| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
|
|
|
| | | | | | Uma Lehe Tossu Tilda ehk Valpri Liina hindä 70 aasta juubõli pidol | | | | |
Et nätäl tagasi 70 aasta juubõlit pidänü Võro aokiränik Valpri Liina omgi tuu Tossu Tilda, kiä Uma Lehe perämädse küle pääl elost peri nal’ajuttõ kirotas, tuu olõ-i lajalt teedä – Tildas om peetü tõisigi kiräinemiisi.
«Kuulsõ, et Tossu Tilda om populaarnõ eski Kanadan,» muheli Liina, kiä olõ-i ummi juttõ peräst pall’o tsaka saanu – inemise ei tiiä, et timä omgi Tossu Tilda.
A ku jutt om olnu hää ja terräv, om rahvas Tossu Tilda jälgi ajanu külh. «Eesti rahva muusõumin oll’ kiräsaatjidõ päiv. Sääl olliva ka hää tutva Säinasti Asta ja Enno. Nimä kõnõli, et algusõn oll’ Põlva pääl arvatu, et nimä kirotasõki Tossu Tilda juttõ.»
Ütskõrd oll’ Rõugõhe väega esinemä kutsutu Väimälä kiränaist Noormõtsa Helgit, ja õkva tuuperäst, et tedä peeti Tossu Tildas. «Helgil oll’ jah kah kunagi Võro maakunnalehen nal’anukk...» tiidse Liina.
Sääne tegeläne nigu Tossu Tilda om olõman olnu joba päält 40 aasta. «Ku ma olli tõist vai kolmandat aastat Töörahva Elun tüül, sis kirot’ Talvari Tõnu sändsit nal’ajuttõ Putkõ Joonatani nime all. Juttõ seen olli egäsugudsõ tegeläse ja Tõnu küsse, mis mi komsomolisekretärile nimes panõmi. Ma ütli, et panõmi Tilda Toss,» selet’ Liina.
«A kuis must Uma Lehe Tossu Tilda sai? Lätsi läbi Põlva surnuaia Uma Lehe toimõndustõ – tuukõrd anti lehte vällä Põlva Koidu man – ja naksi mõtlõma, et võinu olla üts nal’anukk, mis lääsi lehest lehte,» selet’ tä. «Minnen mul halgahti kats edimäst juttu kah. Üts oll’ tuu, kuis petserläse kävevä Võrol rongiga kaupa ostman. Sõitsõva sis bussiga raudtiijaama tagasi.
Bussijuhi ütli tuudaigu piätüisi. Bussijuht ütel’, et «Soo». A vinläse kuuliva, et «vsjoo», ja kobisiva maaha. Naksiva joosuga jaama poolõ minemä, a jõudsõva peräle sis, ku rong näüdäs’ tossu...»
Tõnõ jutt oll’ Liina tsõdsõpojast, kes om joba hulga aastit manalan. «Sovhoosin oll’ tedä aetu mõtsatüüle. A tuukõrd oll’ kõva Gorbatšovi viinakiild. Mehe kaiva, et kes näid mõtsan näge, ja lasksõva lõbusahe viinakõist. A näil oll’ väega kuri brikatiir, naistõrahvas, ja üten Kööri talu pini Mopi. Mopil oll’ sääne kommõ, et ku midägi är visati, sis tõi hambidõ vaihõl tagasi.
Ku brikatiir tull’, virotiva mehe pudõli üle ola puhma. Brikatiir ja Mopi üten pudõliga joudsõva miihi mano ütel aol...»
«Om olnu kriisimomente kah, et no ei olõ üttegi juhtumist, a sis sõidat kõrra bussiga ja kuulõt, et kiäki kõnõlõs midägi huvitavat,» ütel’ Liina. «Inemise, kes tiidvä, et ma olõ Tossu Tilda ja panõ noid nal’ajuttõ kirja, tulõva esi ütlemä, et kirotagu ma tuust vai tõsõst.»
Tä tunnist’, et kuigi kõik jutu omma elost maaha kirotõdu, om mõnõlõ jutulõ iks tsipakõsõ mano pantu. «Mu iän daami tahtva iks kriimi ja puudrit pääle panda, et noorõmb ja kobõdamb vällä nätä,» muheli tä.
Kah’os es saa tä ütele abilisõlõ timä eloaol rahva iin aituma üteldä. «Väega pall’o hoolits’ Tossu Tilda iist vana oppaja Luiga Ilme,» ütel’ Liina. «Mi ollimi tuust saadik hää tutva, ku ma Võro edimädsen põhikoolin pioneerijuht olli.»
Viimätsel aol Ilme käest saaduist juttõst miildü Liinalõ hindäle kõgõ inämb lugu tuust, kuis Eesti vabariik tull’ üten Pitsu haukmisõga: Pitsu hauksõ rahvasaadik Kassi kõnnõpuldin…
(20.08.2011 Uma Leht). No Ilme läts’ mi siäst är minevä kuu 20. pääväl.
Liina om Tossu Tilda pajatuisi joba 11 aastakka kirotanu, a ütel’, et «salvõn om viil terri».
Täl om uma jutusalvõ täütmise man abis väega hää mälu.
Tuust om täl ka pahanduisi olnu: mõni inemine om väega tahtnu, et mõni halv juhtuminõ kõigil meelest är lännü, a kurram – Liinal iks kõik meelen!
Liina tiid pääst satu sünnüpäivi ja telefoninumbrit. Tä ütel’ ka salahusõ, kuis tä noid miilde jätt: «Näütüses seon kombinatsioonin om mu elolugu seen: 56 lõpõti ma Suu kooli, 49 lätsi Suu kuuli, 26 aastat vana olli, ku lätsi mehele, ja 86. aastal lõpõti Tarto Ülikooli aokirändüsosakunna kaugoppõn, Peegli Juhani juhtmisõl!»
| | | | |
|
|
| | | | | | Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja | | | | | | |
|
|
|
