Nummõr' 248
Vahtsõaastakuu 10. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Kas külmäs kah lätt?
  • Uudissõ
     
  • Põlvan oll’ suur lõõtsapäiv
  •  
  • Ilvesse Aapo Ungari eurolaulul
  • Elo
     
  • Kandlõtegemise lust
  •  
  • Kultuuripärl Vahtsõliinast
  •  
  • Perimüskultuurilaagrin
  • Märgotus
     
  • Hainsoo Meelis: liina tagasi ei taha külh inämb minnä!
  • Juhtkiri
    Ruitlase jutt
    Kirä
    Vana pilt kõnõlõs
    Perämäne külg
     
     
    Kas külmäs kah lätt?
     
    Harju Ülle
    ylle@umaleht.ee
      
     
    Säänest kitsõkarja timahava nal ́alt ei näe, a jahimehe kitsi ei lasõ ja uskva, et külh ette nättü lämmi talv näid kosutas. 
      
        
     
     
    Pulga Jaan näge ilma ette ka kanno haudmisõ perrä. Lepiski Arvi om tähele pandnu, et mõtsaelänigu nägevä äkilist külmä ette. 
        
    Mi kandin om ilm nii hiitlik, et ilma etteütlemisega om kerge võssu minnä. A vana luudusõmehe mõistva luudusõ märke perrä siski ütte-tõist ilma kotsilõ ette nätä.

    «Olõ mitmit aastit ilma kaenu – kuigi luudus om veidükese iks sassih kah ja ei mõistaki kiäki inämb täpsele üteldä – ja arva, et seo kuu keskpaigah piässi külh tulõma kõrralik talv ja om jutiga piaaigu märdsi lõpuni vällä,» märgot’ Räpinä aianduskooli luudusõ-oppaja, jahimiis ja tsirgu-uurja Lepiski Arvi. «Märdsi algusõh tege üte väiku sulalainõ, nii nädälidse, sis lätt viil külmäle ja om jutiga nikani ku keväjäni.Väega suurt lummõ es tohtnu tulla. A näüs, ku täppi taa lätt!»

    Lepiski Arvi selet’, et illast talvõ tulõkit näkk’ ette näütüses tsirkõ perrä. «Meil omma rändtsirgu är liiknuva, a Lääne-Eestih ommava hani ja luiga viil kohal. Kiivitäjit oll’ vana-aasta viil nättü. Mõtsaelänigu näivä ette, et äkilist külmä ei olõ tulõmah.»

    Antsla ja Varstu kandin toimõndaja luudusõ- ja talomiis Pulga Jaan ütel’, et luudusõmärke ja eläjide üllenpidämise perrä oll’ jo süküskuun selge, et varahast külmä talvõ seokõrd ei tulõ.

    «Ku tulõ kipõlt külm talv, sis eläjä ruttasõ asjuga, a seo süküs om näil olnu kõgõga aigu küländ,» selet’ Pulga Jaan. Mõtsatsikol es olõ kipõt joosuao päälenakkamisõga: «Mõtsatsiga naas’ viil detsembri lõpun päivä ümbre koosõrdama,» kõnõl’ Jaan.

    Eski talo lambidõ päält oll’ nätä, et näil ei olõ tuu as’aga kipõt. «Novembri lõpun vei oina lauta ja lamba olli sis viil tävveste rahuligu,» selet’ Pulga Jaan. «Järgmäne märk om rebässide joosuaig, tuu piät jahikallendri perrä kuu ao peräst pääle nakkama. Mõni aasta nakkas poolõst jaanuarist, a minevaasta es liigu 10. veebruaril viil mitte üts kurat põllu pääl. Ku olnu uuta, et süküs tulõ varahanõ, olõssi repän poigõga rutanu.»

    Pulga Jaani kana tüküse seoniaoni viil haudma. Muido lõpõtasõ nä haudmisõ iks süküskuun är.

    Ka tuu perrä näge talvõ ette, ku hoolõga hiire sügüse ummi «aitu» täütvä. «Ütsaasta, ku oll’ külm talv, sis teivä nuu pruuni hopsaja hiire uma «aida» uapõllu ala, nii künni sügävüdselt. Ku põllu üles kündse, sis oll’ põld valgõ: sai egäst «aidast» peotävve ilosit valgit vällävalituisi upõ,» kõnõl’ Jaan.

    Pulga Jaan ütel’, et uma ilma ettearvamisõ põhitrumpi – tsiapõrna – ei olõ tä seo talv viil nätä saanuki.

    «Tsiapõrnaga võit talvõ kujo häste paika panda, a algust ja lõppu tuu päält ei näe, tuusjaos om eläjide üllenpidämine,» arvas’ tä. «Ja tegeligult, kõnõlgu su mõistus sullõ, midä taht, saat eski esihindä üllenpidämise perrä ilma ette arvada: ma korssi seos talvõs veidü sillo ja usu, et parasjagu sai!»

    Ku kipõlt talv tulõ, saa Pulga Jaani jutu perrä arvo ka tuust, kas mehidse tegevä viimädse mommendini havvõt vai sis pandva «aida» täüs ja kaasõ pääle.

    A mitmõndat põlvõ Karula mehidsepidäjä Urbaniku Mati arvas’, et tõisi eläjide ja luudusõmärke perrä om siski kimmämb ilma kaia ku mehiläidsi päält. «Pikkä aigu mehiläisi perrä ette üteldä ei saa,» arvas’ tä. «Mehilädse võiva talvõl väega ullistõ hinnäst üllen pitä: nakkasõ havvõt tegemä, ku pikemb sula om ja ku päält tuud jäl 20-kraadinõ külm tulõ, om näil rassõ havvõt elun hoita. Üteldäs tuud kah, et midä rohkõmb taruvaiku, toda külmemb talv tulõ. A seo aasta oll’ taruvaiku perädü hulga, rekordkogus. Nii et ma külh ei julgu tuu perrä ette arvama naada.»

    A suvõl ja lühkeist aigu – 50 minotit – saa Urbaniku Mati jutu perrä külh mehitside päält vihmasato ette nätä. «Ku ma väikene lats olli, sis vanamiis kai, et ku mehilädse naksi kibõhõlõ kodu tulõma, sis oll’ viimäne aig hain kokku panda,» kõnõl’ Mati.

    Mehidsepidäjä jaos om ilma ettearvaminõ hädäperäne asi, esieränis keväjä, ku tulõ täpsele kaia, pall’o kärgi võit tarru mano panda, nii et pesä maaha ei jahu. «Nuputamist om peris pall’u ja ku midägi võlssi tiit, või terve aasta miisaak hukka minnä!» tiid Urbaniku Mati.

    Urbaniku Mati märk ilma kõtutundõ perrä ja om viil löüdnü Internetist, et peris täpsä om Norra ilmajaam, miä ütles ilma kümme päivä ette. «A ületsele om ilma ettearvaminõ mi kandin tenolda tüü. No kolm päivä saat ette üteldä, muutusõ võiva tulla väega kipõstõ. Talvõl minnu ilm väega ei huvida, pääle kündlepäivä nakka keväjämärke kaema. Ku kuus kolmandat kõrda nõklu tsilgutas, sis om kevväi lähkül.»

    No sai seod lämmind talvõ tõtõst ette nätä vai om tuu takkaperrä tarkus, märke egäüts esi, a egäl juhul om lämmi talv mõtsaeläjide jaos hää. «Kats viimäst aastat oll’ väega ränk talv mõtskitsõ jaost,» selet’ Lepiski Arvi. «Ja ilvessit om jo kah kõvva mano tulnu. Suurõ lumõga ilvesse hoitsõva kitsi söödäplatsõ lähkühe ja sääl oll’ elo nigu sahvrih.»

    Nii es lasõ pall’o jahimehe 2011. aastagal ülepää üttegi kitsõ, ka Räpinä uma es lasõ. «Mõni aasta tagasi näit, kuis olli kitsõkar’a – 10 ja 15 ja… Üle 40 kitsõ om kõgõ rohkõmb, mis ma olõ nännü. Nüüt om kolm-neli ja kats ja mõnõl puul viis...» selet’ Lepisk. «No las nä kosusõ. Või-olla 2013 nakkami jäl tassakõistõ laskma.»

    Võromaa jahimiihi seldsi juht Kivistiku Mati ütel’, et ka timä minevä aasta kitsi es lasõ. «Nätäl tagasi näi kattõ kitsõ kõrraga, rohkõmb ei olõ kõrraga nännü,» ütel’ tä. A soe ja ilvesse jalotasõ külh kodokandin Saalussõn ümbretsõõri. «Naabri maa pääl oll’ susi murdnu är suurõ kopra – soe orienteerusõ kah söögi osan ümbre, ku kitsi ja tsiko iks väega võtta ei olõ,» kõnõl’ tä.

    A eläjide perrä jahimiis Kivistik ilma ette arvada es taha. «Kae, tsiga om parhilla kõrraligu rasvakihiga – midä vanarahvas tuu kotsilõ arvada võisõ, ma külh ei tiiä!» muheli tä.
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin