| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
|
|
|
| | | Ubinaraksuh | | | | Ämariku Volli | | | | | | Seo om üts mu noorõpõlvõ äpärdüisi, mis juhtu, ku Ukrainah eläsi.
Ümbre mi kaivandusõ territooriumi oll’ sovhoos Tservonõi Prapor (Punanõ Lipp).
Kaivandusõ piiri piteh juusksõ läbi ka raudtiiliin Moskva–Mariupol üteh raudtii kaitsõst istutõduisi mõtsaribadõga. Tollõ raudtii takah olliva sovhoosi arbuusi- ja tomadipõllu. Tükk maad edesi oll’ suur uhtõorg. Oro külgi pääl kasvi lepä- ja paiuvõso. Uhtõorost läts’ üle ka raudtiisild. Tõõsõl puul orgo oll’ mitmõkümnehektäriline ubinaaid.
Tuu ubinaaid tõmmas’ suvõl ligi kaivandusõ nuuri. Ubina olli jo ihkamist väärt.Esiki ma käve tomadi- ja arbuusiraksuh. Kiä lätsivä pall’o julgõst, nu saiva trahvi massa ja seldsimehelikku kohut maitsa. Õnnõst minol läts’ kõik höste, ma vahelõ es jää. Terve suvõ seimi õnnõ tomatit, arbuusi ja saia.
Või-olla olõs ka ma kunagi vahelõ jäänü, a mul õs jää nii tihtsähe käümisest aigu. Ma küti põhitüü kõrvalt üle katõ päävä katõsa tunni kaibjidõ söögimaja pliite.
Ümbre söögimaja keerotiva kõgõ puulnäläh tüüstüskooli opilasõ. Ütskõrd pallõl’ tüüstüskooli poiss Griša hinnäst mullõ abilisõst. Ma lepe kokkõga timä suhtõh kokko.
Varsti nakas’ Griša minno üles kihotama, õt ma lääsi timäga üteh ubinaraksu. Mullõ tuu mõtõ õs miildü. Kõnõldi, õt sääl ollõv väega herksä valvja üteh pini ja püssäga. Kävevä kuulujutu, õt nii mõnigi ubinamaias om saanu hindäle suula tagaotsa sisse. Ma tahtsõ umma tagaotsa hoita. A Griša joudsõ minno siski pehmest kõnõlda.
Võtimigi tii jalgu ala. Lätsimi üle raudtiisilla ja käänimi uhtõoro puhma sisse. Säält näimi küländki kavvõhe, kohki õs paistu aiavahti õga pinni. Mõtlimi, õt ku mi tedä ei näe, sis timä ei näe meid kah.
Naksimigi tõnõ tõist uiburita piteh aida minemä. Õga puu alt maidsimi ubinit, õt noid kõgõ parõmbit üles löüdä. Aia veerest löüdsemi hindä maitsõ perrä ubina, ronõmi puu otsa ja naksimi kõttu täütmä.
Ku pall’o aigu müüdä läts’, ma õi mälehtä, a ütekõrraga kuulimi, õt kiäki kõnõlõs. Tuu oll’ aiavaht üteh piniga. Täl oll’ püss kangli all ja pini nööräga käeh. Meil sattõva süämekese kõrraga saapasiirde: aiavaht oll’ veiga lähkoh.
Aiavaht köütse üte puu külge pini kinni, järgmädse puu kõrvalõ toet’ püssä ja sis tull’ õkva mi puu ala. Saisõ veidökese, sis tougas’ püksi alla ja küküt’ as’alõ.
Mi ollimi väega vaiki. Vaht küküt’ ja vahtsõ ümbre, ütekõrraga kai tä mullõ otsa. Kaksas’ sis peotävve haina (vast perse pühkmises) ja ma sai arvo, õt no saistas tä üles ja meil om päsemäldä päiv.
Äkki hüpsi ma puu otsast tälle piaaigu sälgä, touksi tä pikäle, haari püssä ja panni uhtõoro poolõ pakku. Aiavaht hoitsõ pükse üleväh, juusksõ takah ja rüükse: «Andkõ püss tagasi!»
Ku ma joudsõ võso viirde, nõsti püssüravva taiva poolõ, lasi püssä tühäst ja vissi maaha. Olli piaaigu raudtiisilla lähkoh, ku kuuli ubinaaia puult püssäpaukõ.
Peräh arotimi Grišaga, õt meil iks vidi, õt pini oll’ puu küleh kinni ja hiitümise peräst unõht’ aiavaht pini vallalõ laskõ. Püksi olõs meil kimmähe jalast kaonu üteh perselihaga. Griša küsse mino käest: «Kas sa olõs ka pinni lasknu?» Ma õs mõista midägi vastada ja õi mõista täämbädse pääväni.
| | | | Õnn vai õnnõtus? | | | Oll’ 2010. aasta lehekuu lõpp. Mu nimekaim ja naabrimiis Pikä uulidsa päält Kallõv tull’ Põrmu järve pääle Navilõ kalla püüdmä. Mul hindäl oll’ puiõ lahkminõ ette võet ja ma es saa kalalõ minnä.
Es saaki tä sääl pikält lanti pillu, ku tull’ kõva vihm ja ai är kodo. Lätsi tuusama päävä õdagu kah sama kotusõ pääle püüdmä, kon nimekaim oll’ olnu. Kalla pall’ond es saa – õnnõ mõnõ ahuna-sininõna –, a sai hoobis üte suurõ ja kalli landi (kutsutas JERKi vobleris).
Lant oll’ uma 25–30 cm pikk ja kolm suurt kolmõharolist konksi kah külen. Säändse landi masva Tarto kalapüüdmise riistu poodin 200 kruuni tükk ja inämbki viil. Landil oll’ takan umbõs 10 miitret nüüri. Tuu nööri taadõ mu lant kinni jäigi. Olli supõrlandi üle õnnõlik nigu tarõpõrsas.
Järgmädsel hummogul varra lätsimi Kalõviga kummipaadiga Noodasjärve pääle kalla püüdmä. Võti sõs uhkusõga tuu eelmädsel pääväl löütü kalli landi vällä ja tahtsõ püüdmä naada, a naabrimiis tundsõ uma landi är. Täl oll’ eelmäne päiv tuu lant kohegi järvepõhja kinni jäänü ja ma sõs olli löüdjä.
Nimekaim pand’ õkva tuu mu löütü landi spinnalõ otsa. Teimi spinnadõga mõnõ hiite ja äkki oll’ nimekaimul suur purik otsan. Ma lätsi kah ähinähe, haari kahva ja aviti havvõ kahva.Kala oll’ veidü üle nelä kilo. Sa kae sõs, kuis läts’!
Kaimi, et mu spinna om kaonu. Ma olli suurõ ähinäga uma spinna vette touganu, ku ma sõbra haugõ kahva aviti.
Pillimi pia puul tunni rasõhit lantõ, a mu spinnat järvemuast kätte es saaki. Tuu spinna kuun kettaga massõ vähämbält 1000 kruuni, lisas lant ja tamiil. Naabrimiis ütel’ sõs trüüstmises, et mullõ tulõ no vahtsõnõ spinna kinki. Ma ütli, et spinnast ei olõki nii hallõ, a poja kingitü spinnatrull oll’ kallimb viil.
Kuu ao peräst tõigi nimekaim mullõ Soomõst vähämbält 100eurodsõ spinna ja trulli, kon oll’ 100 miitret nüüri pääl, päälekauba üte plekklandi kah. Nii et õnnõlik õnnõtus oll’ mul sõs!
Otsa Kallõv
| | | | Tossu Tilda pajatusõ | | | Kuis Pitsu avit’ vabariiki valli
Katskümmend aastat tagasi 20. põimukuu õdagu istõ üts Võro pere tarõn telega iin. Näüdäti ülemnõvvokogo istungjärku. Kas kuulutõdas vällä Eesti Vabariik?
Üts ni tõnõ rahvasaadik läts’ kõnnõpukki. Kõnõldi. Märgotõdi. Tarõn olli kõik väega vakka.
Pitsu lebot’ vagusahe lavva veere all. A sis karas’ pini meeledü haukmisõga pistü, tormas’ aknõ mano, tugi käpä aknõlavva pääle, vahtsõ aknõst vällä ja hauksõ vihatsõlõ.
Perrerahvas tarõn es saa arvo, miä Pitsuga juhtu. Peräkõrd tull’ pernaasõlõ miilde, et Pitsul püürdse mudsu är sis, ku telekan üteldi, et pukki lätt kõnõt pidämä rahvasaadik Kass. Oll’ jah tuukõrd ülemnõvvokogon säändse nimega tegeläne – riigikaitsõ kommisjoni liigõ Kassi Johannes.
Pitsu miist muidoki es tiiä, a tä tiidse väega häste sõnna «kass». Ja tuu sõna ai Pitsu marru.
Kass oll’ vainlanõ!
Ku kassi kongi nätä es olõ, jäi Pitsu rahuligus, haigut’ laja lõvvaga ja kobisi lavva veere ala tagasi.
Kellätseieri olli üüse pääle üttetõiskut, ku meil oll’ jäl Eesti Vabariik. Perrerahvas tennäs’ Pitsut, et tä uma «sõnavõtuga» oll’ avitanu vabariiki valli.
| | | | Hüvä nõu | | | Ketsup
2 killo tomatiid
200 g ubiniid
100 g sibuliid
100 g tsukõrd
1 spl suula
maigu perrä vürtsi ja ätiket
Keedä tükes lõigudu aiavilä pehmes. Ku tahat ilma tükeldä ketsupit, sis hõõru kõik seo möks läbi sõgla.
Keedä 20 minutit, panõ manu vürts ja ätik. Käänä kipõlt kaas pääle.
Ketsup 2
1 kilo tomatiid
100 g tsesnokit (küüslauk)
100 g mõrruritkast (mädarõigas)
1 spl suula
2 spl tsukõrd
1 spl ätiket
Aja tomat, kibluk ja mõruritkas läbi hakklihamassina vai riivi piinüs.
Panõ manu suul, tsukõr ja ätik. Sekä ja nõsta õkva purki. Panõ kaas kõvva pääle.
Segäsalat
1 kilo kurkõ
1 kilo põrknit
1 kilo kürvitsät
250 g sibulit
0,5 l õlli
4 spl tsukõrd
3 tl suula
ätiket
Riivi kõik kraam är ja keedä puul tunni. Panõ kuumalt purki.
Kruusamäe Maimu
| | | | | | |
|
|
| | | | | | Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja | | | | | | |
|
|
|
