| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
|
|
|
Sattõ ildaaigu viies pääväs Põlva haigõmajja. Üts mu tüüandjist helist’ mullõ ja läts’ närvi: «Sääl tapõtas inemiisi.
Tulõ õkva tulõma, tulõ Tal’nahe, vai ku muud võimalust ei olõ, sõs Tartohegi. Ku vaia, saadami massina perrä.»
Es olõ must hindäst minejät ja es lasõ tõisil hinnäst pästä. Tulõ mis tulõ!
Minevä aasta käve täpsele sama hädä ja sama haluga Mustamäe haigõmajan. Kolm tunni oodi elävän järekõrran, sõs leüdse tohtri aigu mullõ pääle kaia, kirot’ rohopaprõ ja saat’ ussõst vällä. Kõvõran lätsi takso pääle, sõs rohopuuti, sõs kodo... Mis sa hädäga tiit! Jäi ello. No tahtsõ puhtast uudishimost kaia, ku mitu inemist Põlvan mu haigõmajan olõmisõ joosul är tapõtas.
Väega rassõ palat oll’. Kiä kopõrd’, kiä peeret’ vaivalidsõlt, kiä oias’.
Hummogusüük, vooligu, õdagusüük, vooligu. Üüse kõik aig üts ähkmine, peeretämine ja oigaminõ. Hummogu loi pää kokko. Kõik olliva alalõ. Ollimi esiki plussi saanu: üts miis oll’ üüse palatihe mano tekkünü...
Kõrvalpalatin võti kats vannamutti jõudsalõ elovaimu sisse.
Kumbki näist es kuulõ inämb kõgõ parõmbalõ, tuuperäst ollimi kõik aig teemaga kursin. Illos võro kiil... Ku üts vanamutt tõsõ käest küsse, mis tähtkujost tä om, et tä esi om Lõvi, sõs tõnõ mõtõl’ hoolõga ja paksõ:
«Ma et tiiä täpsele, a ma usu, et ma või esiki viil Neitsi olla.»
«Ära sa räägi!» läts’ tõnõ mutikõnõ imehtüsega eesti keele pääle üle.
Vahva kopamiis vastast sängüst võtt’ edimädsen jala alla.
Timä kõnõl’, kuis elo tunnus, ku kopp kõik aig iin om. Ma mõistsõ esiki üten kõnõlda, selle et olõ üten suurfarmin Jumpsi pääl tüütänü. Kopamehe perrä naksi ma kah kõndma.
Iinkujo nakkas külge. Kolmas miis, kiä oll’ kooman olnu ja tõtõstõ väega rassõn saisun, kai mi ponnistuisi päält, võtt’ sis hindäle väiku tsõõrõga puki toes ja pand’ naarunäo ja puuljoosuga kalitori piten minemä.
Viie päävä joosul es näe tapmist, ei vägivalda, es kuulõ rüükmist, es halvastõütlemist.
Nii ku ma haigõs jää, lää õkvalt Põlvahe tagasi. Ma võta tuu riski. Või-olla, et mu tüüandjal oll’ õigus ja sääl Põlva haigõmajan mõnikõrd siski tapõtas inemiisi. A ku mu valli om, sis ma jää elämä vai koolõ parõmba meelega umakeelidse personali kässi pääl ja tohtri silmi all, kiä om valmis minno veidükese rohkõmb tähele pandma ku Tal’na mehe lihtsä rohopaprõ kirotaminõ.
| | |
|
|
| | | | | | Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja | | | | | | |
|
|
|
