Nummõr' 237
Põimukuu 9. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Mõtsast leib lavva pääle
  • Uudissõ
     
  • Võrokõisi saatkund Seto kuningriigin
  •  
  • Ökofestivaalil tetäs kodokanti kinämbäs
  •  
  • Tuu uma kell näütüsele tiksma!
  • Märgotus
     
  • Mõtsa Kaire:umast kraamist saa hää süük ja avitat viil talopidäjit kah!
  • Elo
     
  • Mesipuu talon talotöid kaeman
  •  
  • Suidsusannan saiva iho ja heng puhtas
  •  
  • Luuduskaitsja saiva kokko Pähnin
  •  
  • Võrokõisi kandlõkontsõrt Villändin
  • Juhtkiri
    Kiri
    Ruitlase jutt
    Perämäne külg
    Hüvä nõu
     
    Lämmi ja karvanõ
     
    Keldri Enno
     
     
    Oll’ kevväi, egäl puul käve kipõ kardokapandminõ. Ma olõ kah potipõllumiis, nii olõ õks egä keväjä midägi tennü. Tuu keväjä panni kardokit kah kuigi pall’o hindä jaos. Potti külh es panõ, panni õks põllu pääle virksehe.

    Mõtli, et täämbä ei jõvva är lõpõta, a sis ilmu naabrimiis vällä. Timä haardsõ kah korvi ja tull’ mullõ appi.

    Õdakus oll’ kartol pantu. Haardsõ jalgratta ja sõitsõ poodi mano. Võti lõpõtusõs üte tõlva.

    Tulli kodo ja maidsimi tuu katõkõistõ naabrimehega är.

    Naabri-Taivol tull’ sis plaan, et läämi kaemi, kavvõl Ainol kartolipandminõ om. Kuna oll’ illos lämmi õdak, sis olõ õs mul tuu vasta midägi.

    Ku peräle jõudsõmi, tull’ Aino ka põllu päält kodo, tühä kartolikasti peräkäro pääl. Ütel’, et täl kah seos keväjäs kartolipandminõ lõpõtõt.

    Sis läts’ Aino tarrõ ja tull’ tagasi, rahakott näpu vaihõl. Võtt’ koidula vällä ja ütel’ meile, et olgu lõpõtus tuudu. Kost, tuu um teil uma asi. Kell oll’ joba nii pall’o, et kõik poodi olli tah nukah kinni. Tiidsemi ütte miist, kes sõit autoga päävä joosul mitu kõrda poodist müüdä.

    Otsustimi sinnä minnä.

    Puul kilomiitret ja ollimigi kohal. Ja trehväs’ki tuul mehel midägi kotoh olõvat. Massimi kõik ilostõ kinni ja naksimi tagasi tulõma. Aig oll’ jõudnu jo nii kavvõlõ, et oll’ pümmes lännü. A kuu valgust’ tiirata, muud valgust olõ-s vaiagi.

    Astsõmi õks edesi ja ütekõrraga tull’ maa pääle ette must väli. Lätsimi nigu koti sisse. Tuu asi juhtu selle, et Jaanimäe nõlva pääl kasvi neli-viis suurt kuust, kost es paistu kuuvalgus läbi.

    Ku valgusõ käest läät pümmehehe, lüü jo kah silmä ähmätses.

    Ja mis sis juhtu? Ütekõrraga tundsõ, et olõ uma kõtuga kellegi vastan – seo um lämmi, karvanõ ja liigutas. Karo, käve pääst läbi. A sis joba oll’gi tuu lämmi ja karvanõ kaonu. Sattõ sinnäsamma põlvilõ maaha.

    Es jõvva midägi mõtõldagi, ku joba tundsõ, et kiäki um mul kaalatoro pääl. Haardsõ käega üle ola ja tundsõ, et rõiva umma. Sis taipsi, et tuu um Taivo, kes tormas’ mullõ takast otsa.

    Rüükse, et karo, mõtskaro...

    Kõrraga kuulsõ Taivo naaru. «Kas sa sis ketikõlinat kuulõ-i, taa vast oll’ Aino lehm!» ütel’ tä.

    No sis nakas’ mul kah midägi koitma. Minneh oll’ tiirada vaba, a tagasi tullõh oll’ lehmäkene sinnä ette tulnu.

    Sai pikäpääle hindäle jala ala ja kopõrdi kuuvalgusõ kätte. Kõgõpäält pühkse külmä higi otsa iist är, sis kääni pudõlil korgi päält ja panni kõrraligu suutävve. Taivolõ es annaki, selle et tä mullõ takast otsa tull’.

    Lõpus õks jõudsõmi Aino poolõ. Naksi timäga kurjustama, et misjaos tä üüse lehmä mõtsah hoit.

    A timä ütel’ vasta, et olõ õs mõtsah kedägi, lehm oll’ kraaviperve pääl. «Mis ma täst lauta sita pääle tuu, ku illos lämmi üü um. Maka vai esi kah väläh lakõ taiva all,» targut’ Aino edesi.

    Seledi är, mis mul tagasi tullõh juhtu. Aino naardsõ nii, et muna olli likõ. Silmämuna muidogi.

    Taivo nakas’ targutama, et tä um nännü, kuis pull roni lehmäle pääle õks takastpuult, a ma olli lännü küle päält. Ma ütli Taivolõ vasta, et kas tä tiid, kuis noid miihi kutsutas, kes meesterahvalõ otsa roniva...

    Julgõ-s inne kodogi naada tulõma, ku hummogu valgõs nakas’ minemä. Mine tiiä, mis viil juhtuda võinu.


    Mihkli lõunasüük «Oskarilõ»
     
    Võro–Põlva suurõtii veeren ligi mõtsa elli kunagi Punna Emmi uma Mihkliga.

    Hainategemise aig oll’. Emmi ja Mihkli olli hainamaal. Lõuna aigu lepe nii kokko, et katõkõisi ei olõ mõtõt kodo kõndi. Emmi lätt, kiit piimäklimbisupi, tuu Mihklile kah.

    Kodo saanu, lasksõ Emmi kõgõpäält poigõga kana kuudist vällä. Suppki jo nii kavvõl, et klimbi paah. Tuli oll’ pliidi all soiku jäänü ja Emmi visas’ käpätävve kuivi kuusõossõ pliidi ala. Sis naksi kana moro pääl väega rüükmä ja Emmi juusk’ vällä kaema.

    Vana pulstunu karvaga repän pilsõ kanapoigõ nigu rosinit suuhtõ. Emmi rüükmise pääle haarsõ repän vana kana hambihe ja sörke mõtsa poolõ. Emmi läts’ takan, luud sälän, esi kahitsi, et pidänü luvva asõmõl Mihkli püssä võtma.

    Mõtsan kattõ repän Emmil silmist, a ümbretsõõri oll ilmadu plats maaskit. Emmi visas’ mõnõ ilosa mar’a suuhtõ, kor’as’ Mihkli jaos peio kah mõnõ, a sis tundsõ hirmsat kõrbõhaisu ja juusksõ tarrõ.

    Köögin oll’ hull lugu: suitsu ja kõrvõnut haisu kõik kotusõ täüs. Osa klimpe olli pliidi pääl, osa põrmandu pääl ja kass laksõ klimpe vaihõlt supiliimi.

    Emmil nakas’ hindäst hallõ: nii pall’o pahandust ütel pääväl. Tä kuivat’ põllõnukaga silmi, pühkse luvvaga klimbi kokko ja visas’ tsiapangi. Niimuudu saigi Mihkli lõunasüük «Oskarilõ».

    Taad luku oll’ Emmi esi naabrinaasõlõ kõnõlnu, ku tuu küsse, koh tä kanapoja omma.

    Emmi tekk’ ka tõisi ands’akit asju. Vahepääl es võta tä sannan jalarätte ja tsuugõ jalast.

    Hammõl käändse tõsõ poolõ, esi ütel’, et om iks hää külh, ku puhas hammõkõnõ sälgä saa.

    Üüse kor’as’ hobõsõpabulit tii päält ja pand’ tsialõ söögi sisse.

    Meile, külälatsilõ, Emmi miildü. Täl oll’ kõgõ häid ubinit. Tä lasksõ mõnda lihtsämpä kangast sõkku ja opas’ lorilaulõ. Väega hallõ, et mi es saa näid kohki pruuki ja nuu omma meelest lännü.

    Kunagi Urvastõ kandin pulman ollõn laulsõ kamp memmekeisi, valgõ räti pään, kah noid Emmi laulõ. Kõgõ perämädse ria olli: «Meil ei olõ inämb värsse, kerige kõik per… peretuppa magama.»

    Läti Vaike


    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Kitsõtallõ ja matõmaatiga
     
    Seo suvi kuulsõ ma inneskidse Kolepi kooli kokkutulõkil luu, mille jutust’ Tal’na süämetohtri Randvere Aasa. Timä imä Koemetsa Liis oll’ kooli direktri pääle sõta. Taa lugu om 1950. aastidõ algusõst.

    Tuul aol oll’ koolin matõmaatiga- ja füüsigaoppajas Tedre Linda, kes kasvat’ koton kitsi.

    Ütskõrd, ku väega külm üü ähvärd’ tulla, pallõl’ Linda direktrit, kas tä võisi kitsõtallõkõsõ üüses umma kabinetti tuvva – nuu eläjäkese olli väega tsillokõsõ ja noorõ. Direktri es keelä.

    A järgmäne päiv avast’ Linda, et kitsõtallõ olli latsi vihu matõmaatiga kontrolltüüga är söönü.

    Ku tä klassin õnnõtusõst kõnõl’, pessi latsõ kässi kokko ja kargli suurõst rõõmust.

    Linda küsse direktri käest nõvvu, midä ette võtta. Direktri Koemetsa Liis kullõl’ murõligu koolioppaja är ja arvas’: «Ärke õkva vahtsõt kontrolltüüd tekke! Tuu võtasi är latsi rõõmu.»


    Ütskõrdüts kooliaian

    Vinne aol käve latsõ suvõvaheaol kooliaian tüül. No parhilla ei olõ inamb egäl puul kooliaidu ja latsi tüülepanõk olõs kah «ahistaminõ».

    Vaheao lõpu poolõ oll’ üte maakooli aian jäl pall’o latsi tüüd tegemän. Kooli algusõni jäi viil paar nädälit. Oppajal, kes latsiga üten oll’, tull’ mõtõ ütskõrdütte küssü. A tulõmusõ olli viledsä. Suvõtuuliga oll’ tarkus latsi pääst vällä linnanu!

    Järgmäne päiv ütel’ üten perren pahanõ poiskõnõ imäle, et timä kooliaida tüüle ei lää. «Sääl naatas jo õkva küsümä nigu koolitunnin!» nurisi tä.



     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin