländ ja tä ütel’ tuu är kah.
«A raadiot sa ummõtõ kullõt!» oll’ sanitaar pahanu.
«Raadio saa ma nupist kinni käändä. A kon sul om sääne nupp?» küsse ravialonõ.
Lehmä pesä
Liinalatsõ tiidvä maaelost veidü, ku näil vanavanõmbit ja sugulaisi maal ei elä. Nii om nüüt ja nii oll’ ka innembi.
Üts imä läts’ liinan latsõga puuti. Sääl näkk’ lats piimäpudõliid metallist pudõliresti seen.
Kunagi, ku viil piimä klaasist pudõlidõ seen müüdi, tuudi säändside traatrestega piim puuti.
Lats jäi saisma ja tuud värki uurma.
«Imä, kae, tan om lehmä pesä!» hõigas’ tä umast avastusõst imäle.
| | | | |
|
|
| | | | | | Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja | | | | | | |
|
|
|
