Nummõr' 240
Süküskuu 20. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Süämest kirotõt
  • Uudissõ
     
  • Edu käsitüüga: julgus pluss vahtsõ mõttõ
  • Märgotus
     
  • Kongo Mati: tallo om hää pitä, ku uma perrega jõvvat tüü är tetä!
  •  
  • Pühä prahipaik?
  • Elo
     
  • Kõnõlõmisõga viinaviast vallalõ
  •  
  • Kuis võrokõsõ tsirka kutsva – 2
  • Juhtkiri
    Ruitlase jutt
    Perämäne külg
     
    Kuis mi kabajantsikut kastsõmi
     
    Vähesoo Luule
     
     
    Ku kolhoosiaig otsa lõppi, olli ma viil nuur inemine ja tei tüüd väikun külälatsiaian. Mõnõl latsõl olli vanõmba hää tüü löüdnü vai esi tüüandjas nakanu, tõisil jälki oll’ tüükotus kaoma lännü, nii et tull’ tühjä kõttugi kannata.

    Süküs. Välän sattõ egä päiv, latsiaia iin olli suurõ mualumbi. Õdagu läts’ varra pimmes, külälatsil nakas’ ikäv. Nii ku pimmes läts’, olli kabajantsigu latsiaia aknõ takan, tegivä ulli hellü ja pritsevä aknit muaviiga.

    Algusõn pruuvsõmi iks hääga poiskõisi kõrralõ kutsu, a tuust es olõ api. Käve koolin küsümän, mis tetä.

    Oppaja selet’, et tetä olõ-i midägi, ütel küläpoiskõsõl om rikas esä, tä and poiskõsõlõ pall’o kommirahha, tuu tsusk sis tõisi takast ja käsk hindä iist pahanduisi tetä. Suurõmba pahandusõ iist ost külä baarist tegijäle praati ja väikumb pättüs mass supi. Tuu pääle es mõista ma inämb midägi küssü.

    Tull’ järgmäne õdak. Poiskõsõ olli jälki platsin ja muavesi linnas’ vasta aknit. Tädi istsõ kalitorin, lapp üten ja viipang tõsõn käen, hindäl silmä ikudsõ. Ütel’ mullõ, et inämb ei jõvva egä päiv aknit mõskõ, jõud om otsan.

    Ja mul tull’ mõtõ! Võtsõ tädil lapi käest, haarsõ pangisanga peiu ja kässe: «Mine, lasõ vett!»

    Tädil lei tulõkõnõ silmän palama, kattõ pangiga viikraani mano ja säält nakas’ tsolinat kostma. Kistudi mängutarõn tulõ är. Kai perrä, et nõnamiis sais aknõ all, käe sälä pääl, ja tsusk tõisi takast.

    Lätsi rõduussõ mano ja kõnõli poiskõisiga viisakalõ, et nii ei olõ illos tetä. Tuu aoga sai pang vett täüs ja tädi hiilse pimmen tarõn aknõ mano. Tekk’ aknõ valla ja visas’ pangitävve vett kabajantsikidõ nõnamehele kaala…

    Vot tuud es mõista poiskõnõ uuta! Saisõ sääl, esi likõ nigu kass, ja ütel’: «Tuu olõ-i illos!

    Niimuudu ei tetä! Ja naarva kah viil!» Ollimi tädiga katõkõisi kõtulõ aknõ pääl ja naarsõmi jah!

    Tõsõ poiskõsõ kattõva latsiaia mant läbi or’avitsapuhmõ, nii et räkin takan. Kamba nõnamiis elli õkva latsiaia kõrval, tuu pandsõ kah kodo poolõ juuskma.

    Pääle toda oll’ latsiaia man rahulik. Aknõ olli puhta ja külä päält es olõ mi tembust kah midägi kuulda.


    Rehknut vidi alt...
     
    Taa lugu juhtu umbõs 1973. aastagal, ku üts provva läts’ mehest lakja ja naas’ poja man elämä. Poig elli riigikortinan.

    Tuukõrd oll’ sääne aig, et külänõvvukogu pidi majaraamatit, kohe olli märgidü kõik majaelänigu kõigi andmidõga. A et tuu eit tahtsõ õks nuur ja illos vällä nätä, sõs tä võtsõ nõus hinnäst paar talvõ noorõmbas tetä. Tä täütse lahtri sääl raamatun är ja pand’ umas sünnüaos 1927 asõmõl 1925. Tä es saa arvo, et nii sai tä jo kats aastat vanõmbas.

    Külänõvvukogu kirotaja tundsõ tedä ja küsse, et mille tä hinnäst vanõmbas tege. Provva hiitü är, kratsõ kotun 1925 maaha ja kirot’ asõmõlõ 1929.

    Seo jutu kõnõl’ mullõ arvõammõtnik Lainõ, kiä näüdäs’ ka tuud raamatut. Kae, ku halv om, ku koolin rehknutti ei opi!


    Mõttusõ Kalev


    Saksa pilotka
     
    Inne ja peräst sõta peeti Kruutusõ mõisa moonamajjun nii tsiku, kannu ku lehmi. Kar’atõdi ütel meelel, et egäüts käve uma kar’apäävä är ja sis tull’ tõnõ. Suurõmb jagu oll’ latsi kohus.

    Mi, kel lehmä es olõ, tilpnimi iks üten. Mängiti sõa mõol iks vinläisi ja sakslaisi. Noorõmba ja viletsämbä olli sakslasõ, ma es saa tuust tiitlist kunagi priis, inne kasvi suurõs. A kõgõ uhkõmb üle külä poiss oll’ Traadi Ilmar. Tä kandsõ väega uhkõt Saksa pilotkat. Tuu oll’ kõigi poiskõisi unistus.

    A Ilmari lehm pistse nahka kõik püksi ja traksi, ku õnnõ rõivit nägi. Sis oll’gi nii, et tä pistse nahka tuu uhkõ pilotka. No kos sis läts’ madinas!

    Nigu lehm handa nõstsõ, nii mi tokkõga man ollimi, et tuud pilotkat kätte saia. Ka kotun urgits’ Ilmar kogu kupatusõ läbi. Nii traavsõmi lehmä hannan puul suvvõ...

    A Ilmar oll’ ilma tuu pilotkalda kah üle külä poiss edesi!


    Raudkatsi Ene


    Katskinõ põlv
     
    Joosi ja sattõ mändsegi likõ ravvadsõ as’a veere pääle. Ku pistü tulli, näi, et põlv om katski.

    Lätsi ikkõn vele manu. Tuu kõllas’ imäle. Imä oll’ tüül, es saa kodu tulla ja kõllas’ ummakõrda mu unulõ. Unu kutsõ liinast taksu. Veli otsõ seeni vanaima välläst üles. Tuu tekse mullõ tsukruvett ja pandsõ põlvõlõ lapi pääle.

    Haigõmajja jõudõn tull’ vällä, et põlvõkõist om vaia ummõlda. Peris vallus oll’. Nüüt sai eski imä mullõ perrä tulla. Nii tä sõs veigi uma kalli sandikõsõ kodu.

    Tõisilõ taha üteldä, et ei tohe joosta pää sälän nigu edimäst kõrda laudast vällä saanu vasik.


    Kivi Enely Parksepä keskkoolist


    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Väega tähtsä küsümine

    Viiskümmend aastat tagasi tulli Võromaa latsõ ilmalõ vanan haigõmajan. Ruumi oll’ sääl veidü. Ütsjago sünnütänüid naisi pidi jäämä viil sinnä palatihe, kon olli inne. Latsiga immi mano saiva nä sis, ku säält mõni kodo läts’ ja säng vabas jäi.

    Inneskidsen palatin oll’ väega herevil olõminõ. Ütel Vahtsõliina puult peri naasõl oll’ halu mudsu pääle mõonu. Tä traavsõ sänge vaihõl ja ähvärd’ uma mehe maaha lüvvä.

    Ku tä oll’ jõudnu liinanaasõ sängü kõrvalõ – tuul oll’ lats joba käen –, küsse tä, kas imänd om kah uma mehe pääle pahanõ.

    Liinanaanõ kitt’ naarulidsõ näoga, et ku timä latsõga kodo lätt, and mehe jalatalla pääle mus’o. Vahtsõliina naasõlõ mõiu jutt nii, et halugi läts’ kõrras meelest är! Jäi vakka ja kobisi asõmõ pääle.

    Mõni aasta ildampa sõitsõ Räpolt bussi pääle tulnu liinanaanõ Võrro. Äkki kuuldu takastpuult naistõrahva hellü: «Laskõ minno kipõlt ette, ma taha midägi väega tähtsät küssü!»

    Kõpsti istõ takast tulnu naistõrahvas liinanaasõ kõrvalõ prii kotusõ pääle ja küsse sis, kas tuu tedä iks mäletäs viil.

    Liinanaasõlõ tulõ-s miilde. «Sa sünnütüsmajan lubasit mehe jalatalla pääle mus’o anda. Ma olõ kõik aig pääd vaivanu, kas annit kah,» parist’ küsüjä kõva helüga üle bussi.

    Liinanaanõ keerot’ vastamisõga ja püüdse juttu muialõ viiä. Ku Võrosuu pääl buss piät’, kaksõ tä kipõlt bussiussõst vällä.

    Väega tähtsä küsümine jäi ilma vastusõlda.


     
     
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin