Nummõr' 254
Mahlakuu 3. päiv 2012
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Herätedäs luuduslikku nahaparkmist
  • Uudissõ
     
  • Võrokõisi ettevõtmisõ saiva tukõ
  •  
  • Oodõtas teedüst haigrutõ kotsilõ
  •  
  • Opipäiv tervüseviaga inemiisile
  •  
  • Kohes meil minnä: iks õnnõ kodo
  • Elo
     
  • Hää ja hallus vällämaa tüü
  •  
  • Näütemängupäiv Puigal
  • Märgotus
     
  • Rüütle Janno: mi talomiis majandas targõmbalt ku Euruupa uma!
  • Juhtkiri
    Ruitlase jutt
    Vana pilt kõnõlas
    Perämäne külg
    Kiri
     
    Herätedäs luuduslikku nahaparkmist
     
    Harju Ülle
    ylle@umaleht.ee
     
     
        
     
     
    Tulviste Hele uur üten Kargaja Lembitü (kesken) ja Raagi Kaljuga vannu nahaparkmisõ riistu Raagi Kalju kask om tettü 1959. aastal luudusligult pargitust nahast 
        
    Mõnistõ muusõum taht ello herätä eläjänahku vannamuudu parkmisõ. Kõgõpäält opp muusõumirahvas tuu esi är, et sis naada huviliidsilõ oppama.

    Kuis luuduslik nahaparkiminõ käü, tuud mäletäs Tõugjase Leida (80), umaaigsõ Mõnistõ parksepä, 1957. aastal koolnu Miti Aleksandri tütär.

    Leida selet’, et suurõ tõrdu sisse tetti rüäjahukohetus ja panti puhastõdu naha sinnä sisse. «Kats nädälit tull’ kaeman kävvü, kuna om paras aig vällä võtta,» ütel’ tä.

    Päält tuud hööveldedi nahku eräle riistaga. Sis kiitse Leida esä paiukoorõst möksi. Kuurt kullu tuus nii hulga, et Leida mäletämist perrä tä kõgõ mõtsan paiukuurt korjaman oll’gi.

    Mõnõ päävä peräst võeti naha möksi seest vällä ja kolgiti mõlõmbalt puult kõrraligult pehmes.

    Paiukuur and’ nahalõ punadsõ, lepäkuur hellembä tooni ja musta kaska saamisõs oll’ tammõkuurt sisse pantu.

    Aleksandri opas’ nahaparkmist Kargaja Lembitü (77) esäle kah. «Näi päält, a olli latsõkunn, es olõ huvvi tuu as’a vasta,» ütel’ Lembit, kinkast ummõhtõ sai parksepp – Mõnistõ parkmistüükua perämäne tüüline.

    «Inne likkupandmist tõmmati naha päält rasõv ja kelme är. Sändse kõvõra ravva olli,» tulõt’ Lembit miilde. «Näi, kuis naha kohetusõ sisse tõrdu panti, peräst hobõsõ looga pääl vinütedi.

    Om meelen, kuis tuu vanamiis opas’ esäle, et tohe-i päävä kätte kuiuma panda, ja esä pandsõ küünü sissepoolõ, ussõ külge löie.»

    Koton nahaparkminõ jäi är, ku Mõnistõlõ tüüstüslik naha parkmisõ tüükoda tetti.

    Kargaja Lembit tüüt’ sääl üten Oravilt tulnu Raagi Kaljuga (80). Et pargiti hirmsa keemiäga – viivlihapas, ätikhapas jne –, kaitsõrõivas anti õnnõ põll ja kummikinda, sis tsurksõ taa tüü mõlõmba mehe tervüst.

    Kalju tüüt’ parkmistüükuan säidse aastat, a ummõhtõ käü seoniaoni vannamuudu pargitust nahast tett kaskaga. Kask om tett 1959. aastal, naha parksõ tõnõ kõva vana ao parksepp Piigli August.

    «Häste om pargitu, nigu sammõt päält!» kitse Tulviste Hele ja ütel’, et timä imäl oll’ eski kolm vannamuudu pargitust nahast kaskat. «Tummõ kerigukask, sis sääne punanõ ja sis viil vest, minka tallitaman käüti.»

    Tulviste Hele, Lembit-Kalju egä kiäki muusõumirahvast viil nahka vannamuudu parki ei mõista. Hele plaan kõgõpäält Tõugjase Leida käest parkmisoppust kullõlda ja viil tarkust mano otsi. «Õkva ku paiukuur vallalõ lätt, tulõ nakada võtma.

    Paiuvõssu om mul niidü pääl maa ja ilm,» oll’ Hele tegemise väke täüs.

    Et ettevõtmist tugõsi ka vana Võromaa kultuuriprogramm, sis saa muusõum osta toetusraha iist parkmisõs lamba- ja vask’anaha.

    «Är tulõ pruuvi, sis saami teedä, midä mi ei tiiä,» muheli Hele. «Tüüriista tulõ perrä tetä: ma ei saa pruuki noid, mis muusõumin omma. Kõgõpäält saami selges ja sis nakkami tõisilõ näütämä, kuis asi käü.»

    «Kimmäle tasus härgütä inemiisi pruuvma nahka vannamuudu parki,» kitt’ vana Võromaa kultuuriprogrammi nõvvokogo liigõ Freibergi Lilian, kiä Karulan uman Ala-Mähkli talon lambit pidä ja om esiki pruuvnu lambanahka luuduslikku muudu parki. «Ku edimäst kõrda pruuvsõ, jäi nahk kõva. Tõist kõrda tull’ joba pall’o parõmb ja pehmemb,» selet’ tä. «A taa tüü võtt aigu: nätäl vähämbält piät nahka sääl tõrdu seen kaema ja vinütämä.

    Müümise jaos tege tuu naha küländ kallis, a esihindä jaos võinu lambakasvataja külh taa as’a ette võtta.»


     
     
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin