Nummõr' 68
Vahtsõaastakuu 18. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV'
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht'
    Uudissõ
     
  • Eelektriga lätt viil aigu
  •  
  • Generaatori-äri häidses'
  •  
  • «Mino Võromaa» uut latsi kirätöid
  •  
  • ETV näütäs vilmi veeremaast
  • Elo
     
  • Sõakavalusõ Krooksu muudu
  • Märgotus
     
  • Inemine ja puu
  •  
  • Lauritsa Piitre: raha iist saat odavit asjo
  • Innembi
    Perämäne külg
    Küsütlüs
     
     
     
    Inemine ja puu
     
    Midä hall'amb om ossakõnõ istmisõ all, tuud veidemb mahus sinnä kõrvalõ latsi-latsõlatsi
     
     
    Kõivupuu Marju, ristipuie uurja
     
    Timahava käve ma põimukuu lõpupäivil Laatrõn matussiidõ pääl – sääl puhkasõ mu esä puult vanavanõmba – ja niguq mul perämidsel aol kombõs saanu, sõidi müüdä ka Laatrõ vanast kuiunust ristipedäjäst, et kaia, kuis vanal puul lätt: sais tõnõ viil püstü vai om põrmu pudõnu.

    Laatrõ ristipetäi om terven Lõunõ-Eestin teedüpiten üts' vanõmbit umataoliidsi puid, timäst kirut' joba minevä aastasaa algusõn Mattias Johann Eisen.

    Perämidse kümme aastakka hingits' vana ristipuukõnõ ummi viimätsiid päivi, seeni ku paar' suvvõ tagasi kuiusi viimänegi rohilanõ ossaharu ärä.

    Tollõ märgis oll' kiäki surnuaiapühäle minejä puu ümbre apõlsiinikarva teibiga valgõ paprõ köütnü ja hall'a vavvõrnavarrõ sinna vaihõlõ tsusanu. Paprõ päält võisõ vanainemise käega kirutõdu kirjä lukõ, et «ristipettai on ära surnud. 1.07.2001».

    Ja ku ma sõs seo suvi massina ristipedäje man kinni pedäsi, näi, et puu tüveprakku olli seos suvõs uma pesä tennü peris hariligu kodumehidse.

    Kõgõst ütes suvõs – oll' selge, et nii ullistõ valitun pesäkotussõn ja sääntse lakõ pääl nä talvõ üle ei elä, tuul' ja külm võtva perre talvõ joosul ärä.

    Kai tuud pilti ja silm läts' likõs – õkva nigu olõssi tuus kõgõ perämidses kõrras nuu, kinka mälestüsristi olli inämb ku saa aasta joosul vana puu tüve sisse lõigadu, võtnu nõus hinnäst viil kõrras eläviile inemiisile ilmuta – seokõrd sõs mehidseperre kujul – inne, ku vana pühäpuu aig siinilman tõtõstõ otsa saa.

    Vana uskmisõ kõnõlasõ, et inemise hingekene võtt pääle surma määntsegi mardiga, sitigä vai libligu kuju.

    Viimädse aasta joosul om tulnu mul pall'u kõnõlda-kiruta ristipuiõst ja näide tähendüsest mi perändkultuurin. Ja tuustki, midä võissimi ütenkuun tetä, et pühä puu mõtsa veeren saasi koolda nii-üldä loomulikku surma…

    Kõgõ lihtsämb om muiduki jättä sääntse puu ragumalda, mille pääl omma risti vai mõnõ muu pühä märgi. Ja mõistlik inemine inämbüste nii tegegi.

    A sääne inemine, kinkalõ mõtsapuu tähendäs kõgõpääst ja õnnõ unikut kõvva rahha, võimalust päsedä «hall'a ossa» pääle, ragu armulda põrmu nuidsõmmu ossõ ja ossakaõisi, mõtlõmalda tuu pääle, midä om timäl edesi anda umilõ latsilõ ja latsilatsilõ. A vas't timä ei mõtlõ kah, kost makki nii täpsede tuud tiiä. Selle et midä hall'amb om ossakõnõ istmisõ all, tuud vähämb mahus sinna kõrvalõ latsi ja latsõlatsi.

    Mi olõmi mõtsa- ja põllurahvas. Rassõl aol om mõts ollu meile iks abis ja pelgupaigas.

    Viil sada aastakka tagasi võisõmi üldä, et maainemine eläs suurõlt jaolt õks viil puuaoan, nigu tä oll' satu aastit varrapagi elänü – mõts and päävar'u ja anuma, tüüriista ja pillimatõrjaali, mõts lämmistäs pühhi aigu nii elämist ku hinge.

    Tarrõ tuudust jõulupuuladvast sai pernaasõlõ pudrupöörüs, pliidisiibri vaihõlõ tsusat «kõosõir» lei latsõkunnalõ tarvidusõ kõrral mudsu tagaotsast päähä tagasi.

    Inemisel om moodus üldä, et egaüts' piät umma risti kandma. Võrumaal kandva pedäjä ni kuusõ, tõnikõrd ka kõo inemise eluriste – hinge ülendüses ja eläviile mälestüses – tuuperäst, et puu eläs inemisest kavvõmb. Lasõmi nail pühäpuiõl ellä.
     
     
    Mis sa arvat?
     
     
     
    Ilm
    Uma Internetin
     
     
     Kae, miä ütel´!


    «Siin oll' pini!»

    Kunstnik Navitroll'a ikk takan ravvast pinni, miä päti tält är varasti (SLÕL)


     
       
     Uma Lehe sõbõr!