Nummõr' 252
Urbõkuu 6. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Rahvaloendusõl pantas võro keele mõistmist hää meelega kirja
  • Uudissõ
     
  • Sulailmaga maka Alaveski eläjäpargi kahr pää koobast välän
  •  
  • Oravil tulõ küläpillimiihi päiv
  •  
  • Rõugõn omma klavõripäävä
  •  
  • Imäkeelepäävä koorikontsõrt Võrol
  •  
  • Võro-seto näütemängopäiv Puigal
  •  
  • Luulõ lugõmisõ võistlus Sännän
  • Elo
     
  • Är minku kalalõ, ku kodotüü om tegemäldä!
  •  
  • Roomiksannaga kuulsas
  • Märgotus
     
  • Talomehe, panõmi sälä kokko!
  • Juhtkiri
    Ruitlase jutt
    Vana pilt kõnõlas
    Perämäne külg
    Aholämmi
     
     
    Rahvaloendusõl pantas võro keele mõistmist hää meelega kirja
     
    Harju Ülle
    ylle@umaleht.ee
     
      
     
    Veriora-Leevi kandi rahvalugõja Leesi Toivo kitt inemiisi lämmä vastavõtmisõ iist 
      
    Vana Võromaa rahvas nakkas üle loetus saama ja nigu lugõja kõnõlõsõ, pandva võrokõsõ uma keele mõistmist hää meelega kirja. «Oi, mõistami iks, egä päiv kõnõlõmi taad tah!» om Veriora-Leevi kandi rahvalugõja Leesi Toivo (60) jutu perrä kõgõ sagõhõmb vastus.

    «Peris veidü om noid, kes ei panõ kirja, mõnõ noorõmba inemise vai sis ei panda latsi kotsilõ,» selet’ Leesi Toivo.

    Tsooru-Kaika-Saru kandi rahvalugõjalõ Kirchi Reinulõ (58) kinniti võro keele mõistmist pia kõik inemise. «Õnnõ üten perren oll’ nii, et imä ütel’ jah, mõista, ja hõigas’ sis tõistõ tarrõ latsilõ, kas nimä kah mõistva ja säält hõigati vasta, et ei mõista,» ütel’ Rein.

    Leesi Toivol om taa küsümüsega ette tulnu ka esivärki juhtumiisi. Näütüses üts miis pandsõ kirja, et mõist võro kiilt. Naanõ imeht’ tuu pääle: «Kuis sa tuu kirja panõt, ku sa olõ-i kunagi taad kõnõlnu?!»

    «Kõgõ nal’akamb lugu oll’ tuu, ku inemine vastas’: ei, ma ei saa võro keelest ülepää arvo! Samal aol oll’ tä mukka kõikaig õnnõ tuun keelen kõnõlnu!» muheli Leesi Toivo.

    Viil oll’ sääne juhus, et külä pääl tull’ miis Toivolõ vasta ja haard’ nöpsist kinni: «Tiiät, tei tuu loendusõ Internetin är, a üts asi jäi kirja pandmalda! Noh tuu, et ma iks mõista taad võro kiilt! Kas sa saat mano panda?» «Pidi ütlemä, et ku Internetin om är tettü, sis ma sinnä inämb kah’os ligi ei päse. A murõ oll’ inemisel ja ma trööste, et kah’o iks, a no mis tetä!»

    Rahvalugõja tohe-i umma arvamist pääle pressi, kas tõnõ mõist kiilt vai ei. «No olõ iks soovitanu, et ku üten keelen jutu är aetus saat, panõ kirja,» ütel’ Toivo. Mi põlvkund mõist iks vinne kiilt, mõnõ saksa, noorõmba iks inglüse kiilt.»

    Inneskine Räpinä aianduskooli oppaja Leesi Toivo om rahvalugõja ammõtiga rahul.

    «Sovhoosiaost tunnõ seoh kandih pall’osit inemiisi, olli sis tah esi agronuum,» selet’ tä. «Ja inemise võtva rahvalugõjat iks väega häste vasta.»

    Inneskine luudusainidõ oppaja Kirchi Reingi kitt’ rahvast hää vastavõtmisõ iist ja ütel’, et ku inemine om tutva, lätt lugõminõ iks pall’o laapsambalõ.

    Pinnega olõ-i kummalgi rahvalugõjal hätä olnu.

    Kirchi Reinu jutu perrä om taa tüü man kõgõ suurõmb hädä, et tühje majjo mano olõ-i tiid vallalõ tougatu, massinaga mano ei päse ja tulõ mitusada miitret läbi lumõ sumbada, et ussõ pääle kiräkene jättä, nigu ette om nättü.

    Toivo ütel’, et timä om lumõn sumbanu õnnõ hindä vabast tahtmisõst – suurõ tsõõri tegemise asõmõl om tä suvist tiid pite läbi lumõ «lõiganu».

    Rahvalugõja tüün olõ-i külh ette nättü söögilavvan hääd-parõmbat mekki ja aigu om kah veidü, a no mõnikõrd piät iks lahkõlõ kutsjalõ perrä andma. «Lõunaaig, inemine kiitse kohvi ja paksõ saia, mul hindäl es olõ midägi üten võetu, tagasi kodo oll’ pall’o maad, tutva inemine kah viil – sai kümme minotit lõunapausi peetüs,» selet’ Toivo. «Üts tädikene andsõ väiku kotikõsõga mandariine üten. A ku ma egäl puul lavva taadõ istnu, sis es jõudnu ma umma tüüd är tetä.»

    Ka Kirchi Rein kõnõl’, et inemise pakva kohvi, süvvä ja ärminegi aigu topva viil karmani kompvekke täüs.

    Mõlõmba rahvalugõja ütli, et näile omma trehvänü as’aligu inemise: ts’ommin olõ-i kiäki olnu, kõik omma nõun küsümiisile vastama, pall’odõl omma dokustaadi vällä otsidu, teedüs vällä kirotõt. «Vanõmba inemise omma esieränis häste rahvalugõmisõga kursin – kullõsõ hoolõga raadiot ja kaesõ telekat jo,» ütel’ Toivo.

    Pall’o omma pelänü, et rahvalugõminõ võtt hirmsalõ pall’o aigo, a Toivo ütel’, et ku kats inemist om leibkunnan, lätt alla tunni ao, pensionäärega viil kipõmbalõ.

    Kõgõ inämb lätt aigo, ku kats-kolm inemist perren tüütäse, sis küstäs tüükotussõ kotsilõ hulga teedüst. «No alla 40 minudi iks toimõ ei tulõ,» ütel’ Kirchi Rein.

    Miihi juttu perrä olõ-i õigõ arvaminõ, et rahvalugõjat uutva õnnõ vanakõsõ, kiä tahtva juttu aia. «Ütsjago vanõmbit inemiisi om Internetin är tennü vai tetä lasknu, samal aol om nooril tegemäldä – lihtsäle meelest lännü vai om ID-kaart kaonu,» kõnõl’ Leesi Toivo.


     
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin