Nummõr' 237
Põimukuu 9. päiv 2011
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Mõtsast leib lavva pääle
  • Uudissõ
     
  • Võrokõisi saatkund Seto kuningriigin
  •  
  • Ökofestivaalil tetäs kodokanti kinämbäs
  •  
  • Tuu uma kell näütüsele tiksma!
  • Märgotus
     
  • Mõtsa Kaire:umast kraamist saa hää süük ja avitat viil talopidäjit kah!
  • Elo
     
  • Mesipuu talon talotöid kaeman
  •  
  • Suidsusannan saiva iho ja heng puhtas
  •  
  • Luuduskaitsja saiva kokko Pähnin
  •  
  • Võrokõisi kandlõkontsõrt Villändin
  • Juhtkiri
    Kiri
    Ruitlase jutt
    Perämäne külg
    Hüvä nõu
     
    Mõtsa Kaire:umast kraamist saa hää süük ja avitat viil talopidäjit kah!
     
      
     
    Mõtsa Kaire härgütäs kodo lähkül kasunut süüki süümä 
      
    Põlvamaa arõnduskeskusõ juht Mõtsa Kaire (Kaire Mets, 45) ehit’ Ihamaru lähküle Kopli taloköögi ja nakkas sääl kokandusoppuisi kõrraldama. Sõpru, külä vai tüükaaslaisi pundi saava nõvvo, kuis lihtsäle, väiku raha iist umast söögikraamist hääd süüki tetä. Kaire luut, et ku umakandi süük ja esi söögitegemine hinda läävä, sõs avitas tuu ka väikuil talopidäjil ello jäiä.

    Kedä taloküüki oodat?

    Edimält Eesti inemiisi. Hobikokkõ om meil häste hulga, leevätegemine om populaarnõ. Teemi vähämbält üte avaligu oppusõ kuun. Muul aol saa uma seltskunnaga mändsegi söögi tegemist opma tulla. Saa pruuvi leevä, sõira, piirakide, pelmeene ja muu söögi, a esiki veini tegemist.

    Olõt iks kimmäs, et huviliidsi om: ku mi kanti määnegi söögikotus tetäs, sõs om tuu hamburgeri- ja friikardokaputka. Inemise möövä seene-mustiga är ja ostva poodist saia ja limonaati...

    Ökofestivaali aigu olõmi iks söögioppuisi tennü ja om nätä, et söögitegemine köüt inemiisi ütte. Ma esi olõ pioneeriao lats, ku teemas oll’ «sada süüki tsiahannast». Vahepääl unõhtõdi eski mahla- ja moosikiitmine är. No om tuu tagasi tulnu ja nutiga mõttit lätt iks vaia, kuis midägi lihtsäle, a samal aol tõistmuudu tetä.

    Ka külälise tahtva maitsa süüki, miä om seon kandin uma ja peris.

    Kikkaseenesuust, mustigakissel ja esitett leib omma mõnõlõ inemisele peris eksootika! Mi kandin om hulga laja ilma küüki, ainukõnõ uma söögi pakja om Seto tsäimaja Verskan. Näil lätt häste.


    Kuis lihtsäst ja odavast kraamist hääd süüki tetä?

    Näütüses lõika kardoka sektoritõs, panõ mõnõs minotis kiimä. Vatt vällä ja kardoka ahjo. Vala pääle õlli vai võidu, maitsõhainu – küümne pasva häste, rosmariin, tüümian. Või panda purustettüt kiblukit, röstitüt leeväpurru.

    Peenükene naadipuru and hääd maiku. Hapnõkoorõ ja kurgisalatiga väega hää süvvä!

    Soolaheeringäst saa kah häid asju. Mässämist om rohkõmb, a ei massa pall’o. Tõtõ, esitett leib ei tulõ joht odavamb ku poodist ostõt.

    Kost saat söögitegemise jaos söögikraami?

    Põlvan om talopuut, hää kotus tuu poolõst, et saat nii osta ku ka telli. Sis om Karilatsi kala, mõnõ tutva talonigu, imä kasvatas juurikit ja kurki. Turu pääl käü kah. Et olõ arõnduskeskusõn põhikotussõga tüül, sõs jõvva esi kasvata õnnõ maitsõhainu. Tuud julgust mul viil ei olõ, et «visada pressraud nukka ja naada põllumehes»...

    Ega kerge ei olõ kõkkõ saia. Piät esi sõitma ja tuuma. Ku söögikotus om ammõtlik, piät ka kõik söögikraam olõma «papõrdõga». Esieränis piim ja liha.

    Paiklikku kraami om ka häste lühküt aigu saia. Om hulga väikuid tegijit, pere-ettevõttit ja egäüts toimõndas uman nukan. Nä võinu kuuntüüd tetä müügi ja transpordi ala pääl. A iks mõtõldas, et ku kokkoostjalõ müvvä, saa tuu äkki viil rikkas... Ku pall’o esi võinu tiini, ku ütte vai tõistõ paika esi müümä lännü... Sääne mõtlõminõ tulõ-i pikä ao pääle ette kaiõn ärile kasus.

    Söögikraami kasvataja võinu rahun tuud kasvata ja jättä müümise kellelegi tõsõlõ: tuu om kah tüü, aig ja kulu. Meil tahetas hindäle jättä nii kasvataminõ, tuutminõ ku ka müük. Peräkõrd ei saa üttegi häste tettüs. Pikä ahõlaga väikul ettevõttõl, kon peremiis õnnõ uma naasõga katõkõistõ müttäs nurmõ pääl, aidan, laada pääl, või ütel aol ramm otsa saia ja olõ-i ei kasumit ega arõnõmist.

    Kas muialpuul mõistõtas parõmbidõ tetä?

    Kitsampa spetsialiseerumist om rohkõmb. Soomõn üts ettevõtõ ost mahhevillä, täl om veski, jahvatas ja müü helbit. Üts talo kasvatas hõrakit ja tege hõragaveini. Kõik. Ei olõ man kurki, maas’kit, lille... Itaalian omma talomehe, egälütel 300 oliivipuud. Ütine koopõratiiv press õli är ja tuud müvväs ütidse kaubamärgi all.

    Meil härgütedäs kõiki ettevõtjas nakkama. Kas söögialal om viil määnestki nišši?

    Meil om hulga lambakasvatajit, a lambalihha saa-i osta, ku tahat ammõtligult ja kimmäst tükkü, mitte tervet lammast. Ooda väega, et Savõrnalõ tuu lambatapamaja tulõ.

    Setomaal üts miis ost siini kokko, suulas är ja kõik lätt Suumõ. A mi inemine saa-i ütestki poodist ei soola- ega marineeritüid paiklikkõ siini osta. Ummõhtõ omma mi kandin jo rikka seenemõtsa!

    Mõtõldas, kellele tan siini-marju müvvä, egäüts võtt jo korvi ja lätt esi mõtsa korjama! A tegeligult saanu müvvä märdikuust keväjäni vällä. Liinainemiisile, kellel olõ-i kellerit, kon sissetettüt kraami hoita.

    A kuis kuuli-latsiaida mi kandin kasvatõdut süüki saia?

    Koolisöögi jaos antas nii veidü rahha, et koolikoka piät tegemä peris imet. Ku mi talomiis taht peedi iist sendi rohkõmb küssü, ei avida ka tuu, ku tä peedi esi paiga pääle vii... Tuuperäst tulõ märki, kiä olnu nõun tuu iist masma, et süük olnu kvaliteetsemb. Ma olõ Põlva koolin käünü, meil oll’ uma kooliaid...

    Kooliaia keeleti är jo?

    Piät kõnõlõma ja viil kõnõlõma, et tuud asja muuta. Tuu ei piä nii olõma, et kõgõpäält viiäs süük mi kandi talost pääliina lattu ja säält veetäs kolmõ päävä peräst mi puuti. Tuu om ressursi raiskaminõ!

    Söögisäädüs om joba muutunu normaalsõmbas, tuud asja tulõ edesi aia. Kõnõldas, et meil om Euruupan üts säädüseruum, a õks tulõ vällä, et Prantsusmaal kongi hämmän ja hallitavan keldrin kääritedäs juustu ja mitte kiäki ei kobisõ. A meil suidsusinki säädüsligult niisama lihtsäle müvvä ei saaki!

    Kas sa uma ammõdi pääl saat midägi parõmbas tetä?

    Arõnduskeskus saa murõst kõva helüga kõnõlda. Vai olukõrraga leppü ja avita ettevõtjal paprõ är tetä.

    Pall’o inemise kaibasõ, et ullimaja, midä tahetas, ilma et nä olõssi pruuvnugi tuud tetä. A tegeligult tahetas, et sa kirotat, mis sul om, kuis tuud tetäs, puhastõdas ja hoitas.

    Inemisel om psühholoogilidsõlt rassõ kirja panda esihindäst mõista asju. Ku piässi kirotama esihindä kotsilõ: hummogu tulõ üles, käü peldikun är, sõs võta hambapastatuubi kätte, sõs panõ pastat har’a pääle...

    Inemise omma murrõn, midä külh näide käest tahetas. Mul hindälgi käve «kabõl vasta traati», ku loi: prussakatõrje... A ku mul ei olõ prussakit?! Midä ma sõs piät kirotama?

    A massa-i pelädä, ku «koll» om pant lavva pääle, sõs tä ei paistuki inämb nii suur ja hirmsa. Mullõ tunnus, et kõgõ rohkõmb pahandasõ nuu, kiä tiidvä, et «koll» om kapin...

    Meil lugõva paprõ väega pall’o, a saman ei anna kimmüst, et süük om hää. Ostami poodist ilosahe paki sisse pantu söögi, tuutjal omma kõik paprõ kõrran, a tegeligult om liha tuudu Iirimaalt, om vaihõpääl krõpõkülmän olnu... Peräkõrd mi ei tiiä, kost tuu kolibakter rändämä lätt ja otsimi tuud takan tervest lajast ilmast.

    Ku rassõ sul seod Kopli taloküüki tetä oll’?

    Tei taotlusõ PRIA maaettevõtlusõ mitmõkesistämise meetmehe. Puul rahast om hindä pantu.

    Tuus möimi üte mõtsa ja üte maatükü maaha.

    Pall’o inemise mõtlõsõ, et Euruupa raha kättesaaminõ omgi umaette tsiht. Ütlese: tii mullõ projekt, tahassi kah rahha saia! Mille jaos antas? A ku sul om kats tühjä karmanni, sõs om väega rassõ midägi tetä. Ja edesi piät jo mõistma toimõnda tuu as’aga, mille valmistegemises raha antas.

    Ku kiäki taht uma ettevõtmisõga pääle naada, sõs olõ-i mõtõt tälle haina rohilidsõmbas värvi.

    Vaihõpääl tähendäs tuu iks perädü pall’o tüüd, suurt vastutust ja ka väikut sissetulõkit.

    Tuuperäst saa-i inemiisile ette hiitä, et läävä palgatüüd tegemä, läävä vällämaalõ...

    Kas sul om ettekujotus, kuis maakunna, Põlva kandi arõndamisõ man söögiteemat pruuki?

    Ku lajalt kaia, sõs om tuu väega tähtsä. Tuuperäst om meil rohilinõ märk, oppusõ. Tulõman om söögikunsti ettevõtminõ: tahassi avita paiklikku söögikraami restoraanõlõ ja tõisilõ söögikotussilõ müvvä.


    Küsse Harju Ülle



     
     
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin