| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
|
|
|
| | | Kuis võrokõsõ tsirka kutsva | | | | Kalla Urmas | | |
| | | | | | Taivasikk (vai tikutaja) Võro lähkül Vagula järve veeren Järveren päävänõsõngu aigu süvvä otsman | | | | |
Raamatist «Eesti linnunimetused» (1967) ja «Linnud rahva keeles ja meeles» (1969; tävvendedült 1994, kokkosäädjä Mart Mäger) saa hulga tiidmist võrokiilside tsirgunimmi kottalõ. Abist om ka «Väike murdesõnastik» (1982, põrõla ka Internetin).
Mõtus (metsis) – mõtussõ nime piir taht õkva nigu näädätä vanna Eestimaa ja Liivimaa kubõrmangu piiri: tä küünüs lõunaeesti keelest vällä viil Pärnumaalõ, Saarõmaalõ ja üle terve Villändi- ja Tartomaa. Metsis tulõ tälle kül põh’a puult vasta ja kotusside om tarvitõt mõlõmbat nimme, a terven lõunaeesti keelen om taa tsirk olnu iks õnnõ «mõtus». Nii kats nimme omava kül kirmähe sugulasõ, a neede alospõhi om hämmär; paistus õnnõ, et «mõts/mets»-sõna sinnä ei putu.
|
Viu (hiireviu) – viu helü om iks vihma kuulutanu ja tuu perrä om timmä ka lihtsähe vihmatsirgust kutsutu – nigu ka hulka muid tsirka; «(vihma)viu» paistus üts ausa võro- ja tartokiilne tsirgunimi, midä muial Eestin om väega harva ette tulnu (sääl tä om rohkõmb vihmakull).
Haugas(kull) – sõnast «kull» ei olõvat õigõlõ teedä, kost tä tulõ; tä om tutva kül terven Eestin, a nimelt Võro- ja Setomaal ja lõunaeesti keelesaari pääl tundas «haugast», ja tuu om särnesama vana germaani lain nigu kuningas.
Paistus kogoni, et sõna omma mi keelen parõmbahe alalõ püsünü ku germaanlaisil hindil. Vanast oll’ näil kuningaz ja habukah, põrõla om näütüsest ingläisil king ja hawk.
|
Hütt, hutt’ (kaelustuvi) – tä hõikas esi umma nimme: hütt hütütäs; taa nimi küünüs üle lõunaeesti keele ja ka veetse kavvõmbalõ; «hutt’» om tutva Võromaa lõunajao pääl ja Setomaal. Pia sama nime oma ka saarlasõ tälle timä helü perrä pannu. Suurõmban jaon Põh’a-Eestist oll’ tä meigas, a Pärnu poolõ minnä meokas. Vahtsõmba ao nime om annu alambs’aksa tuwe. Tuvi nimme kande edimält iks õnnõ liinatsirk, kiä katussit pite koosõrdas.
Taivasikk, tikutaja (tikutaja): üts ja sama tsirk om uma katõ esi helü perrä ka esi nime saanu, Võromaal niisamadõ nigu muial. «Taivasikk» om ka mullõ hindäle latsõst pääle kodonõ nimi tuu tsirgu jaost, kiä mõist lindamisõ päält ummi hannasulgiga mökätä. Taa nimi paistus ollõv harilik üle Lõuna-Eesti, muialpuul om hulka muid nimmi, nigu metskits vai möhitäjä. Tikutamisõ helü om rahvalõ niisamadõ häste tutva ja tikutaja nimega kutsutas tsirku pia terven Eestin.
Hähn(rähn) – «hähn: hähnä: .hähnä» om nii põlinõ tsirgunimi, et kogoni komi ja mari keelen pidi tä tunda olõma; meil om timmä tiidnü terve Võromaa, ka osa Tarto- ja Mulgimaad. Põh’a-Eesti rähn või olla sündünü katõ nime, «hähnä» ja «nääri (närhi)» kokkojuuskmisõl. Hähnest kutsutas meil innekõkkõ kirivät sorti tsirka, a mustal ja rohilidsõl hähnäl omava viil esi nime.
Kärg(musträhn) – täl om lõunaeesti (nigu ka põh’aeesti) keelen ka muid nimmi, nigu nõgikikas, vihmatsirk, killhaugas.
«Kärg» om küündünü Pärnumaani, a soomõ keelen om olõman kärki ja nimel om vastussit viil Volga-viirsiden keelin.
Meldsas(roherähn, hallpea-rähn) – «meldsas: meltsa: meldsast» ja ligidädse nime omava tutva olnu pall’o laembalt ku õnnõ Lõuna-Eestin. A läbi võro keele saasõ nätä ka toda, kost särne nimi peri om. «Meldsas» om Karulan, Harglõn ja Leivun ka maldsahaina tähendänü. Ja liivi keelen tähendäs mõltsi hal’ast, rohilist. Nuu tsirgu omava tõtõstõ mahlakahe maldsakarva.
Kurvits(metskurvits) – taa tsirgu pääle omava s’aksa kõvastõ jahti pidänü ja nii om ka s’aksa muudo nimi (valts)nepp võrokõisil teedä. Sõna «kurvits» esi om küländ lõunaeestiline; põh’a ja õdagu puul om tuu asõmõl korbiits(akas). Mõlõmba nime tulõtasõ miilde tsirgu mängohellü «korr-korr-piits»; a mudakurvits pidi Võromaal tähendämä hoobis koovitajat.
| | | | |
|
|
| | | | | | Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja | | | | | | |
|
|
|
