Nummõr' 237
Põimukuu 9. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Mõtsast leib lavva pääle
  • Uudissõ
     
  • Võrokõisi saatkund Seto kuningriigin
  •  
  • Ökofestivaalil tetäs kodokanti kinämbäs
  •  
  • Tuu uma kell näütüsele tiksma!
  • Märgotus
     
  • Mõtsa Kaire:umast kraamist saa hää süük ja avitat viil talopidäjit kah!
  • Elo
     
  • Mesipuu talon talotöid kaeman
  •  
  • Suidsusannan saiva iho ja heng puhtas
  •  
  • Luuduskaitsja saiva kokko Pähnin
  •  
  • Võrokõisi kandlõkontsõrt Villändin
  • Juhtkiri
    Kiri
    Ruitlase jutt
    Perämäne külg
    Hüvä nõu
     
    Kodusõiduga hädän
     
    Meid om kolm sõsard – kõik sündünü Võrumaal. A elukõnõ om meid lahutanu ja egäüts eläs sääl, kon pere luudu. Ma elä uma perrega Jõhvin, tõnõ sõsar Tartun, kolmas Võrumaal esäkotun. Mi kutsumi tedä koduhoitjas.

    Hindävahel saami häste läbi ja käümi ütstõõsõl külän, mis tuust, et vahemaa pikk. Naid reise teemi iks mitu kõrd aastan, tii kõgõ ütesugunõ: Jõhvi–Tartu–Võru, Võru–Tartu–Jõhvi.

    Jõhvin istu bussi pääle, Tartust tulõ tõnõ sõsar ja sõs lätt sõit katõkese pall’u lõbusampa. A Võrun uut joba kolmas sõsar suurõ kannatamatusõga. Mitte väega ammu panti käümä bussiliin Narva–Jõhvi–Mustvee-Tartu–Põlva–Võru (nii pall’u nimmi sildi pääl!)

    Mu jaos om taa väega mukav liin. Olõ-i vaia Tartun bussi päält maaha ronni, osta vahtsõnõ pilet ja sõs ümbre istu Võru bussi pääle. Seoni aoni olõmi sõsaraga kõgõ õigõl aol Tartun kokku saanu, et Võrru edesi sõita. A ütskõrd es lääki as’a nii, nigu oll’ kokku kõnõldu.

    Istõ ma Jõhvin uhkõ katõkõrralidsõ bussi pääle, pilet ostõt õkva Võrru.

    Hindäette mõtõldõn ja aknõst vällä kaiõn läts’ reis ruttu. Varsti oll’gi mu uhkõ buss Tartu bussijaaman.

    Joba ma vahtsõ bussi aknõst, kos tuu sõsar sõs om. Netu!

    Sõs helisti timä mobiili pääle, ei midägi, kiäki ei vasta.

    Olli õkva hirmul, et mis sõs nüüt vallalõ om. Lätsi kipõstõ bussijuhi manu ja küsse, kuna tä edesi sõit. «Õkva varsti,» oll’ vastus. Palssi bussijuhti, et uutku viil veidükese, Tartust pidi kimmäle üts inemine pääle tulõma, ma joosõ bussijaama kaema.

    Lätsigi sõs bussist maaha sõsard otsma. Joosi kõgõ inne tõõsõlõ poolõ bussijaama, mõtli, et vast läts’ võlss posti manu saisma. Es olõ kedägi bussijaama takan. Et aigu oll’ külh väega veidü, lätsi bussijaama kah kaema.

    Nii oll’gi!

    Sõsar sais rahuligult kesk bussijaama, kaes aknõst vällä säändse näoga, nigu ei olõsi kohegi kipõt. Joosi sõs timä manu, haardsõ käest kinni ja ütli: «Midä sa umõtõgi tan saisat, Võru buss om iin ja lätt egä minut minemä!» Tuu jutu pääle küsse sõsar: «Kas sääne buss lätt Võrru vai?

    Sääl oll’ sildi pääl Narva.» Tulõ taivas appi! (Ansip)

    «Kas sa, kulla inemine, bussi silti edesi es loeki? Sääl oll’ jo rohkõmb liinu nimmi ja Võru oll’ lõpun!» Es loe!

    Bussijuht juhtu olõma hää miis, uutsõ iks är, nika ku ma sõsard otsõ.

    Ku istõmi joba õnnõligult bussin ja ma säändsest juuskmisõst olli är jahtunu, sai ma teedä, mille sõsarakõnõ oll’ ummin mõttin nii kinni, et es näe bussi päält siltigi õigõlõ lukõ.

    Inne bussijaama tulõkit oll’ tä naabriga suurõ sõnasõa maaha pidänü. Tuuperäst jätse mobiili maaha, tuuperäst saisõ bussijaaman nigu post, es näe, es kuulõ midägi.

    A mul tull’ edimäst kõrd mi pikä Jõhvi–Tartu–Võru vahel sõitmisõ aoluun läbi tetä sõsara peräst sääne ull’ võiki juuskminõ aoga Tartu bussijaaman: mul andsõ õkva juuskõ! A kõik lõppi häste.


    Võrukõnõ Jõhvist(kirotaja nimi om teedä)


     
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin