| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
|
|
|
| | | Kuis võrokõsõ tsirka kutsva – 2 | | | | Kalla Urmas | | |
| | | | | | Kalakaur om järvepõh’ast pesämatõrjaali vällä kaurnu | | | | |
Jakka minevädsen lehen olnut juttu võrokeelitsist tsirgunimmist: kuis tsirka kutsutas ja kost kõik naa nime tulnu omma.
Püvi(püü) – «püvi: püve: püvve» tähendäs lõunaeesti keelen joba vanast aost ütte mõtsatsirku (eesti laanepüü); ildampa om mi maalõ sisse rännänü üts timä muudo nurmõtsirk ja toda sõs om Võromaal naatu ka nurmpüvest kutsma, a inämb teedäs timmä Lõuna-Eestin iks nurmkana nimega.
Kodas(k’) (kotkas) – või ka mõnt tõist suurt kulli tähendädä. Soomõ kotka, kokko ja eesti kotkas vastussõst om terven võro-seto keelen kodas, hummogu puul (näütüsest Peipsi veeren) ka kodask’. Tuu viimäne küünüs ka Võnnu kihlkonda, Perävalla mõtso sisse: sääl om kõnõldu, et pedäjä otsan oll’ «kodaski pesä».
Sisas(k’) (ööbik) – tüküs unõhtuma ka sii põlinõ (vadja keeleni küündünü) tsirgunimi, tiiäme timmä viil inemiisi priinimen. Sisask’-kujjo om tarvitõdu laembalt:lõunaeesti keelen kõõgipooli ja ka veetse kavvõmban. «Sisas» om inämb Lõuna-Võromaa muud, käänüs kah tõõsilde: sisas: siska: sisast; võrdlõ: kodas: kotka: kodast. Nii et nime poolõst omava kats ummamuudo vägevät tsirku nigu sugulasõ.
Võromaal om ka ööbik-sõna vanast aost olõman, ja nigunii tulõva mõlõmbat sorti nime iks tsirgu laulmisõst: üts tulõtas miilde laalu alostust, tõõne – tsisisejät hellü takanpuul. Nime tarvitamist sekäs segiminek sõnaga «sisalik». Mu koton Mehikuurman kutsuti toda eläjät «sisaslik», Setomaal kogoni «(t)sisask’». Nii tulõ ütteluku naade sõnno tähendüisi kottalõ seletüst anda.
(Kala)kaur (tuttpütt; kajakas; haigur) – «kaur’ma» om võro-seto sõna, tähendäs uuristamist, välläkaibmist; tuu perrä või mõtõlda, et kauri omava särtse tsirgu, kiä vii seest midä vällä kaur’va. Esi ma tiiä latsõst pääle, et nii kutsutas Peipsi veeren noid ilosit tutuga tsirka, kiä pikält vii all käävä ja kalapoigõ püüdvä.
Näist kül paistus, nigu nä kaurissi põh’ast hindäle süvvä. A perüs rahu ma tuu nimeseletüsega iks ei jää. Peräkõrd om nimi hoobis timä kahrõst helüst tulnu. Muial Võromaal jo kutsutas tuud tsirku ka «kroogu».
Kaur-sõnna lövväme lõunaeesti keelen ja mõnõn ütsikun Põh’a-Eesti kandin. Tä tähendäs ka hoobis kajakat: niisama kalasüüjät ja kõva helüga tsirku, olku tä kogoni tõist n’ako.
Ja kolmas kaur Võromaal om viil eesti hallhaigur – toonikurõ sugulanõ kalasüüjä tsirk, kiä tege tsärret hellü, ku lindo lätt. Nii et taa nimega om sekähüs suur; a esi olõs soovitanu jättä «kaur» (üten «krooguga»)võro keelen iks tuu edimält nimetedü viitsirgu jaost.
Kuku-uikaja (järvekaur) – eesti keelen om timä kaur-nime hindäle saanu; ja või usku, et ka Võromaal om timmä tõõnekõrd niimuudu kutsutu.
A kinmähe om meil taa uhkõ põh’amaa viitsirgu jaost viil üts nimi. Nigu Rõugu kihlkunnast om kirjä pantu: «Kuku-uikaja oll’ suur hahk tsirk, rõngas ümbre kaala; hellü tekk’ kuku ui, kuku ui.» Õkva särne tä om jah, ja tuu helüga tä and hindä joba kavvõst vällä. Põh’arahvil om tä ilmatsirk, kiä käve viipõh’ast maad kaur’man. Võromaal (pääle Peipsi) timmä inämb nal’alt ei trehvä, a ku tä piässi siiä tagasi tulõma, sis om illos nimi tälle alalõ hoiõt.
Hüüpli(hüüp) – taa tsirk hoit iks suurõmbidõ järvi viirde ruukõsõ sisse; kodokülän kuulõ keväjä poolõ timä imetaolist hellü – nigu pudõlihe puhkmist. Tuu kuulus ka tõsõlt puult järve Vennemaalt mi poolõ pääle ärä. Särne helü om tsirgulõ mitmit nimmi toonu. Hüüp-nime oma teedä mere veerest, a Võro- ja Setomaa nimi om selgehe hüüpli.
Parts (part) – arvata või, et ka taa nimi tulõ tsirgu helütegemisest; parts-sõna küünüs egäl puul ilosahe lõunaeesti keele piirini, õnnõ Villändimaal tä lätt veetse maad põh’a poolõ.
Mi kõgõ suurõmb parts (eesti sinikaelpart) om võro keeli tsigaparts, a väikene ja piinü helüga om piir(i)parts. Tuu nimi passis kõgõ inämb eesti piilpardi jaost, a vast tarvitõdas ka eesti rägapardi kottalõ.
Piho(peoleo) – Võro- ja Setomaalt teedä nimi, küünüs ka Tartomaalõ; eesti peoleo-sõna pidi siin umal aol võõras olõma.
Põlva mail tä om laulnu esihindä kottalõ: «Piho pill linno.» Vast nuu sõna märkvä ka tsirgu illast perälejõudmist keväjä. Kül om tälle siin pantu ka muid nimmi, näütüsest üle Eesti tutva vihmakass – n’augmisõhelü ja vihmakuulutamisõ perrä.
Häniläne (linavästrik) – sii tsirgukõnõ hoit inemise ligi; üle Eesti teedäs ka timä keväjäst ettekuulutust tuu kottalõ, ku pikä lina tulõva suvõ kasussõ.
Västrik-sõna Lõuna-Eestile piaaigu ei tulõ, ja häniläne-sõna küünüs kinäste üle terve lõunaeesti keele. Kost tuu «häniläne» tulnu om, toda iks õigõlõ ei tiiävä. Pakutas, et händ-sõnast, a meil om tuu jo ilma ä-tä. Siin ja sääl om tä segonu härmläne-sõnaga (tuu jo tähendäs muud’o võrgukudajat eläjäkeist), nii om saanu «tsibihärbläne» ja tõõsõ särtse. «Tsibi-» või kül tsirgukõsõ hellü nimetädä, vai sõs hoobis timä suurust (väikene nigu tsibiputin), ja hummogu puul Võromaal om harilik nimi «tsibihäniläne». Muialpuul tulõ ette ka «linahäniläne».
A ti vast tunnõtõ ka timä kõllatsõ kõtuga sugulast (eesti lambahänilane). Tuu pill niisamadõ handa ja tege samasorti hellü, a timmä näet iks niidü pääl ja kar’aeläjide man. Tollõ perrä tä sis om Lõuna-Eestin lambahäniläne ja lambatsirk.
Õiõndus: minevä kõrd oll’ lehen võlssi kirän germaani sõna, miä tähendäs haugast: oll’ habukah, piät olõma habukaz(nigu ka kuningaz).
| | | | |
|
|
| | | | | | Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja | | | | | | |
|
|
|
