| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
|
|
|
| | | Kodokandi ratu pääl kävveh | | |
| | | | | | SAARÕ (RAADLA) KIIRI,kiränik | | | | |
Tah ma sis jäl olõ: umah kodo- paigah Leevil. Tuu tege minno ütteaigu rõõmsas ja kurvalid- sõs. Trehvä taaha veidemb, ku tahtnu. Siiä joudminõ võtt tõõnõkõrd terve päävä, ku tahat mõnõst poodist kah läbi astu ja pedäjämõtsa käkitühe, valgidõ häitsmidega järvekaasikit täüs mõtsajärve ujoma minnä.
Vili om valmis ja pihla viska- sõ rohiliidsi lehti vaihõlt vere- vät. Kavvõmbah nurmõ pääl jalotas ütsindä kurg – tuu om sääne pilt, midä mu tääm- bädseh kodopaigah Hiiumaal hariligult ei näe.
Võhandu jõõ nuhe om õks säänesama nigu latsõpõlvõh: sääne lõmmulehine ja meele- ga mõistmalda. Kavvõmbast paistus külä keskkotus – vana tummõkõllanõ bussijaam, miä om õgasugumaidsi kirivit ja tuulõ käeh veidükese hilbõlõ- ma päsenüid silte täüs liimit.
«Ostame mustikaid.» Käsilde maalit kuulutus tulõtas miilde, kuis latsõn sai üteh paari väiku sugulasõga mustikit mõtsa ala süümä mintüs ja kriimligadsõ näoga kodo tagasi tultus.
Müüdä lätt jalgrattaga vana- miis, hõikas midägi teretüses. Pehme võro kiil pand mu mõt- tõh naaratama joba inne, ku jõv- va kaia, kiä tuu teretäjä om.
Mu kadonu vanaimä ja vana- esä kõnõligi õnnõ niimuudu. Võro kiil tähendäs mullõ kõgõ midägi latsõpõlvõlist. Sinine tsukrutuus vanaimä tsõõrigu söögilavva pääl.
Peotäüs vaasi pantuid, makõ hõnguga valgit floksõ, miä kasvi vanaimä magamistarõ aknõ all. Valgõ klaari kütse maik. Lämmä piimä hõng plekidse pangi seeh.
Kriimliganõ kõllatsidõ silmiga kass puust läve pääl ahnõlõ valgõt vattu hiilmäh. Hainamaa päält kodo tulõjidõ valgõvillaliidsi lambidõ kipõ sammu ja herevällä määgmine. Kuusõmõtsa puult aigupiteh lähembäle ruumaja udsu.
Tunnus ütsjago uskmalda, ku palïo või hindä seeh käkki üts kiil, ku tä üteainuma silmäpil- guga nii palïo miilde tulõtas.
Astu küläpuuti. Uss lätt väi- ku sahinaga vallalõ, kuigi hulga kergempä, ku tuukõrd. Müüjä leti takah om kunagidsõ müüjä tütär. Tä tund mu kõrraga är ja jääs imehtüsega kaema.
Päävävalguslambi pandva silmi pilutama. Kõik mu ümb- re om nii harinõmalda euro, et ma ei tunnõ ruumi kõrraga ärki – valgõ saina, otsani puh- ta plastriioli, kirivide siltega Lääne kraam, minkal om võlss maik. Tulõ miilde, määne hõng olï vormileeväl, midä vanaimä vaihõpääl lehmile süütse – leib olï sis nii otav.
Riioli päält kae- sõ sirgõh riah vasta hoolõga kile sisse pakidu ja viilõs lõiga- du leevä. Märk tõõsõst aost, tõisist kombist ja olõmisõst. Ütski leib sääl poodih olõ-i tuu, midä ma otsi.
Nakka rahvamaja poolõ ast- ma. Om seo nuka kodokandi- päiv. Rahvamaja uss om peräni, säält tulõ sisse pahvak suvõläm- mind õhku ja edimädse küläli- se, kiä tassa läbi tarõ astva.
Paki tassakõistõ vallalõ värs- ki trükihõngulidsõ raamadu. «Lepätriinupüüdjä» – mu edi- mäne romaan. Kiroti tuu selle, et näüdädä, et tütrik, kink ki- rändit klassih kunagi ette loeti, om mu seeh viil alalõ.
Raamadu näütämine. Kokko- saaminõ kodonuka rahvaga. Millest ma ülepää kõnõlagi?
Arvada tuust, ku tähtsüseldä om tegeligult välimäne helkä- mine, ku võlss om pruuvi olla kiäki, kiä mi periselt ei olõ. Ku tähtsä om är tunda, minkjaos mi siiä ilma olõmi sündünü, hinnäst säändsenä hääs pitä, nigu mi olõmi.
Autogrammi. Pühendüse. Lugõjidõ hää arvaminõ. Ar- vada om seo jago kõgõ taa aúa man kõgõ meelelidsemb.
A tuu leevä lövvä ma külh. Mõnõ päävä peräst, ku är nakka minemä, Võro Maksimarketist.
| | | | |
|
|
| | | | | | Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja | | | | | | |
|
|
|
