| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
|
|
|
| | | Mul udsutas! | | | | Vijari Silja | | | | | | Õdagu ilda, kell oll’ jo piaaigu katõtõistkümne pääl, helisi telefon. Ega ma periselt viil es maka, ai niisama ristsõna vastussit teedüsraamatit piten takan.
Mino küleluu magasi tõsõn tarõn kül jo ammu.
Tedä hõigu ma esi Unkas (täl sääne imelik laih nimi Uno), et olõssi kimmämb: inemine iks kuuld, ku hõikat.
Helistäjä oll’ mu trepikuast edimädse kõrra naabrimemm. Ma esi elä kolmanda kõrra pääl.
Täl oll’ edimäne küsümine, kas mul Unka ka kotun om. Ütli, et Unka jo ammu maka, ja küsse, mis sis juhtunu om, äkki saa ma esi avita. Naabrimemm om joba peris vana, uma katõsakümmend säidse aastat saa täl eletüs. Õnnõs mul viil niipall’u aastit ei olõ.
Memmekene sis seletäs, et täl udsutas. Ma uuri, kas lagi juusk läbi, kas määnestki kuuma vett tulõ vai.
Ei, lagi ei joosõ läbi, a tarõn om tävveste udsunõ ja joba om udsunõ ka vüürüsen. Suidsuandur tegevät timä meelest kah piuksnit.
Mõtli, et vast kongi midägi palas, õdagupoolõ kävevä märdisandi ja viimäte kiäki tekk’ ulli ja pand’ koskilt palama. Haardsõ sis hummugupalidu sälgä ja juusksõ trepist alla memmekese poolõ. Joba trepikuan paistu, et pala ei tan joht midägi – ei olõ suitsu ega haisu.
Lätsi ussõst sisse, selge mis selge oll’ nii tarõn ku ka esikun, õnnõ suidsuandur tekk’ tassakõistõ ja peris lühkü vaihõga piiksõ. Õkva hinksi kerembält, tuld pelgä ma esi kah väega.
Ütli memmele, et tarõn om kõik selge, a suidsuanduril nakkas külh patarei läbi saama.
Memmekene kostsõ, et täl om kõik õks väega udsunõ, no kost taa udsu külh tulõ...
Kai sis memmekese lugõmislavva pääle, kon täl olli viil üte prilli, ja küsse, kas täl iks omma õigõ prilli iin, vast omma lugõmisprilli. Nojah, nii oll’gi: häste kõva lugõmisprilli olli memmel ette jäänü, ku tä tuud piuksnat kuuldma nakas’.
Võtsõ sis suidsuanduri seest puulkoolnu patarei vällä ja lätsimi är magama.
Inne ma viil opsi, et hummõn minku Lasva puuti, panku vana patarei sinnä leti pääle kasti ja ostku vahtsõnõ patarei, sis õdagu pand Unka patarei vahtsõst sisse.
| | Õdagunõ kodosõit | | | 1976 oll’ Võro postkontoril motoriseeritü kodokannõ. Olli sis 19aastanõ. Oll’ talvõaig, jõulukuu keskpaik.
Tuul aol oll’ iks väega pall’o aolehti: Töörahva Elu, Noorte Hääl, Rahva Hääl, vinnekiilse aolehe. Päält tuu aokirä, jõulukaardi…
Autojuht oll’ sis Šura, nigu ma mäletä. Autoga tsõõr oll’ küländki suur: Kubija, Kosõ,
Võromõisa, Nöörimaa, Vagula, Roosisaar, liinauulidsa kah viil. Tüüpäiv läts’ pikäle, tsõõri päält sai ilda tagasi. Kodo oll’ kah viil vaia saia.
Eläsi Vaarkali külän ja tuupäiv lätsi kodo Talina-Misso bussiga. Tuu oll’ viimäne buss.
Bussijuht oll’ noorõpuulnõ miis. Ma küsse mõtsa vaihõl maaha, et õkva minnä, mitte ümbre, muido tulnu Hinsalõ sõita.
Lasksõ juht sis minno maaha, a inne küsse, kas ma iks julgu paksu mõtsa sisse minnä. Mõtsa oll’ umbõs 2,5-3 km. Ma kostsõ vasta, et olõ kõik aig lännü, ei olõ pelänü. Ussõ pääl küsse juht viil, kas ma kahrõ kah olõ nännü. Ütli, et olõ-i.
A ku ma mõtsa vaihõlõ jõudsõ, tull’ säält kõva helü: uhuu, uhuu, uhuu. Päält helü kuuldu viil krabinat. Ku ma sis juuskma naksi… Pandsõ, kuis jala võtsõva, elon ei olõ ma nii juusknu ku tuukõrd.
Olli koton 10-12 minotiga. Esä küsse, kes minno takan aja. Kas mõtsan oll’ üükull vai mõni elläi viil, tuud ma ei tiiä. Selle ma joosigi kodo nii, et jala es taha maad puttu.
Bussijuht sõnosi är. Päält tuud es tulõ ma inämb mõtsa vaihõl maaha.
Linderi Kaja
| | Elos aos sai oppusõs | | | Mõnikümmend aastat tagasi kai egä kõrd bussi minneh, kohe ma istu ja kost kinni haara, ku midägi piäs juhtuma. Mille?
Mukka ja tõisi puhtõliisiga juhtu bussiõnnõtus, tuuperäst. Olli viil küländ nuur, es mõista pur’oh bussijuhiga sõituminekit pelädä. Mis nüüt ma vai, sääl oll’ tõisi, kes must vanõmba olliva. Vaia oll’ Võrro saia ja säält edesi kodo sõita.
Istsõmi matusõbussi pääle ni sõit alas’. Algusõh es saa midägi arvu, veidükese nigu vingõrdõh sõit läts’, a arvssimi, et tii om kurvõlinõ. Ku buss küle pääle linnas’ ja mi kõik ütstõõsõ otsa sattõmi, käve elotii tõtõst silmi iist läbi ni mõtli: kas niimuudu sis kooldaski? A es juhtugi tuu kõgõ hullõmb – lindaminõ sai otsa ni mi linnuk sattõ kohegi pehmehe kotusõhe.
Olõ mõtõlnu, kuis ma säält vällä sai, a ei mälehtä. Tuu külh um meeleh, et kiäki rüükse, avitagõ no mi timä käsi bussi alt vällä.
Sai vällä ni sis nakas’ pää jagama – api um vaia. Olli muanõ ja katskiidsi rõividõga, joosi üte maja mano, kon õnnõs oll’ lavvatelehvon ja sai kiirabi vällä helistä.
Tagasi bussi mano minneh näi, kuimuudu vana Jummal esi oll’ mi bussi juhtnu katõ puu vaihõlt süvvä lumbi viirde kummalõ. Tuu tähendäs katussõ pääle. Kõik mi saimi külh vika, a ello jäimi.
Nii pall’o um siski oppusõs saanu, et pur’oh juhiga ei olõ kunagi ütte massinahe istnu.
Liiva Aasa
| | Tossu Tilda pajatusõ | | | Hää mekiga tint ja kriit
Maakooli direktri kodo oll’ koolimajaga üte katusõ all. Direktril oll’ väiku pojakõnõ. A latsõl naas’ ikäv, tä tahtsõ tõisi latsi mano. Sis tä koput’ viisakalõ klassi ussõ pääle ja küsse, kas tä või tunni tulla. Nigu poiskõnõ pinki istõ, naas’ tä õkva tinti juuma. Tuukõrd olli koolipinke seen mulgu, kohe käve tindipoti. Muidoki tetti tindijuumisõlõ kipõlt lõpp.
Tull’ süküs ja vahtsõnõ kooliaastak. Koolioppaja tütär, kes pidi väikulmehel silmä pääl hoitma, sai poiskõsõ klassiussõ takast kätte.
«Sa olõt viil väiku, sul olõ-i klassi asja,» karist’ tütrik.
«Ei, ma olõ joba suur – neläaastanõ. Ega ma inämb tinti ei juu, a kriiti kül süü,» ütel’ tälle poiskõnõ.
| | | | |
|
|
| | | | | | Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja | | | | | | |
|
|
|
