Nummõr' 239
Süküskuu 6. päiv 2011
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Uma kandi tarkus koolin
  • Uudissõ
     
  • Keelepesäkeisi tulõ Võromaal mano
  •  
  • Rõugõn om jäl seenenätäl
  •  
  • Vanavanõmbidõ päiv Moskvitšega
  • Märgotus
     
  • Oh, kooliaig!
  • Elo
     
  • Roovimüübliga leib lavva pääle
  •  
  • Kuis võrokõsõ tsirka kutsva
  • Juhtkiri
    Kirä
    Ruitlase jutt
    Perämäne külg
    Vana pilt kõnõlõs
     
    Oh, kooliaig!
     
    Mille nii peat olõma, et mõni lats kuuli minnä ei taha ja mõni tuust hirmust haigõs jääs?
     
      
     
    Nõlvaku Kaie, võrukõnõ Jõgõvamaalt 
      
    Ma olõ ammu koolilatsõ aost vällän, varsti nakkas jo latsõlats tähti opma. A ku ilm sügüse lõhna võtt ja edimetse üükülmä tulõva, om õks viil sääne tunnõ, et peat esi ka kuuli minemä.

    Ja keväjelt om veidü hallõ miil, ku noorõ kõolehe ja nartsissi lõhnasõ. Tuul aol anti jo koolin tunnistusõ kätte.

    Mis sis, et matest ja vinne keele sõnust oll’ viländ, tuu suurõ vabadusõga es mõista edimält medägi pääle nakada ja oll’ peris tühi tunnõ. Uma klassi latsõ lätsi lakja, kolm kuud es saa kokku. Enne ku sügüse poolõ raamatiid ostma tull’ minnä.

    Ei tiiä muiduki, kuis tuul ammutsõl aol, ku muvannudsõ koolimaja vahet kävve, suurin liinakoolimajjun nuu kombõ olli. Või-olla näil es olõ nii kodunõ olõminõ kui meil, kos katsõ klassi pääle oll’ kokku sada suurõmbat ja vähämbät last.

    A meil olli kõik uma inemise. Ku mõnõ sügüse kiä kostki kavvõmbast tull’gi, sis oll’ edimedsel pääväl jo kõigil teedä, kohe klassi ja mis nimi om.

    Näet, siiämaani om mõni asi kuuliminekistki meelen. Ku aktus läbi sai, kutsuti edimedse klassi latsõ (ma ei tiiä külh täämbätseni, melle suurõmba poisi meid tikris kutsõ) koolimaja ette – aiast saaki koristama, nigu üteldi.

    Sääl olli üte tsireli küllen niidi otsan värvilidse kompvegituudu. Egä tegeläne, kiä aabidsa oll’ saanu, võisõ säält hendäle üte valida – määne värv kõgõ enämb miildü.

    Tuud ei mäletä, miä sääl pakin oll’ – jo nuu kõik hää kompvegi ja biskviidi olli –, a tuu om meelen, et ma võti sinikasrohilidsõ tuudu.

    Viil om meelen, et mu sünnüpääväl käve klassijuhataja vahetunni aigu koolimaja aian ja tõi mu pingi pääle purgiga lumõmar’apuhma ossa. Nii sai tõsõ ka teedä, et mul om sünnüpäiv.

    Ildamba tull’gi meil kommõ tuu latsõ laud, kel sünnüpäiv oll’, ilosas tetä. Tuud tetti perästpoolõ suurõ hoolõga ja pink oll’ peris kirriv.

    A ütskõrd oll’ katsõnda klassi poisõl tullu mõtõ, kuis meile, edimedse klassi tsibiläisile, lõbustusparki tetä.

    Söögivahetunni aigu võti nä vastamiisi käsist kinni ritta, üts nõstsõ latsõ rea algusõst kässi pääle ja tä visati kõrrast edesi.

    Tõsõn otsan anti veidü suurõmb huug ja üts kõvõmb miis püüdse lindaja üskä. No peaaigu nigu Ameeriga mäe!

    Peat ütlemä, et ega koolin kiusaminõ, mis nüüt peris ammõtligu nime om saanu, sis kah peris olõmalda es olõ, a tuu jaos olli oppaja ja vanõmba koolilatsõ, kiä säänest asja tähele panni ja õigõl aol kiildmä naksi.

    Ma ei tiiä, kas nüüt latsi rumalambas peetäs, a mu aol saiva edimetse klassi latsõ kah arru, ku näile kõnõldi, mis kõlbas tõsõlõ üldä ja mis ei. Ku klassijuhataja üte poiskõsõ narmisõst teedä sai, kulssi mi kõik tuu noomitusõ är ja näet, om täämbädseni meelen. Arvada, et tõisil kah.

    Närvi olli muiduki tervembä nii latsil ku oppajil, mis tuud kõnõlda! Meil oll’ vanõmbin klassõn kah sääne klassijuhataja, kiä es pea ilmangi tuu jaos hellü nõstma, et tedä kuulda võetas.

    Kõgõ rohkõmb, miä tä ütel’: «Kuulõ (Eedi vai Mati vai mõni tõnõ), nii ei saa.»

    Tuust avit’. Ja tä oll’ sis nuur naistõrahvas! Rüükmine es olõ meil sukugi moodun.

    Nüüt ma olõ tan häietänü, kuis õks lumi oll’ ennembi valgõmb ja hain hall’amb.

    A tuuperäst mi jo tahagi kõik kooli aastapäivil ja klassi kokkutulõkiil kävvü, et nii pall’u ilusat om meelen.

    Ja ma ei saa periselt kah arru, misperäst nüüt nii peat olõma, et mõni lats kuuli minnä ei taha ja mõni tuust hirmust peris haigõs jääs. Mitte sukugi opmisõ vai halvu numbridõ peräst, hoobis tõisi latsi peräst, kiä kiusasõ.

    Kuis õks saava jo väikside klassin olla kamba, kiä tõisi maaha tegevä? Kas oppaja tõtõstõ ei näe, ei kuulõ?! Nii hull tuu asi õks olla ei tohesi, et ulakilõ medägi üldä ei või.

    Latsi vanõmba võisi kah teedä saia, kuis näide lats hennäst üllen pedä, ja õkva sis, ku medägi juhtunu om: telefoni omma egälütel piaaigu kõrva küllen.

    Ku asi nii edesi lätt, sis viskasõ latsõ varsti oppaja kah klassist vällä. Jõvvami kiviaiga tagasi, et kel jõud, tuul õigus?!

    Kõnõldas jäl koolirahust, võeti ammõtlikult otsus vasta, kirutõdi hulga papriid täüs ja peeti kõnnit.

    Tükis nigu stagna-aigsidõ pleenumideõ ja kongresse muudu olõma. No minkperäst nuu paprõ, mõistust ja süänd om vaia!

    Joba kääväki latsõ jäl koolin. Kül ma olõs tahtnu, et kõigil nuil, kiä tinavaasta edimist vai ka joba mitmõndat aastat kuuli lätsi, olõs hulga aastidõ peräst säält nii pall’u hääd ja ilusat meelen ku mul.


     
     
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin