| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
|
|
|
«Kooritust paiupuust tettüisi karbikõisi pääle lätsi ostja jõulu aigu peris taplõma,» muhel’ Mooste käsitüütegijä ja -oppaja Piirisilla Anneli, üts 16st «Käsitüüga tüüle!» opilasõst. Joba kuvvõs sääne oppus Võrol avitas käsitüütegijil vällä märki, midä ja kuis võinu tetä, et umma käsitüüd häste müvvä.
«Mi annami õngõ, a õngitsõma piät iks esi!» ütel’ oppusõ «Käsitüüga tüüle!» üts vidäjä, Sepä Marika Näputüüseltsist. «Asi nakkas pääle julgusõst võtta ette ja pruuvi. Tahami panda inemise mõtlõma, midä mändsest as’ast edesi saa tetä ja viil midä kõkkõ saa tetä.»
«Ku mõtlõ naidõ käsitüütegijide pääle, kinkal häste lätt, sis tähtsä om vahtsõ löüdminõ, uma nägo ja nišist arvosaaminõ,» ütel’ käsitüütegijide oppaja, käsitüükunstnik Pajupuu Kadi.
Nii nigu Piirisilla Annelil lätt häste puukarbikõisi äri ja nigu kunagidsõl «Käsitüüga tüüle!» opilasõl Parijõgi Ahtil om tubli käsitüüriistu tegemise firma Sujur, tulõ egälütel löüdä tuu esieräline käsitüüasi, mis hindäl häste vällä tulõ ja midä tõsõ osta tahtva.
Sakõst juhtus, et saadu oppus pand inemise rehkendämä, et seoniaoni tettü käsitüü tasu-i kuigi är. «Ma esi tei inne kampsõ, a no tellitas nii hulga vahtsit ja huvitavit asjo, et kampsõ taha-i inämb sukugi tetä,» tõi Sepä Marika näüte umast elost. «Kõgõ uhkõmb asi seo suvi tetä oll’ pulmaküläliidsi raamat.
Pruudikleidi rõivast tulli tuu raamadu kaasõ tetä. Tei sändse vallalidsõ säläga, trükükuast sai ilosa paprõ.»
Piirisilla Anneli om joba kõrva taadõ pandnu, et tähtsä om ka tuu, kuis umma kaupa vällä panõt ja kuis esi vällä näet. «Piät olõma ilosahe rõivin, naaratama – kõik avitas ja kaup lätt!»
«Käsitüüga ei saa kunagi rikkas, a ku tan nippe manu oppi, või-olla lätt müük ladusampa,» ütel’ Võro naanõ Kivioja Terje, kink unistus om tetä vallalõ uma käsitüüpuut, kon müvväs ka ökokaupa. Parhilla tä kirotaski äriplaani, et saia tüütukassast uma ettevõttõ pistüpandmisõs stardirahha.
Pajupuu Kadi tiid, et käsitüüga eläse är nuu, kiä päält esi käsitüütegemise ka tõisi oppasõ.
«Kes õnnõ umast toodangust eläse, piät suvõ otsa käümä müügikotussit pite ja talvõl tuust rasvast elämä,» hoiat’ tä. «Mõni otsustas, et tege käsitüüd kats tunni päävän ja sis nurisõs, et saa-i tuu iist miinimumpalkagi. Ma tiiä pall’osit käsitüüettevõtjit ja kunstnikkõ, kiä hiidütäse turundusinemiisi jutuga, et ei tahaki kassu. A näil om kah õigus: inemine piät iks umast tegemisest rõõmu kah tundma!»
Tä kõnõl’, et inemine võisi naada märkmä, ku pall’o mändsegi as’a tegemises aigu lätt ja midä om ülepää mõtõt tetä. Tä esi om tuu läbi elänü, kuis saia valla kadõhusõst ja rehkendämisest, ku pall’o vahendaja tiin, ku su tettüt kaupa müü. Müük om jo kah tüü ja ku valik om mitte tetä ja nälgä koolda vai iks tetä ja tuuga tiini, sis...» jätse tä märgotamisruumi.
A ku käsitüütegijä om joba midägi esierälist vällä märknü ja äri lätt häste, sis tulõva vahtsõ hädä.
«Lövvüs õkvalt mitmit, kiä nakkasõ tuud asja takan tegemä, ütlese, et tuu om «rahvakunst», midä egäüts või perrä tetä,» selet’ Pajupuu Kadi. «A üts asi om muusõumivara, tõnõ om muusõumivaralõ uma näo andminõ. Ku om muidoki väega äge ja esieräline mõtõ, sis teküs tuu köüdüs tegijä nimega õnnõs kipõlt.
Perrätegijit saa pruuvi mõota organisatsioonõ kaudu: rahvakunsti ja käsitüü liit saa üteldä, et mardilaadalõ olõ-i asja, ku olõt millegi sändsega vaihõlõ jäänü. Mul om hindäl kolm kasulikku mudõlit, a ma ei olõ lõpuni mõtõlnu, kas mul olnu kodanigujulgust perrätegijäle helistä ja üteldä, et är inämb tekku. A nii õkvalt soovitõdas tetä, et läät laadaleti mano ja ütletki, et panõ är, muido tulõ politsei!»
| | | | |
|
|
| | | | | | Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja | | | | | | |
|
|
|
